kuningal on kõva

Haa, nii plaanin nüüd teha ära mingi elupika postituse, siis on nädal hooleta 😀

Eile käisin pangas uut koodikaarti võtmas,s est vana oli loetamatuks kulunud. See oli selles turvaümbrikus exole, liimiribaga kinni.. aga seekord oldi kasutatud mingit 😀 ma ei tea super attacki or smth, igaljuhul oli pärast tubli veerandtund tööd et selle numbrid paberist puhtaks kraapida. Phääh. Aga lõpuks sain jälle netipanka, wii. Ja esitasin eile õhtul ära oma elu esimese tuludeklaratsiooni. Päev enne ametlikku aega 😛

Eile käisin (jälle) arstide juures paar korda. Sain targaks. Varem oli ainult praktika selge, nüüd tean teooriat ka: ntx trahhea kohal kilpsagara kõrval keeleluust allpool on aktiivne mikroskoopiliste mõõtmetega (~8mm) lümfisõlm, mis vajab eemaldamist. Damn, Im smart 🙂 Igaljuhul veebruari lõpus MRIsse (magnetuuring) ja siis vaatab edasi.

Haa, ja siis tahtsin rääkida oma haigetest unenägudest täna. Tean, et nägin kolme erinevat (üks haigem kui teine) und, aga enam-vähem detailselt mäletan ühte neist. Kurdan siis siin, äkki mõni Freud oskab mind aidata 😀 Kuigi siin ei anna enam midagi päästa ilmselt, onja?!

Enieveis.. alguses juhendasin ma Tambut kaardi järgi Tartus liiklemisel. Hetke pärast liikusin ise ka koos temaga. Ja siis juba Soomes. Äkki meenus mulle unes, et ma nägin kunagi unes, kuidas me tuttavatega seal kunagi jalutasime ja mingit Soome kalasadamat otsisime, et seal on merekool or smth. Ja kohe kui see meenus, et me ei peaks olema mitte keset kaubaladusid vaid mere ääres, viskusime me kõhuli ja taevast tuli mingi megasuur laine. Ja siis olime me ükki sillal ja mingi tige kungfupingviin (toosama, kes oli selles “Spartalased tulevad” filmis) lükkas mu vette.. siis me maadlesime seal mõnda aega, enne kui mind ära päästeti mingilt laevalt. Läksin kapteni ruumi ja digimon digimoonsusin järsku mingiks alasti geiks, kes iga hinna eest tollele kaptenile selga üritas ronida. Siis olid seal vahepeal mingid relvadega tädid ja siis tuli kapteni parukas ära ja ta digimoondus mingiks tagaotsitavaks ekspresidendiks (mitte keegi tegelikest presidentidest). Siis ta karjus mu peale midagi, et nüüd tuntakse ta minu pärast ära vms js siis olin ma äkki Vinnimaal ja hoopis Dzeik röökis täiest kõrist, et kas ma olen idioot, et endale tagasisõidupiletit ei ostnud, ma ei mahu ju bussile muidu. Ja mina selgitasin midagi kehvast ilmast, et ma ei jõua bussijaamagi ja läksin teise tuppa aknast välja vaatama. Lund tuiskas 😀 Üks väheseid ilusaid hetki mu unenäos. Paaaaks lumi oli maas. Mõnnamõnnamõnna. Siis helises mu telefon, veidi peale südaööd, st juba 15. veebruaril. Caro helistas ja soovis head sõbrapäeva. Oli kuidagi hästi morn ja ma uurisin, et kas kõik on korras?! Siis hakkas tema mu pihta röökima (olgu siinkohal mainitud, et tegelikult on Dzeik ja Caro ilmselt kahepeale elu jooksul mu pihta vähem röökinud kui täna unes :D, tegelikult nad ei ole koletigepahad), et : Muidugi ei ole kõik korras? Miks ma üldse arvan, et kõik korras on, kui tema peab rakveres olema ja Riws on tallinnas ja ilm on nii vastik, et ta ei pääsegi Tallinnasse ja see on minu süü, sest mina soovisin kogu aeg lund… Ja siis helises seesama telefon, kus ta parasjagu kisas uuesti. Helistas mingi gäng arste (jah peale südaööd), kes uurisid, et millal mul see magnetuuring on. Ja seletasid, et klambrid käivad mul küll ära (sinna ruumi ei tohi mingeid metalljubinaid viia, magnet ju), aga mul on enne vaja hammaste sügavpuhastamist (:P ähäh), sest metall on hambavaapa sööbinud 😀 Ja siis helises mu telefon jälle poole jutu pealt ja mulle jõudis lõpuks kohale, et see oli hoopis äratus, mis röökis. (kusjuures, see on hämmastav exole, kuidas inimene jõuab unes hetkega meeletult pika une ära näha?!)

Eniveis, ärkamine oli kohutavalt raske, sest pärast öö läbi mööda eestit & soomet kalpsamist, pinviiniga meres kaklemist ja muud actionit olin ma suhteliselt läbi nagu läti raha. Näu.

Aga nüüd ma siis kaon lõpuks. Have a nice day (and weekend)!

EDITED: Haa, tahtsin veel eilsetest inimkatsetest rääkida. Käisin kaela ultrahelis eksole. Lülitasin telefoni hääletuks ja panin taskusse. Nooh, tuba oli ilusti rõõmsalt arste täis ja siis hakkas mu tasku põrisema… ma väga liigutada ei saanud, siis libistasin käe vaikselt taskule ja vajutasin suvalt läbi tasku. Vait jäi. Aga hakkas kohevarsti uuesti. Vajutasin mingit klahvi, jäi vait, a siis tuli meelde, et siinpool küljes on klahv “vasta” ju hoopis. Liikusin teisele poole ja vajutasin sealset klahvi. ja äkki pistis tasku kisama “Kuuled vä? Kuuled?” See klahv oli hoopis “kõlar”, Nalja kui palju. Kõigil peale minu.