Üllitis , vol 1

 

VABALANGUS         

Mac, 2005

“Tuut-tuut-tuut!” Tüdruk pani toru tagasi hargile. 27! 27 korda oli ta täna Poisile helistanud. Või õigemini üritanud helistada. Vastuseks oli aga alati ühtlane kutsuv toon…lõputult.Miks ta ei vastanud?! Miks? Kas ta tõesti ei taipa, et see on Tüdruk, kes tahab vabandada? Hommikul telefonis oli ta ju Poisile päris rängalt selgeks teinud, et kui Poissi ei huvita, siis kadugu ära…Et ta ei taha teda enam kunagi näha…Et tema meelest oleks elu ilma Poisita palju parem. Ja kõik ainult sellepärast, et Poiss ei olnud siiamaani talle midagi kindlat öelnud ja see teadmatus ajas ta hulluks. Ta ei teadnud, kas ta natukenegi Poisile meeldib. Jah, nad käisid tihti koos väljas ja neil oli väga lõbus, aga iga kord kui Tüdruk hakkas selle kohta uurima, viis Poiss teema mujale. Üleeile oli Tüdruk lõpuks Poisile ise tunnistanud, et too talle meeldib…väga. Poiss aga oli seda kuuldes väga ära ehmatanud ja närviliseks muutunud. Siis oligi Tüdruk vihastanud ning andis Poisile valida, et too kas annab 24 tunni jooksul Tüdrukule teada, mida tema arvab või lõpetab Tüdruk temaga suhtlemise üldse. Eile õhtul oli aeg täis saanud, aga Poisist polnud midagi kuulda. “See on siis kõik,” mõtles Tüdruk kurvalt, kui õhtul voodis nuttis.Hommikul oli ta Poisile helistanud ja palju koledaid asju öelnud: et ei taha teda enam kunagi näha …ja ta vihkab teda ning soovib, et Poiss oleks hoopis surnud. Ta ei andnud Poisile isegi võimalust midagi öelda ja viskas pärast seda toru hargile. Terve hommikupooliku oli telefon helisenud- see pani pea valutama, aga ometigi Tüdruk ei vastanud.Lõunast alates Tüdruk rahunes, sest telefon vaikis. Ta istus arvuti taha ja kontrollis oma e-mailid üle. Paaril viimasel päeval ei olnud see õnnestunud, sest ühenudsega oli olnud mingi jama, aga täna oli kõik korras. “You got 1 new message” ütles kiri ekraanil ja Tüdruk nägi, et see on Poisilt. Kirja lugemata tahtis ta selle kustutada, kuid nägi siis, et see on saadetud üleeile. Kohe “24 tunni” alguses. Ärevalt avas Tüdruk kirja ja luges…ja uuesti…ja uuesti… Maanteeäärseid mööda kõndind päevi,

Auto järel auto mööda läind.Augustikuu päike paistmas pähe,

Rohtu, metsi, merd- teel kõike näind. 

Maanteel tõuseb eemalt tolmupilvi,

Auto tuleb, tuleb…möödub taas?Seisma jäi- ei usu oma silmi-

Täna veidi puhata ma saan. 

Auto varsti peatub kraaviserval,

Nüüd vist jälle kõndima ma pean.Siiski vajan veidi veel ma puhkust,

 Istun murul, möödasõitjaid nean. 

Nüüd kohal! Möödund kilte sada viis,

Damn! Pole mulle autot vajagi.      Poisile polnud kunagi meeldinud luuletusi kirjutada, aga ta teadis, kui väga Tüdrukule meeldis neid lugeda. Mis siis, et luuletus ei olnud hästi kirjutatud ja selle sisust ei osanud Tüdruk mingit otsust välja lugeda, aga juba see, et Poiss Tüdrukule luuletuse saatis, tähendas midagi.Tüdruk oli megaõnnelik, kuni talle meenus, kui halvasti oli ta Poisile hommikul öelnud.Ta helistas Poisile, et vabandada, aga keegi ei võtnud toru.“Tuut-tuut-tuut!” 28! Nüüd oli ta üritanud helistada juba 28 korda.Järsku hakkas Tüdruk kartma…ta ei teadnud miks, aga ta kartis nii väga Poissi kaotada.Ta istus uuesti arvuti taha, et taas Poisi luuletust lugeda ja rahuneda. Neid ridu oli ta päeva jooksul nii palju lugenud, et need olid talle pähe kulunud.Äkki märkas ta neis ridades midagi…ja märkis luuletuses osa tähti ära…“Tirr-tirr!” kajas vali telefonihelin läbi tühja korteri. “Kindlasti on see Poiss,” mõtles Tüdruk ja vastas rõõmsalt telefonile. Naeratus tema huulil kustus, kui talle teatati, et Poisi hüvastijätukirjas oli too palunud oma surmast Tüdrukule kõige esimesena teatada…Rohkem Tüdruk ei kuulnud, ta jättis telefonitoru sinnasamasse rippuma ja jooksis läbi korteri rõdule.Pisaratega täidetud silmad ei näinud täpselt, kui kaugele alla jääb asfalteeritud maapind, aga ta teadis niigi, et see on kaugel- piisavalt kaugel…Mütsu, mis tekkis ühe meeleheitel keha ühinemisel maapinnaga, oli kuulda ka telefoni. Aga teisel pool rääkija ei pannud seda tähele, sest oli süvenenud oma juttu. See oli Poiss, kes naerdes uuris, kas Tüdruk jäi tõesti uskuma?! Alles siis, kui Poiss teisel pool toru juba tükk aega kedagi rääkimas ei kuulnud ja varsti eemalt saabuvaid sireene kuulis, sai ta aru, et midagi on valesti. Aga siis oli juba hilja… Tüdruku korter oli vaikne ja tühi, väljast kostus siia eemalduvate autode mürinat ja lahkuvate inimeste juttu.Lahtise rõduukse vahelt paistis sisse üksik päikesekiir, mis läks sirgelt üle toa ja paistis otse arvutikuvarisse.Arvuti töötas veel. Tüdruku meilikast oli lahti ja seal oli avatud Poisi kiri, millel olid ära märgitud esimese rea tähed ülevalt alla.Seal oli kirjas: 

MA ARMASTAN SIND!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s