Il mio cane non morde*

Rooma 14.11-19.11.2009

Niisiis. Minu ja Evelini esimene lennureis. Esimene tripp. Kodutöö oli korralikult tehtud- linna ajaloost kuni, maitea, lennujaama plaanideni ja dokumendi koopiateni oli staff kaasas. Tallinna lennujaamast pidi lend väljuma 15.15. Olime kohal juba enne ühte 😀 Entusiastid. Ja lend jäi hommikuse Praha udu pärast tund aega hiljaks. Kartsin lendamist. Mitte sellepärast, et see on kõrge. Mitte selle pärast, et lennuk võiks alla sadada. Hoopis seda osa, et äkki hakkavad kõrvad koledasti valutama. Ei hakanud. Hoopis hästi lahe oli. Nii tõusmine kui maandumine :). Ja et lend läks ja tuli Praha kaudu saime seda kohe isuga teha :).

Kohaliku aja järgi kell 22.00, siin selleks ajaks juba 23, olime Roomas maandunud. Kotidki ilusti kätte saanud ja boonusena Vana tallinna pudelgi riiete vahel terve.  Astusime lennujaamast välja ja nägime palme. Ja tundsime sooja. Ja kilkasime, et „kuule- me oleme Roooooooomas!!!“.

Raudteejaama leidsime liigagi lihtsalt. Ostsime 5.50eur/in eest pileti Trasteveresse ja olime juba rongi istumas, kui host (majutaja) helistas ja avastas, et me ei saa sealt nii hilja enam edasi, et peame hoopis teise rongiga  Terminisse (peajaam) sõitma. Kui Leonardo Expressi minema hakkasime, tuli välja, et piletid on meil ju valed. Reisisaatja, kes küll inglise keelt ei puhunud, oli siiski abivalmis ja nõustus süsteemiga, et kaks 5.50EURist piletit jäävad ühele meist. Ja teine ostab 11EURise pileti juurde. Kallis lõbu, kas ei võinud siis lennujaama lähemale kui 30 kilti ehitada?

Istusime oma suurte kottidega rongi, kui toosama vagunisaatja tuli midagi selgitama, et see on esimese klassi koht. Liikuge. Kolisime vaguni võrra ettepoole, istutasime ennast maha. Sama mees tuli tagasi, et liikuge ettepoole. Liikusime edasi. Istusime maha. Mees jälle tagasi- liikuge. Lõpuks saime aru, ta ei tahtnud, et üksi kuskil rongi lõpus oleme. Peksis meid vagunisse kus rohkem inimesi oli. Päris armas. Samal ajal muretses meie majutaja ka, ja saatis meile sõnumeid nagu „Have You been raped yet?“ ja „Red or dead?“ 🙂

Pärast rongisõitu ja metroosõitu jõudsimegi õigesse kanti ja ta tuli sinna autoga järgi. Auto kohta veel- liiklus Roomas on ko-hu-tav. Suunatuled ja teemärgistus ei oma mingit tähtsust. Kui ülekäigurajal ootad, jäädki ootama- pead julmalt auto ette hüppama, siis nad ikka peatuvad… vist. Meie puhul töötas 😛

Meie host, Emiliano, oli hostiks maailma kõige parem valik.
Läksime sinna teadmisega, et saame tema juures olla 14-17. nov ja viimaseks kaheks päevaks leidis ta meile teise majutaja rannaääres (kesklinnast 30km väljas), sest pidi ise 17.11 Riiga sõitma. Aga sellest räägin hiljem. Emi on 28-aastane ponks  Itaalia poiss. Töötades giidina ja lõpetanud ülikooli Londonis oli tema inglise keel veatu, mis tegi suhtluse lihtsamaks kui enamike italianodega.
Elas/b ta  üksinda kolmetoalises korteris Vatikanist ca kilomeeter eemal. Luks  värk.
Eriti koom oli tema huumor. Mulle meeldib sihuke kuri, vb veits mõnitav huumor. Aga mitte veel sihuke solvav, nagu lätlastel. Ja kui ta aru oli saanud, et minuga üksteist mõnitada saab, tegi ta mu ikka suht pihuks ja põrmuks 😀
a la:
Olles seltskonnas kõige noorem (28-24-22), ristiti mind kohe pesamunaks. Veini asemel pakuti viinamarjamahla ja õhtul küsiti üle, et „kiddo- when is your mom picking You up?“
Või siis… Evelinile- „When You talk You sound like finnish dialect..“ ja mulle- „but you sound like, I don’t know- junglish?“ no tänks mään 😀 Džungli-aktsent, siis džungli aktsent.
Kui oma kaisukarust pilti tegin kuulsate kohtade taustal, arvas ta, et see on liiga ekstreemne, ja uuris, et kuida minusuguseid üldse maalt välja lastakse. Minu s***a  diktsiooni kommenteeris väljendiga, et alustan hooga ja poole sõna pealt saaks nagu patareid tühjaks. Selle koha pealt oli tal muidugi õigus, nõustuvad kõik, kes mind kunagi rääkimas kuulnud on.
Lemmikuks on vist etteheitev lause Evelinile minu kohta „Why do you always take her to Your vacation?”… mitte et see meie esimene puhkus poleks, või et tema neist üldse miskit ei teaks. See selleks. Mustvalgel kirjas võivad need kurjad tunduda, aga tema tooniga öelduna oli tõepoolest tegu üle prahi naljadega.

Nagu juba aru saada jõudsime ilusti tema juurde. Tegime väikse veini. Ja mängisime paar mängu jengat, millede alguses ta küll uhkelt kuulutas, et „You’re going doooown“… aga ainus, mis maha kukkus oli torn ja miskipärast alati tema käe läbi. Muahahaha. Jätsime lahkudes Jenga talle, et harjutada. Juba selle pärast, et kott oli äärest ääreni täis ja see klotsihunnik suht raske.

Kell pool 3 öösel algas Filmiaeg 😀 (http://www.forumcinemas.ee/movie/5237/) Ja arvake ära, kes esimesena magas? Süüdistades selles Efka liiga mugavat õlga. Vale puha. Proovisin ka ja selle torkiva nurkliku kondi otsas küll uinuda ei suudaks.

Olin püsti hommikul kell 7. Teised vaatasid, et ma olen väikest viisi idioot, et pärast kolmetunnist und täiesti värskena aknal õhkan-kilkan, et „vaata- ROOMA!.. vaata, seal ka!.. ja seal ja seal ja seal… niitoreNIITORE!“ Nad ei jaganud mu entusiasmi. Samtui ei hinnanud varast äratust. Mhh… kui ma olen ainult 4 päeva reisil, mida terve elu oodanud olen, siis ma ju ei taha magada. Urr.

Üldsuse tungival soovil keerasin ennast siiski lõpuks uuesti koikusse.

Ärkasime uuesti 9-ajal selle peale, et tyyp hüppas meie voodis. Couchsurfing 😉

Leidsime padja alt Emilianolt tervituskirja. Et ma kirju saada armastan, lubas ta mõnda aega tagasi, et mulle padja alla kirjutab. Pakkusin, et naljaga, aga näe- kui me Rooma saabusime, oli kiri juba ootel. Numparilla.

Seejärel viidi meid samal tänavanurgal asuvasse väiksesse kohvikusse traditsioonilisele hommikusöögile- cappuccino ja magus crossaint. Suussulav. Kõrval-lauas istusid „külamehed“, ehk siis pühapäevahommikune itaalia vanemate härraste seltskond, kes uudiseid vahetama tulid. Kui tähtsam räägitud, arutleti piikalt selle üle, et kus see Berlusconi siis praegu elabki, ja kes seal juba käinud on. Muideks, itaalias ei teadnud kohalikudki riigi presidendi nime. Piisab sellest, et neil on Silvio, kelle poliitiline tegevus niiväga huvipakkuv ei olegi, pigem see, et kus ta elab, või kui vana/noor siis hetkel tema ametlik armuke on?!

Asusime Vatikani lähedal. Kõikidelt kaartidelt täpselt väljas. Post-itile saime maalingu sellest, kuidas Cipro metroojaama jalutada. Aga, mis juhtub siis kui see post-it valepidi ette võtta? Õigus, siis keeratakse vasakule sealt kust paremale minema pidi :). Õnneks leidsime maailmavahva meesterahva (oh, see riimus), kes inglise keelt puhus ja meid metrooni juhatas. Käisime Villa Borghese pargis ja Piazza del Popolo platsil, kust läbi linna tagasi Vatikani jalutasime. Päris pikk jalutuskäik oli, muide.  Siis krabas Emiliano meid autole ja läksime miskisse teise parki ultimate frisbee treeningule. St, poisid-pliksid treenisid, meie klõpsisime pilte ja üritasime niisama taldrikut loopida, ilma mingi loogikata. Puhkasime jalgu ja jalutasime ümbruses.

Õhtul pidime leidma väikse pubi-klubi-istumiskoha Level. Selgitused, et minge bussile ja sõitke kuni jõest üle olete, siis minge maha ja leidke kaardi järgi koht üles, olid kaasas ja asusime õhtul teele. Peatus oli. Buss oli. Sõitis kah. Aga jõge ei olnud ega tulnud. Jõudsime lõpp-peatusesse, istusime 15 minti bussis ja ootasime uuesti liinile minekut. Lõpuks jõudsime põhim reisi alguspunkti tagasi. Tulime maha, läksime üle tee ja ootasime pool tunnikest uut bussi, et sellega uuesti tolle lõpp-peatuse juurde sõita. Tuli välja, et jõgi oli sealsamas, aga maja taga. Polnud meie süü. Ca kaks-koma-viis tundi pärast starti helistas meie host, et kuidas me suudame 20 minuti teed kaks  ja pool tundi tulla. Dooh, ära eksides! Oma arust rebisin hullult andekalt kildu küsimuse peale, „kus te olete?“ kiideldes, et näeme maju ja olen üsna veendunud, et viibime endiselt Roomas. Ta ei hinnanud mu huumorit. Prf. Igaljuhul, jõudsime kohale ja saime vast miski 20 minutit kohapeal ka chillida, enne kui pidu läbi sai 😀 Tagasitee, muideks, võttis umbes kaks tundi vähem aega. Huvitav, miks?!

Õhtu lõpuks olime omadega nii vässud lambad, et suht unustasime isegi midagi süüa. Eelmise päeva baguette lennukist ja hommikune crossaint olid ju piisavad 🙂

Öösel vaatasime itaalia-keelset (neil seal ka see tobe komme kõigele peale lugeda)  õudukat, mis ei olnud sugugi õudne. „Tulnukas“ oli nimeks (http://movies.ee/film/614/). Peale kahte veeresime voodisse, aga siis läks mu uni ära. Mulle veits tundus, et E’d ja E’d häiris pisut, kui ma iga kahe minuti tagant küsisin „Are You asleep yet? How about now? And now?“. Vahelduva eduga lubasin, et okei, ma jään vait. Ja hetke pärast itsitasin omaette, sest sain aru küll, et ma ei suuda vait olla. Come on, ma olen Itaalias. Ma ei taha magadaaaa….
Ma ei olegi päris normaalne. Pole seda kunagi väitnudki. Ükspäev väitis meie host see-eest, et et olen insanely crazy. Pakun, et ta ajas sõnad sassi ja mõtles insanely cute?!

Esmaspäeval ärgates oli Emiliano all kohvikus käinud ja tõi meile voodisse cappuccino ja sooja sarvesaia. Crossaint meega ja mingi muu asjaga oli niiiiiiiiiiiii hea, et lubasin kokaga abielluda. Pakkumine kehtib muideks ikka, kui too kokk seda blogi lugema peaks.

Hiljem saime kokku Emilia ja Halil’iga. Emi oli meil infokas mõned kuud praktikal aasta tagasi ja rõõmustas nüüd meid nähes :)… kuigi pisut haige (ehk siiski mitte A1…) käis ta vapralt päevad meiega kaasas ja tutvustas linna vaatamisväärsusi.  Käisime vaatamas Hispaanja treppe; windowshoppingul kalleimal tänaval, kus Gucci’d, Armanid jms ilusti reas. Minu jaoks oli šoti terjer Panteoni ees sama suur vaatamisväärsus, kui Panteoni suur kuppel, mida tänapäeva arhitektid uuesti luua ei suudakski. Käisime ka Trevi purskkaevu ääres ja viskasime sinna üle vasaku õla kaks münti: üks selle jaoks, et Rooma tagasi satuks.. ja teine selleks, et Roomas olles armuks. Armusin kah, aga kõige enam linna endasse. Võib-olla on olemas teisi NII parimaid kohti. Aga nad oleks seda kellegi teise jaoks. Itaalia on minu lempar olnud ja käik sinna süvendas seda veelgi.

Tegin ka kohustusliku suveniirishopingu. Mul on nüüüd Italia pusad.. nänänänän… ja kaks lahekat särki. Ja Gianna nimega võtmehoidja. Ja käepael. Ja väike Colosseo ja väike kalender-külmikumagnet. Kui transport ja söök maha võtta, siis see selgitab, miks ma eriti rohkem ei shopelnud.

Ahjaa, söök. Käisime Emilia ja Halil’iga pizzerias. Õhukest pitsat söömas. Olin kuulnud, et itaalia pitsa ple eriti hea. Nomaitea, mulle meeldis küll. Kuigi, jeh, peale pannakse vähem igasugu möginaid kui siin. Aga pitsa ise see-eest oli miski siinse peo-pitsa suurusega vms. Kui me alles FKga esimest poolt lammutasime oli kohalikel juba suuuuur pitsa otsas ja näljane nägu ees. Meie teise pooleni ei jaksanudki minna vaid lasime koju kaasa pakkida. Behmod.

Pitsa koju viidud, saime pisut jalgu puhata… et õhtul Emilianoga uut pitsat sööma minna. Et see oli tema viimane päev meiega Roomas, lubas meile välja teha. Pakkumine, millest ei saa keelduda, eksole?
Pitsakoht asus põhim sama tänava all ümber nurga. Aga et saaksime teha nii, nagu roomlased teevad, viis ta meid ükshaaval rolleriga kohale. Djaa, sõidud Kõrvemaal on ikka palju tervislikumad 😛 ic, ei tegelikult oli vahva. Seekord sõime paksupõhjalist pitsat. Veits pettumust valmistas ainult tomat+mozzarella katteks, harjunud nagu… rohkem träni seal peal nägema. Aga ei pole hullu, maitse oli ju hea. Saime ka seekord pitsat koju kaasa viia.  Ja magustoiduks tiramisut süüa :).

Tagasiteel pidi Emi apteegist läbi sõitma, seega läksime FKga jalgsi, kodutänav ju sealsamas. Jõudsime kohale, ilma ühegi eksimuseta. Väga, väga uhked olime enda üle :). Jõudsime paari minutiga kohale ja Emilianot ei paistnud veel. No hästi, üks apteek teel oli kinni, äkki läks mujale. Istusime trepil ja ootasime. Pool tundi ootasime. Kuni ta helistas: „You girls DID NOT get lost again, huh?“… ta oli pisut enne meid jõudnud ja ootas meid üleval korteris. See üksainus kord, kui ära ei eksinud, saime ikkagi jamaga hakkama. Teate, kui raske on olla meie?

Hoolimata sellest, et olime oma margi pidevate teelt-eksimistega lootusetult maha teinud, pakkus Emiliano õhtul välja miskit suht üllatavat. Et tema läheb homme (teisipäeval) Riiga. Ja meie jääme tema korterisse, mitte ei lähe sinna mereäärsesse varuvarianti. Ja kui neljapäeval lahkume, krabame tema võtmed (nii korteri-auto-kui-rolleri) Tallinnasse kaasa :)… järgmise nädala alguses tuleb ta siia edasi ja saab need siis kätte. Nohjah, tegelikult ei tohiks ühtki tüdrukut niimoodi usaldada, nii et tal oleks võinud väga halvasti minna 😛 Õnneks ei kuritarvitanud me teda sugugi ära- külalisi ei toonud, maja põlema ei pannud, suurt segadust järgi ei jätnud, õllesid kapist ära ei joonud ja aknad sulgesime ka lahkudes. Isegi kirja jätsime padja alla 😉

Viimasel päeval hävitasime hommiku ja õhtusöögiks oma pitsajääke, nii et toidurahaga oli vähemalt hooleta 😛 Plaanisime hoopis kiirelt Emilia-Haliliga kokku saada, Emmanuele Vittorio II pulmatort üle vaadata ja siis tagasi korterisse tulla, et veel poodi odavat-head Itaalia veini kaasa ostma jõuaks. Monument oli uhke… ja seejärel tsaupakaa ütlemine E&H’le  kurb. Aga, rikuti ära meie ilus plaan kohe poodi veini järgi kihutada. Host palus meil hoopis korterist miskid ümbrikud ära tuua ja siis ühe tema giidiga kokku saada, et need üle anda. Sõitsime koju, ja jalutasime siis teisele poole Vatikani bussile, mis Argentina’sse läks 😀 Olime ilma eksimata ja õigeaegselt kohal. Isegi ümbrikke ei kaotanud teepeal ära. Neiu, kellele need üle andsime oli ka kohal.. aga.. selle vahega, et kergelt 1 tund hiljem :D… täpselt paras aeg ju meil raamatupoe ees kaunistustena seista ja oodata. Mida muud ongi viimasel õhtul teha? Kui ta kohale jõudis kulus ümbrike äraandmisele vast minut, bussi ootamisele ja sõidule pool tundi. Ja ainsasse kodulähedal olevasse poodi jõudsime 20.14 (muide, Emmanuele monumendi juurest alustasime teed peale nelja ja kokku pidime saama 18.30). Pool oli kinni. Kella kaheksast. Tuleb välja, et kõikjal polegi luksust, et Prisma 23ni avatud :/ Mis kasu on võimalusest 24/7 alkoholi osta, kui seda kuskilt ei saa 😛 Djah, alkohoolikutest eestlaste raske elu. Me olime murest murtud.

Aga teha polnud enam midagi, vaid tuli rõõmustada et spordikott 10 kilo juurde pidama jäi, mitte rasket pudelikuhja lisaks ei saanud. Sest hommikul lahkuma hakkasime kell 5 ja ei panustanud väga võimalusele, et pood siis juba lahti on(ei olnudki, kusjuures- what a shock!). Õhtu oli tühi. Ja kurb. Ja viimane. Nõme mäng, mulle üldse ei meeldi. Neli päeva kohapeal on vb piisav, et terve Lasnamäega tutvuda. Aga mitte Roomaga. Kuigi koduseks sai ta ikkagi, mingite pisiasjadeni, nagu orienteerumine kodumetroos… või tuttav bussijuht… ja lõpuks jäi „grazie“ ka külge, siiamaani vahel…

Et meie lennuk läks enne kukke ja koitu, pidime lennujaamas olema 6.30. Ühistranspordiga sellest linna otsast- võimatu. Emiliano abistas meil välja töötada järgnevat plaani:
Lahkume „kodust“ kell 5 hommikul, et metroo avamise ajaks (5.30) oma kotihunnikuga sinna kõndida. Kümnekonna minuti tee, kui meil sadat peatust vaja poleks olnud. Sõidame metrooga mõne peatuse Hispaania treppide juurde, ronime vapralt hambad ristis sinna otsa, leiame tänavaterägastikust üles hotelli, millega ta koostööd teeb, vajume sisse, eeldades, et kõik sel kellaajal veel ei maga ja ütleme, et oleme Emiliano sõbrad. Ta oli enne helistanud ja neile ära selgitanud, et meile oleks vaja tellida takso, mis oleks suht-koht ametlik, st juht ei oleks miski rahaahne kirvemõrtsukas või nii eksole.. Ja et me saaks kaasa flaieri, kus on öeldud, et taksosõit kesklinnast Leonard oda Vinci lennujaama maksab 40 eurot. (gosh).  Jõudsime kohale. Hästi mõnus hotell oli… Saime takso. Mingi pöörase juhiga. Tal polnud kirvest vajagi. Kui kiirteel oli 100 lubatud (ja mingil üllataval kombel enamik seda ka järgisid), sõitis meie takso neist mööda nagu  kükkavatest kassidest. Sõitsime 160’ga. Ma ei ole mitte ku-na-gi nii kiiresti sõitnud (kui lennuk välja jätta). Ja ei kavatse seda ka korrata. Juht ise oli lahtise turvavööga ja täitsa ükskõikse näoga. Me olime ennast taha  turvavööga nagu hülgeid pingi külge kinni tõmmanud ja ootasime näost valgetena, et kohale jõuaks :P. Maksma pidime 50 eurot. „öötariif“, väideti targa näoga. Djah, niiiii uhke superplaan ja ikka saime tõmmata. Häppens… all the time… with us.

Eniveis, kui pisiasi, et Evelini kott Tallinna lennujaamas linti mööda viimasena tuli ja sinna siis masinatevahele kinni jäi, välja arvata, jõudsime koju elusatena. Väsinunatena. Ja seagripitutena. Oleme enda üle uhked 🙂

Ja meie host oli esmaspäevast neljapäevani Tallinnas. Sai oma võtmed kätte ja oli Eesti pitsaga rahul. Ja blondide tüdrukutega. irf

Nüüd kaalun arveldusarve avamist, millega Mac Rooma elama saata. Tahate must lahti saada? Ärge siis koonerdage ja köhige pappi 😛

* “Minu koer ei hammusta”… põhim ainus lause, millega kohalikus keeles hiilata oskasime. Big hit.

 

11 kommentaari “Il mio cane non morde*

  1. Heh, vääga tore, ma olin seda nii kaua oodanud! Heh väike Itaalia neiu :D:D:D

  2. PS! Ootan ka edaspidi, sama pikki ja sisukaid postitusi ning ei mindgeid vabandusi ;D

  3. irw, ma sain selle postituse valmisküpsetamisega nii hingelise kui füüsilise trauma et ei jaksa järgmist niipea ette võtta :D.. aga kui vahepeal trammi alla jääma ei satu, ei jää see vähemalt viimaseks…

  4. Ääääääää….liiga pikk sul Giannake…ma pean ükspäev tulevikus võtma ühe päeva,et seda lugeda…täna ei viitsa/jaksa 🙂

  5. Võtsin kätte ja lugesin läbi…ei olnudki väga pikk 🙂

    Päris põnev…kahju et veinidest ilma jäite 😉

  6. Mary, Sina ju olid see, eks mängus ütles et pikkus on oluline 😀 uskumatu, et Sinu jaoks liig pikk oli, icc 🙂

  7. Einoh mis veinidest. Sain mina Itaaliast postkaarti ja puha..lubati jäätist tuua ja puha ..ei toodud veinigi
    Kilekotti pole ma ka veel näinud,nagunii läks prügikotiks.
    Jeerum kui õel kommentaar tuli:(

  8. ääää….ma ei mäletagi mängust ja selle pikkusest miskit 🙂

    aga enam ei olnud pikk ju, kui läbi lugesin 🙂

  9. Hallooo, palun palun paluuuun kirjuta oma blogi või ma solvun ära!!!

  10. kui ära? täitsa ära? ära nii küll tee 😛

    laupäeval… äkitse…

  11. Pingback-viide: chiamami Peroni saró la tua birra | Maci seletuskirjade kogutud teosed :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s