“The Lovely Bones”

Käidud ja nähtud, aitäh Vihmahäälele.

Kuna õnneks ma raamatut väga detailselt ei mäleta, ei juhtunudki nii nagu tavaliselt raamatuloetud filmidega on, et üks rikub teise ära (välja arvatud “Marley ja mina” puhul, kus mõlemad olid väga head (aga maailma kõige kurvemad… kõvasti kurvem, kui “Lucas“, aga ilmselt mitte nii põnev…  täna muide leidsin Marley raamatu just jälle riiulist, kes laenata tahab?)

Okei, mõte läks rändama… üldse hakkasin mõtlema, et üldse pole enam ramatuid lugenud.. kui tiinekana neelasin noorsooroomaane üks per õhtu, siis nüüd on ikka suht harv juhus kui raamatu kätte võtan.. ja kulub ikka aega, enne kui selle läbi ka saan.

Aga niisiis filmist. Mulle meeldis. Nõrganärviline, nagu ma olen, kartsin veits verisemat värki. Aga eih… laibad olid suht ühes tükis kõik. Eks ta väga lapsesõbralik polnud, aga minusugusele juba kõlbas. Aga üldiselt, okei see oli raamatu ainetel. Aga, “päris-maailm” ei ole kuigivõrd erinev. Kui üks haige närakas tahab oma torud tühjaks saada, siis ta lihtsalt võtabki kätte ja vägistab/tapab. Nagu mismõttes?? Mis õigusega? Tapab ühe, aga halvab ju veel niii paljude elu… puudutab veel rohkemate… ma saan aru, et ma ei peagi sellest aru saama, mis on hea, sest näitab ilmselt, et mu mõtteviis on pisut tervem v nii… aga ikkagi- Ma Ei Saa Aru! Et nagu, Sul on ju käed otsas, kasuta neid muuks kui v/kägistamiseks… ja kui tapahimu suur on, siis oh, here’s an idea- how about yourself?

Ebaaus.. ja mulle üldse ei meeldi, vot.

Aga film meeldis. Pani mõtlema. Et vaatan nüüd üle tee naabrimeest hoopis teise pilguga või nii…