Unenäojõhkard

Ahoi…
Tavaelus leebe (noh niivõrd-kuivõrd) elan siis ennast tavaliselt välja veristes unedes. Ma ei tea, äkki peaks arstisarjad, Bones´i ja CSI´d mingi leebema kraami vastu vahetama, kus vähem laipu oleks. Või siiski mitte 🙂

Eniveis, paar nädalat tagasi nägin und, mis sarnanes juba täispikale actionfilmile… siin see lühidalt on.

Jalutasime me rõõmsalt Jassi ja Tambuga mööda Vinnimaa metsaradasid. Jõudsime teeristile, kus  otsesuunas mineva tee vasakus servas oli pargitud lahtise juhiuksega auto (minu mäletamist mööda tumeroheline, aga kuna ma olen kuulnud, et ainult hulludel on värvilised unenäod, siis ma parem ei väida seda kindlalt). Vasakule ära keeraval teel oli “autoninaga” meie suunas mingi suur hall džiip, mille roolis istus mingi vanamees, relv käes. Ei lasknud me ennast temast häirida, kõndisime otse edasi. Küll aga lasi tema meist ennast häirida, sõitis järsku järgi ja kukkus tulistama.

Varjusime selle rohelise (aga mitte värvilise :)) auto taha ja nägime, et juhiistmel oli tüüp, kes oli maha lastud. See selgitab, miks džiibivenda häiris, et me teda nägime. Igaljuhul möödasõites ei saanud ta pihta, sest olime peidus… aga see ei rahuldanud teda, keeras auto ringi ja tuli uuele katsele.
Harjunud laipade ja relvadega (vähemalt unes, nagu näha), leidsime me seda kadunukest läbi otsides tema relva ja hakkasime vastu laskma. Kahjuks oli tal aga vaid paar lasku jäänud nii et kukkusime läbi.

Järjekordsel ebaõnnestunud laskemöödasõidul kui džiip parasjagu meist möödumas oli, tehti tagaluugi aken lahti ja seal oli mingi võõras noormeespoiss, kes sirutas käe välja, et meile kuule anda. Aga jeep hakkas parajasti ringi keerama ja need kukkusid kõlinal maha.
Juht läks närvi vist, hüppas pidurile ja hakkas läbi auto tagaistmele ronima, nuga käes. Noormeespoiss hakkas kiiruga läbi akna välja pugema, rääkides vabandusi, et tahtiski need maha visata, et meid auto tagant välja meelitada neid korjama.

Vanamees ei jäänud vist uskuma. Igaljuhul jooksime me “metsatagamäe” (kes teab-see teab) suunas  minema samal ajal kui noormees karjus ja vanamees teda pussitas. Ei paitanud eriti kõrvu, peab mainima.

Metsatagamäel oli maa sisse ehitatud Eesti suurim spordikompleks. Mäe all oli  meiesuur pruun kirjutuslaud, mille kõrval oli puupliit. Raiskasime mõnusalt aega ja joonistasime valmis kaks kaarti. Ühe- kuhu plaanime joosta. Ja teise “valekaardi”. Panime valekaardile tule otsa ja kustutasime siis kohe ära, et umbes jätta muljet, et tahtsime selle hävitada ja ei märgand, et see alles jäi.

Mäe sisse viis uks ja terve mäekülg oli täis koridorkoopaid. Akendeta, aga valgustatud ja piisavad püsti liikumiseks. Vahepeal jalutasid meist mingid pintsaklipslased mööda, a me ei jäänud suhtlema.
Jõudsime ujulani. Suuuuur bassein, kus just hetkel toimumas mingi ujumise MM vms.  Kõik olid kohal igaljuhul. Imbusime rahvamassi ja istusime erinevatesse kohtadesse. Nägime kuidas vanamees ujula akna tagant teise korruse koridorist  tuli ja klaasi taha uurima jäi. Jass varjus mingi suure tädikese taha. Mina võtsin enne pusa seljast ja tegin hobusesaba lahti, nii et ta ei tundnud ära vist (ja pealegi jagelesin samal ajal mingi lapsega, kes oma joogipudeli sisu mulle sülle üritas kallata) ja Tam istus n.ö. täpslet vanamehe all ja sinna polnud näha.

Pahaonulane järeldas siis, et ainsad, kelle nägu ta ei saa kindlaks teha on ujujad ja hakkas basseini tulistama. Rahvas läks paanikasse ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Meie koos nendega.

Teepeal kaotasin jalanõud ära. Kui uksest välja jõudsime, ei olnud rahvas enam paanikas. Väljas oli välibassein, varikatusega välikohviku moodi asi, mis hetkel ei töödanud, sest ilm oli sügiseselt külm. Välibasseinlasi see ei seganud, nemad siblisid ujukates ringi.
Mind segas, olin sokkis ja varvastel oli külm.

Läksin sinna välikohvikunurga poole, et seal peitu pugeda, aga sealsed toolid olid hõivanud juhtkoerad, kes kõik üksmeelselt minu peale kurjalt urisesid (mul on Džännust lapsepõlvetrauma :P) nii et lippasin parem sisse tagasi.
Teadsin, et kassa juures asuvas koristajaruumis peaks kuskil mu karvased lemmiksussid olema. Tol hetkel tundus see kõige loogilisem asi maailmas, et need seal on. Läksin neid otsima (muuseas, ma ei tea, kus Jass ja Tambu nüüdseks olid… kodus äkki juba) ja nägin ukse vahelt, et vanamees oli endale mingi uue ohvri leidnud. Mingi tsiki. Hoidis ühe käega tsiki ümbert kinni, teist kätt taskus tema külje vastas hoides (nagu päris filmis, noh!) ja juhatas seda välja. Basseiniäärt mööda minnes läks nende ees teine paarike- bikiinibeib ja kutt. See pantvangtüdruk näpistas möödudes bikiinibeibe tagumikust, see kiljatas. Kutt sai kurjaks, eeldas et tegijaks oli vanamees, pani talle lõuahaagi kirja. Vanamees kukkus vette. Relv sai märjaks. Mees saadi kätte. Häppi end.
Või siis mitte nii häppi. Ma olin endiselt sokkideväel.

Siis ärkasin üles. Mina, kes ma tavaliselt nõmedaid unesid kardan, üritasin siiski uuesti magama jääda samale unenöole lootes. Või noh jätkule. Sest nii põnev oli. Ja mu sussid-Jass-Tambu olid ka kuskil lidus. Aga ei jopanud. Ei jätkunud mu uni.

Kusjuures ma olen seda vist varem ka unes näinud, sest niiiiiiii paljusid kohti teadsin unes tegelt täpselt ette. Deja vu.

***

Teisel ööl nägin unes kuidas ma kassi tapsin. See ei meeldinud mulle. Oli lihtsalt jälk, rõve ja julm. Ma ei käituks ka mänguloomaga nii, nagu unes pärisloomaga tegin. Vabadust, kiisu.

PS. Mänguloomadest rääkides. Dzeik mainis hommikul, et täna on Rahvusvaheline Kaisukarude Päev! Hommikul õnnitlesin, a peaks õhtul vist Suscole viinerit viima 😛

PS. Unenäokirjastajad, filmirežissöörid. Olen pakkumistele avatud 😀

hands-up!

Mac on täna sant. Aga juba kordades etem kui eile.

Ehk õpetus sellest, et kui tund aega käed täitsa üleval liikumatult lebada…

Siis see ei ole eriti mõnus. Nagu keskaja piinamisviis. Igaljuhul on see vist päris normaalne, et kui Sa lõpuks tõused, siis tõused Sa ilma käte abita, sest need lotendavad Sul täiesti tundetult küljes… ja kui midagi haarama hakkad, võib juhtuda, et umbes pärast kuuendat ajupoolset käsku teeb käsi väikse nõksaka soovitud suunas. Hästi-hästi-väikse.

Igaljuhul on see normaalne. Mõnda aega vähemalt. Siis läheb üle, nagu mu vasak ksi edukalt tõestas. Aga too teine, parem (jeebus, ma tunnen pooli juba :)), see ei taha veel tänagi aru saada, et normaalne-on-et-see-läheb-üle. Tema arvab, et normaalsus on ülehinnatud. Tema arvab, et valutav on äge. Tema arvas eile õhtul veel, et enda iseseisev kergitamine kehast ca 10cm on rohkem nagu sportlaste teema, tema oli selleks liiga nõrk.

Täna on juba edumeelne. Täna tõuseme väikeste jõnksudega aeglaselt juba täitsa mitukümmend senti. (wau!). Seda muidugi vaid siis kui mingit lisaraskust käes ei ole. Noh, midagi tõeliselt rasket- näiteks tühja kohvikruusi või midagi. Mõistate ju, ega ma mingi musklijunn pole, ma ei peagi jaksama seda tõsta. Vasak käsi muuseas harjub juba üsna ruttu. Trükkimisega saab hakkama, muude toimetustega ka. Isegi vöö sikutas üksi pükstele. Ainult joonsitada-kirjutada veel ei mõista, aga ühel ilusal päeval… … hakkab parem ka tööle 🙂


(pilt on peegelpilt)

ps. See oli üks kord lebamist. Novembris saan paari päeva jooksul 5 korda lõbutseda. Cantwait!

Helkur ja kondoom on odavaimad elupäästjad :)

Inimesed vist ei tea, et nüüdseks on õhtul liikudes helkur juba kohustuslik. Nii linnas kui maal. Eile läksin   pimedas koju ja üllatus-üllatus: nägin inimeste küljes umbestäpselt NULL helkurit. Kui see ükskõikseks jätab, et Sa autodele nähtamatu oled, siis trahv ka ei hirmuta või?

Ja kui trahv ei hirmuta, siis järeldan, et raha nagu raba. Tee mulle teene. Osta endale üks odavaim elupäästja. Saada sõbrale ka üks. Muidu võib juhtuda, et Sina helendad, aga too rumal sõber mitte…

Ja siis võta minuga ühendust- leian vabalt Su ülejäänud rahale mõnusat rakendust, pole üldse probleem. Ausõna 😉

What’s new, Pussycat? (uooou-uoou-uooo (8))

Djaa.. 4 kuud blogist eemal ja juba on WordPress jõudnud pisut kujundust muuta. Ma juba mõtlesin, et ei saagi kirjutada- ei leidnud lihtsalt postitamise-linki enam üles. Vihje vist, et peaks tihedamini  näole andma.

Niisiis, mis uut vahepeal? Üht koma teist… ja samas mitte midagi väga suurt.

Vahepeal oli suvi. Kalendri järgi. Ei oska kommenteerida, minu arust ilmad seekord soojaks ei läinudki. Oli lumega talv, lumega kevad, lumeta kevad ja sügis 🙂

Sügisel tuli sügisjooks. Wii :-] Ainult 11 kuud veel ja tuleb uus! Olin üdini tubli ja ajasin kokku 255 vabatahtlikku.. Natuke liiga tubli. 240 läks vaja. Mii dõunt laik, kui peab neile ära ütlema. mjäu.

Siis leidsin lõpuks lõputööteema, kohtusin uue juhendajaga ja särkivärki. Kunagi peaks kirjutama ka hakkama. Peaks ena vabatahtlikke hordidest vabatahtlikke abilisi leidma (6) [kiddin’] .. Tegelt, kuna teema on seotud juhtkoertega (<3), siis võin vast ise ka kirjutada, ilmselt on põnev.

25. sptembril läks minu mittejuhtkoerküllagaparimparimparimsõber igavestele jahimaadele. Nüüd tudub ta oma pesas maal pihlaka all, aga mulle meeldis palju rohkem kui ta minu voodis tudus. Omistasin tema jäära-padja endale kaisukaruks, ehk ta pole kade…

Kaisukarudest rääkides (ehk liikudes rõõmsama teema juurde) käisin vahepeal Riias koolitusel ühe nädalakese. (Mis oli  muuseas väga tore!) Ja tõin sealt Suscole (oranž kaisukoer) oma kaisukaru (kassi), sest minul oli Susco, aga Suscol ei olnud kedagi kaisutada. Ja kui ma nädalavahetustel eemal olen on mul jäärapadi, aga Suscol polnud ikka keskit. Nüüd siis on. Kass sai nimeka Elayas Kass, sest Läti kiisudel peab ju ometi S-iga lõppev nimi olema, eksjuonju? Väike õnnetus juhtus temaga ka, ta kaotas ühe oma silma, aga ta ei lase ennast sellest häirida eriti- talle piisab, kui ta Suscot näeb ja selleks piisab ühest silmast küll.
Kas nad ei ole tore paar?

Susco <- -> Elayas Kass

Riiaga meenub mulle veel söömine. (ja pikk bussisõit=paininmyass) Minnes olin 47,5 kilu kerge. Seal sõime. KOGU aeg. Iga kahe tunni tagant toimus söömine. Soe toit. Hommikust juba. Kindlatel aegadel. Nädal aega jutti. Lootsin, et võtan seal hullult juurde ja olen ka inimese nägu pärast. Tuleb välja, et tegu on maailma kõige parema dieediga! tulin tagasi ja olin 47,4 kilo. Üleeile kaaalusin ja olin juba 46,5. Seega, lihtne arvutus näitab, et umbaudu 50 nädala pärast olen ma null kilo. Prf.

Lisaks.. Tegime Novaatat. Oman paari uut lauamängu. Olen käinud Kõrvekal, Rakveres, Vinnimaal. Kõik olid toredad. Lähen varsti Aexi. Tõotab tulla tore.  Alustasin uuesti Gilmore-tüdrukute esimese hooajaga (puhtalt teaduslikul eesmärgil! Sain näiteks teada, et Tallinn-Rakvere bussisõit= täpselt kaks Tüdrukute osa. VÄGA vajalik teadmine!). Sain teada, et Bärri mind ei hammusta. Tegin oma jalgrattale pai. Ostsin endale Tallinna Maratoni ja Spanjelikruusid ja mitu paari sokke (kes veel ei teadnud, siis mul on tõsine ravimatu kruusi- ja sokifetiš), vihkasin Maryt (mängult, tegelt väga ägeda koha valis trippimiseks!), tegin multikaid, ei saanud Vihmahääle multikatega hakkama, olen niisama tubli olnud, käisin koolides loengutel, leidsin, et lapsed on hukas, käisin korduvalt mini-massaažis (niiiiiiiii hea, niii vähe)… ühesõnaga, mitte midagi põnevat 🙂

Ja veel? Ma ei saa ju lõpetada ilma tavapärast porisemiseta. Mul on masu. Lähen varsti inimkatsetele. Mul on külm. (koguaeg). Mul on uni (koguaeg). Igatsen Roomat ja “Minu-Väikest-Roomat”. Tahan päris vahvleid. Ja lund (come on-hate me, oh hate me please.. yeah, some more). ps. Kas ma ütlesin, et uni/külm on?

PS. Ma olen vist juba Facebookis 101 korda kiitnud.. kiidan siin ka: Louis C.K. Stand-up-comedy’t olete kuulanud? Kuulake. Niiiiii hea! Sikutasin selle endale telefoni ja kuulan hommikuti tööle tulles vahel. Ja irvitan omaette võrdlemisi kuuldavalt. Aga keegi pole mind veel (õnneks) endale ja ühiskonnale ohtlikuks pidanud selle pärast, nii et viibin veel vabaduses 🙂

PS1. See on inglisekeeles.
PS2. Guugeldage ise Youtubest teisi osi, kui kuulata tahate.

Paneksin oma lapsele nimeks nelikümmend F-i.
“Ffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffffff- Mine korista oma tuba ära!”