hands-up!

Mac on täna sant. Aga juba kordades etem kui eile.

Ehk õpetus sellest, et kui tund aega käed täitsa üleval liikumatult lebada…

Siis see ei ole eriti mõnus. Nagu keskaja piinamisviis. Igaljuhul on see vist päris normaalne, et kui Sa lõpuks tõused, siis tõused Sa ilma käte abita, sest need lotendavad Sul täiesti tundetult küljes… ja kui midagi haarama hakkad, võib juhtuda, et umbes pärast kuuendat ajupoolset käsku teeb käsi väikse nõksaka soovitud suunas. Hästi-hästi-väikse.

Igaljuhul on see normaalne. Mõnda aega vähemalt. Siis läheb üle, nagu mu vasak ksi edukalt tõestas. Aga too teine, parem (jeebus, ma tunnen pooli juba :)), see ei taha veel tänagi aru saada, et normaalne-on-et-see-läheb-üle. Tema arvab, et normaalsus on ülehinnatud. Tema arvab, et valutav on äge. Tema arvas eile õhtul veel, et enda iseseisev kergitamine kehast ca 10cm on rohkem nagu sportlaste teema, tema oli selleks liiga nõrk.

Täna on juba edumeelne. Täna tõuseme väikeste jõnksudega aeglaselt juba täitsa mitukümmend senti. (wau!). Seda muidugi vaid siis kui mingit lisaraskust käes ei ole. Noh, midagi tõeliselt rasket- näiteks tühja kohvikruusi või midagi. Mõistate ju, ega ma mingi musklijunn pole, ma ei peagi jaksama seda tõsta. Vasak käsi muuseas harjub juba üsna ruttu. Trükkimisega saab hakkama, muude toimetustega ka. Isegi vöö sikutas üksi pükstele. Ainult joonsitada-kirjutada veel ei mõista, aga ühel ilusal päeval… … hakkab parem ka tööle 🙂


(pilt on peegelpilt)

ps. See oli üks kord lebamist. Novembris saan paari päeva jooksul 5 korda lõbutseda. Cantwait!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s