Kunagi ammu-ammu, sügisel, hakkas “Marley & Mina” reklaam kinodes jooksma… kutsufilm, loomalikult teadsin ma kohe, et tahan näha. Eile siis lõpuks nägingi. Niiiii-iiiii-iiiiiiiiiiii kurb oli 😦
Alguses arvasin, et tahan raamatut ka lugeda, aga pärast filmi vaatamist/kõõksumist vist enam ei tahagi.
Aga tegelikult oli väga hea film. Ausalt.
Aga rohkem ei taha, aitäh 😀
kusjuures soovitan lugeda 🙂 kuradi hea on 🙂
Pingback-viide: “The Lovely Bones” « Maci seletuskirjade kogutud teosed :)
Ostsin. Lugesin. Naersin. Nutsin. Lugesin uuesti. Soovitasin teistelegi 🙂