Yeeey!
MA võtsin hommikul tööle jõudes (enne kymmet) selle blogiakna lahti, kus kirjutada saab. Ja jõudsin selleni nüüd (14.31). Miljon asja tuli vahepeal ette… enamik töised, v.a. Kikuteisiku terve blogi läbilugemine (im still shocked, aga very khuul igaljuhul 😉 tahan ka teisikut : ntx Džianna-nimelist… v Giovanni) ja lõuna, mis venis pikaks, sest pizza oli kõva… phähh.
Niih, alustame parimast… MAC SAI SCRABBLE!!!!! Päris oma. MINU oma Scrabble. Minu rõõm on piiritu ja natuke rohkemgi, ausalt. Miljon ja kaks tänu Tibule, kelle suuuuure abiga ma nüüd hüperõnnelik skräbeldaja olen… juhhei!
Ja ma käisin läbi Rakvere mänguasjapoed… ja Tallinna omad kesklinnast mustamäele, järvele ja ülemistesse välja… ja avastasin selle siis kõige kodulähedasemast marketist üldse… heh, rimi, said endale eluaegse fänni nyyd 😀

Huvitav, kas Kiku mängiks muga scräbblit, kui ma sellega sinna lähex praegu? Pliiiz? Ma võin siis selle Baeri ka sealt arvutitagant kaasa haarata 😉 .
Niih, vahepeal väike jalutuskäiv väljas… ja jatkuu
Ja siis ostisin ma endale fliispleedi… selliste supernupsikute kutsikatega. Teretulemast külmad talveõhtud.
Niih, talvest. Täna oli mõnusalt karge hommik. Ja siis kuulsin ma Kikult, ja lugesin blogist, kuidas inimesed üldse külma ja paha talve ei seedi… heh, vaesekesed. Mina jälle niiiiiiiiiiiiiii ootan. Ainuke halb asi on lumi. MIKS SEDA NII FAKING VÄHE ON???? 😦 Lai lumesadu, krudisev lumi jalgeall, tuulevaikus…ja pime õhtu. Soojad käpikud ja villased sokid kätte jalga ja õue! Lumesõda, lumeinglid, lumeonnid, lumemehed (ja naised… võrõiguslikkus, exole).. lumelinn, suusad, uisud… KELK! kasvõi lumelaud…


Nüüd kuritarvitan teadmist, et ma olen liiiiiga armas, et minuga riielda. Ja avaldan siin ühe Tam´i kõigeilusamatest luuletustest. Ehk mõistate siis tibakegi talvevaimustust siis 🙂
Muinasjutt Talvest
Tambet
Kingi mulle talveõhtu lumine ja hall,
ole minu saatjaks keset säravvalget teed.
Pane mulle kaela oma siidipehme sall,
kuhu nõnda sammume, ei ole tähtis see.
Astu rajalt kõrvale sa sügavasse hange,
pelgamata lume sisse lükata võid mind.
On külmakraade 17 ja sõrmed külmast kanged,
ka pimeduses märkamata jätta ei saa sind.
Las sajab lumi edasi ja katab meie jäljed,
saab tema sisse peituda ka iseenda eest.
Kuid sellest me ei hooli ning ka jutt on juba valjem,
las olla öid siis ükski, mis meid õnnelikuks teeb.
Kuna selle selgeksõppimisest on juba neli aastat, siis polnud mõnes üksikus sõnas kindel, kas oli õigesti meeles. Loodan, et oli. Aga idee on sama 🙂 Ja kui tahaksin õiglane olla, siis võiksin siia lisada ka tema teise luuletuse “Lõputu talv”, mis ilmselt kirjeldab rohkem teiepoolseid tundeid… aga olen paha ja ei tee seda (6), vähemalt mitte enne, kui tungivalt ei nõuta 🙂
Aga kurguvalu läks Mynthoni abiga oma koju ära. Ja Lea palub raadios, et teda ei piinataks ;)… ja enne, teises kohas ja teises raadios laulis Jass. Ja nädalavahetusel saanma Vinnimaale. Ja õhtul saan ma mudelit värvida. Ja Gilmore´i vaadata. Ja elu ongi ilus. Huvitav, mis on see halb asi, mis siis varsti juhtub? Sest nagu elu on näidanud- kõik, mis algab hästi, lõppeb halvasti.. junõu.
Lõpetuseks veel lonks Pai´d mulle… ja pilt Lasna Citymarketi vastast sillalt kanalile teile.
