Nad näevad, et sajab lund, valget ilusat lund…

Nüüd on see siis ametlik, Mac läheb hulluks. Ma arvan. Igaljuhul olen ma väääääääääga imelik viimasel ajal, ja ei saa enam ise üldse aru, mis toimub.

Elu on lill, eksole? Mitu toredat üritust seljataga, veel mitum toredat asjapulka ees. Väljas imeilusad valged lumepuud ja sees hea soe ja vaikne.

Aga teate seda tunnet, kui teate, et midagi eriti vastikut on ees ja sees keerab täiega ja pea tuikab jms? Mulle konkreetselt meenub see tunne kõige selgemini lapsepõlvest kuu algusest, kui telefoni/mobiiliarved saabumas olid ja ma teadsin juba ette, et ega seal midagi head ei ole. Seda enam, et olin igal eelneval kuul emmele miljon korda lubanud, et ma enam ei tee 😀 Noh, igaljuhul millegagi seoses peaks nii mõnigi seda vastikut tunnet teadma, mis kõhus toimub siis.

Mina käin juba kaks päeva niimoodi ringi. Ja minuteada ei oota mind mitte midagi vastikut ees, niiiiii nõme. Üks asi on oodata midagi, mille kohta tead enam-vähem, mis toimub, aga mul pole õrna aimu ka :S. Kui kellelgi on mulle halbu uudiseid siis shuuut, ja päästke mind piinadest. Ma ei julge enam minna kooli-koju-tööle, kartes, et seal on ehk mingi kala, kuigi EI tohiks olla. Ma kontrollin enne teeleastumist kuus korda, et ega autot ei tule ja liigun jääl peaaegu teokiirusel. Isegi arstidevahet lippan, et tavaline kontroll teha jms… mäuh.

Ja unenäod, need kuradi unenöod ei tule ka kuidagi kasuks. no tõsiselt, kui tihti teie hommikul täpselt mäletate, mida unes nägite? Aga kui tihti te seda veel päeval ka teate?
Tänaseks täpselt kaks nädalat. Iga päev. Eile ajas mind taga narkar, kes mind jalaga peksis, aga ma olin nii purjus, et ei tundnud väga midagi, aga ei jaksanud ka eest ära joosta.
Täna kaklesin ma hundikutsikaga… ja vist ka emaga. Nägin maadlust ühe halli üliteravate hammastega karvakeraga, siis suuremaid lõugu ja siis ärkasin haiglas, nagu muumia (ja seda dobermannilugu lugesin slolehest alles täna päeval, nii et sealt ma oma unedele ideid ei ammuta)… oleks siis veel ilusad unenäod, aga ei, üks jaburam ja vägivaldsem kui teine. Phähh, nõme on.

Tegelikult ma ei ole mossmoss. Tuju on täitsa hea, aga sees keerab endiselt. Kui ma nüüd täna siiski kogemata trammi alla otsustan joosta, siis… tooge mulle kotlette 😉

Haa, tahtsin veel pisut kurta. SLO. Lea Liitmaa. Uue plaadi nimi on “Armastus” exole. Raudselt oli a la, et kuna plaadi nimi on Armastus, siis teeksime intervjuu uuest plaadist armastuseteemadel… ja see, mis lõpuks kirja pandi? Esikaas ja kõik muu, a la et LEa on armukade mõrtsukhai, kes iga hinna eest oma eksabikaasat kätte üritab saada. No come on. Loodan, et leidub ka mõistlikke, kes seda lugu niipidi ei loe, nagu see pööratud on… phähh. Kujutan juba ette pettumust, et miks ta ometi Elmari ue kaasa kohta midagi halba ei öelnud, oleks saanud veel parema loo, kas poleks?! arghh…

Ok, jätkan tööga.
P.S. Men2A või Men2B, selles on küsimus.

– Kas Sa hoiaksid seda naela, kuni ma selle sisse löön?
– Ei, aga ma võin seda hoida, kuni Sa midagi muud teed 🙂

2 kommentaari “Nad näevad, et sajab lund, valget ilusat lund…

  1. Ma MÄLETAN neid pagana telefoniarveid, siiani hakkab jube, kui meenutan.
    Ja siis sa käisid mul palju külas… 🙂 !

  2. irww.. kõik mäletavad neid ilmselt 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s