Voila, inimkatsetatud “nagu niuhti”… ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas… nooot. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Tegelt oli hoopis üks muhe vahejuhtum hommikul, kui oma kiirgusainesüsti saama läksin. Hakkasin garderoobi jopet ära panema, kui küsiti, et kas mina olen praktikant? 🙂 nooh, eelmine märts olin, aga hoopis teises asutuses.. mis siis muidu? Ma vist ei näinud piisavalt haige välja, et mind patsiendiks pidada… ja et praktikandid ka täna tulema pidid, siis nii oligi. Süst käes, oli 2h aega aine mõjumahakkamiseni. Lootsin, et kui siis tagasi lähen, peetakse juba tuttava näo tõttu arstiks, aga eih.. pettumus.

Aga tegelt tahtsin kiita, et arstide juures käia pole üldse nii paha, kui need on kindlad arstid kindlas kohas. Olen Keskhaiglaga nii ära harjunud (ja nemad minuga), et kõik kohad tunduvad suht kodused. Kui peaksin, maitea, nt Mustamäele minema, ei oskaks seal orienteeruda.. arstid oleks võõrad jms.. kohe närvilisem. Aga nüüd.. anestesioloog hüüab arstidega mööda jalutades mulle “tšau”… oma arstid-õed teavad peast nime, diagnoosi jpm. Kõiksuguste uuringute õed tunnevad juba ammu nägupidi jne… teeb närbid uuringud ka talutavamaks.
Ühesõnaga, jutu mõte polnud mitte, et ITK on tingimata parem kui PERH… vaid, et on hea, kui üks neist kodusemaks saab, mitte ei jooksutata 8 erineva haigla ja arsti vahet 🙂

Siis tahtsin veel pakkuda teile võimalust mind välja naerda, jutustades, mida ma oma 2 vaba tunniga vahepeal tegin 😀
Peaaegu ostsin laupäeval ühe asja. Mille, sellega veel ei kelgi, vaid siis kui nänn käes. Igaljuhul, et tegemist on (minu jaoks) rämedalt kalli vidinaga, otsustasin järelmaksu kasuks. Sellest ka “peaaegu ostsin” sest vastust kohe ei saanud, nv pangad kinni. Pidin siis esmaspäeval vastuse saama. Hommikul veel vastust polnud, aga kui süst käes oli, läksin Kristiinesse hängima, juhuks “kui” tuleb positiivne kõne, siis saan vastata, et “uujee, olen kohe seal… olen siinsamas, 2 boksi eemal :D” Kõnet ei tulnudki, ei positiivset ega õnneks ka negatiivset. (Siiani pole muide, aga ma olen tubli ja ootan.) Mõtlesin, et lähen lolli näoga ise küsima, kui juba kohapeal olen, et “oh, sattusin siia jyski pehmeid sokke ostma ja mõtlesin kysida, et kas pole juba teada?” 😀 Keerasin siiski poeuksel ringi, piinlik oli…

Aga sellele eelnevatest seiklustest, ehk siis laupäevasest-osturallist, räägin siis, kui asi käes 🙂

Päris muhe kirjutis Tartu Postimehes 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s