Et endal miskit kobedat ei toimu, räägin tujutõstmiseks loo, mida hommikul kuulsin. Tõestisündinud… aga tõepoolest, nagu filmis. Venemaal võib/s ikka kõike juhtuda 🙂

Põhimõtteliselt oli see siis ammu enne minu sündi, kui emme reisil käis Karjalas…Mindud sai koos neljase seltskonnaga- emme, tema kooliõde, veel üks sõbranna ja Pensionär Alma.  Viimane neist vajaks ehk siinkohal pisut täpsustamist, tegu polnud nimelt mitte agara vanaprouaga vaid pensionile jäänud miilitsakoeraga, hundu  ühesõnaga.

Reis algas hästi ja kohale jõuti. Koht oli (nagu kuuldavasti looduse poolest paljud kohad Venemaal) vapustavalt ilus, kus soode keskel saarekestel naftapuurkaevud ja töölised elasid oma peredega. Polaaröö/päev ja särk-värk. Midagi sellist, mida tahaks ise ka näha ühesõnaga.

Igaljuhul, kohale jõuti ilusti. Aga üks väike probleem oli. Tagasisõiduks puudus raha. Et emme ja kooliõde olid  lõpetanud rõivadisaini-õmbleja eriala , siis pandi aga minitöökodapüstija tehti  kleidid kõigile kylanaistele 😀

Lisaks tagasisõidurahale sai emme tasuks ka nelja-nädalase kelgukoera kutsika… 🙂

Aga et emmel Saksamaa reis kohe-kohe tulemas oli, pidi ta tagasiteele asuma. Mingil põhjusel jäi ta igaljuhul lennujaama hiljaks, nii palju, et lennukisse viiv trepp oli juba eemaldatud, aga lennuk veel maapeal. Lüües kohalikule bossile letti oma välispassi (mis Saksa reisiks oli välja aetud ja tol ajal pidavat miski väga kõva sõna olema) ja rääkinud ära, et ta peab sellele lennule jõudma, sest on smaspäeval juba Berliinis, paluti lennukil oodata ja lasti emme lennuväljale, hoiatusega: jookse laps, aga ära lennukialla jää :D.

Jooksis. Ei jäänud. Trepp pandi tagasi ja lend võis alata.

Seljakotis aga, niutsus pisike kutsikapoiss =). Lennukisse teatavasti loomi kaasa võtta ei tohi. Olgu see 4-nädalane kutsikanuustakas või väljaõppega tapjakoer, salongis pole tema koht. Aga kui lennuk juba õhus, siis mis Sa ikka teed 😛

Stjuuardessilt sai ta muidugi tubli peatäie riielda. Seejärel sai stjuuardess ümbritsevatelt inimestelt täpselt sama suure koslepi teemal: ära nüüd riidle ja too parem sooja vett, et kutsikale piimapulbist toitu saaks teha! nummi…

Kokkuvõttes jõudsid nii emme kui kuts rongile kui koju Vinnimaale… ja emme õigeks ajaks Berliini ka.

Kuts oli küll järgmise päeva maailma kõige suuremast reisiväsimusest maha maganud, aga tundus üldiselt uue asukohaga rahul olevat. Vähemalt niikaua, kuni tolleaegne tropp naabrimees (keda tohutult häiris fakt, et tema kanad ei tohi meie peenarde vahel nokkimas käia ja koer nad ära ajab) ta mõned aastad hiljem ära mürgitas. Ka see muideks oli enne mind. Niuts. Mulle oleks ju kutsu meeldinud. Emme ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s