Apii, mu blogigeen kadus ära. Otsisin laua alt ja voodi alt ja soki seest ja punapullipurgist ja Googlest ja infokeskusest ja Pärnust ja Lasnamäelt. Mida ei ole, seda ei ole. Leidsin see, eest oma uksemagneti üles. Oli seal, kus olema pidi. Ei ole minu süü, et ma tohlakas olen ja seda ei tea, juu?!
Mac mõtles küll, et nii igav on siin pühapäevahommikul, et blogin… aga… aga… kõik on kas Twitteris öeldud… või juba 7korda räägitud ja pikk jutt pealekauba, ei viitsi mina seda kõike uuesti seletada!
Võiks ju viriseda teemal, et mul on külm (sest on! üllatus), või et mul on uni (ja täna on alles teine päev 8ni.. homme veel)… Või et maailma on NIIIIII vastikult ebaõiglane ühe armsa 10aastase tüdruku jaoks, et mul hakkab ainuüksi mõttest paha…
Ahjaa, Twiitisiutsudega meenus, et mõned mu püsilugejad ütlesid, et nemad küll seda ei jälgi. Miks? Kas ei tahagi teada, kõiki 101 korda kui mul on külm? Kui ma käin pesemas? Kui ma käin pissil? Kui ma tööle hakkan minema? Kui ma tööle sõidan? Kui ma tööle jõudsin? Kui ma enam tööl ei viitsi olla? Kui ma ikka veel ei viitsi olla? Kui ma nüüd ka ei viitsi olla? Jnejnejne… http://twitter.com/giannacom on pealegi vaat et lihtsam aadress ja lugemist jagub ju mu mölapidamatuse juures 😀
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 
Twitter on nõmekas. Palju toredam on lugeda blogist mõnusat, armast, naljakat, kronoloogilist jutukest. Mitte twitteri haakumatuid lauseid, kus tuleb alati uurida et kuhu kurat see järg on jäänud ja siis poole peal loobuda, et sitta kah ma parem üldse ei loe. Peale selle pärsib see su blogimisvõimeid…vastik vastik vastik
see tuli vist liiga kuri…:D aga ma ei oleks nii negatiivne kui sa twitterdamise kõrvalt leiaks aega kõik tähtsad juhtumised ka blogisse jäädvustada 😛