Eile õhtul rõõmustas minu paljuräägitud Lift-stend mind sõnaga: “Kasulikkuks”… täna hommikune naerutus pärines samalt autorilt ja oli kirjas sõnana: “koogimoobel”. Ma ei tea, tundub päris humoorikas sell olema, selle ma võtan vist ära. Eks ta pisut nurgeline ja õhuke-nälginud näeb välja, aga then again- so am I. Ega sihukese larhviga pealegi valida ei ole. Aga vaatan, järgmine kord kutsun ta juba õhtusöögile ja vaatame kuidas klapime 🙂

/Me käis eile õhtul Vääna-Jõesuus rannas. Et päeval kõõõõik koguaeg metsa läks. Kõik asjad kadunud olid. Lõpuks isegi võtmed koju jäid ja veel igast saasta, siis olin kindel, et õhtu lõpuks suudan veel ära ka uppuda. No tore-tore.
Kui randa jõudsime oli seal mega(külm)tuul. Olin juba kindel, et fain: ei mingit uppumist, sest niii külmaga ma küll vette ei lähe. Dream on. Aga nautisime Caroga kaldal salati-piknikku ja hoidsime meestel silma peal (sest uppumis-statistika järgi peaks mehi vees kaugelt rohkem jälgima kui lapsi ja vanureid!). Tegelikult hoidsime hullult pöialt, et nad ikka tagasi ka tuleks, sest hetk enne vetteminekut küsisime neilt, et “Mis on teie viimased sõnad?”.. ja vastus oli “Edgari eest!”. Nüüd ju mõistate, miks me nende eluga-tagasi-tulemist lootsime.. kus oleks selle piinlikuse ots, et seda mälestuskõnes rääkida… jajah.
Okeiokei, julmad naljad. Aga elu ongi julm.

Igaljuhul. Kui nemad tagasi kaldale tulid veensin siiski Carot, et läheme siis ka teeme varbaga vees sulla-sulla. Ja läksimegi! Hullult kaugele vette (seal vesi madal suht), kus laineteta oli alla-vöökohast-vesi, lainetega õlani. Ja vesi oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiii soe! Läksime sügavamale just sellepärast, et tuul oli külm ja tahtsime sügavas soojas vees selle eest peidus olla 🙂 Väga mõnus oli.

Mõned pildid lajatasin eilsest Feissbuuki. Fotoblogile (loe: Flickerile) käras ainult üks ja Orkutisse ei viitsi enam eriti… sest kui Arno Orkutisse jõudis, olid Sõbrad juba Facebooki üle kolinud…

Hah, ja pärast mu võtmetejärgi sõites sattusime õigeks hetkeks, meid kutsuti jäätist tegusteerima. Yummy. 😛

Ja jäts tuletab mulle meelde, et mu Cappuccino hakkab jahtuma. Aitab kyll, enam ei blogi!