Unenäojõhkard

Ahoi…
Tavaelus leebe (noh niivõrd-kuivõrd) elan siis ennast tavaliselt välja veristes unedes. Ma ei tea, äkki peaks arstisarjad, Bones´i ja CSI´d mingi leebema kraami vastu vahetama, kus vähem laipu oleks. Või siiski mitte 🙂

Eniveis, paar nädalat tagasi nägin und, mis sarnanes juba täispikale actionfilmile… siin see lühidalt on.

Jalutasime me rõõmsalt Jassi ja Tambuga mööda Vinnimaa metsaradasid. Jõudsime teeristile, kus  otsesuunas mineva tee vasakus servas oli pargitud lahtise juhiuksega auto (minu mäletamist mööda tumeroheline, aga kuna ma olen kuulnud, et ainult hulludel on värvilised unenäod, siis ma parem ei väida seda kindlalt). Vasakule ära keeraval teel oli “autoninaga” meie suunas mingi suur hall džiip, mille roolis istus mingi vanamees, relv käes. Ei lasknud me ennast temast häirida, kõndisime otse edasi. Küll aga lasi tema meist ennast häirida, sõitis järsku järgi ja kukkus tulistama.

Varjusime selle rohelise (aga mitte värvilise :)) auto taha ja nägime, et juhiistmel oli tüüp, kes oli maha lastud. See selgitab, miks džiibivenda häiris, et me teda nägime. Igaljuhul möödasõites ei saanud ta pihta, sest olime peidus… aga see ei rahuldanud teda, keeras auto ringi ja tuli uuele katsele.
Harjunud laipade ja relvadega (vähemalt unes, nagu näha), leidsime me seda kadunukest läbi otsides tema relva ja hakkasime vastu laskma. Kahjuks oli tal aga vaid paar lasku jäänud nii et kukkusime läbi.

Järjekordsel ebaõnnestunud laskemöödasõidul kui džiip parasjagu meist möödumas oli, tehti tagaluugi aken lahti ja seal oli mingi võõras noormeespoiss, kes sirutas käe välja, et meile kuule anda. Aga jeep hakkas parajasti ringi keerama ja need kukkusid kõlinal maha.
Juht läks närvi vist, hüppas pidurile ja hakkas läbi auto tagaistmele ronima, nuga käes. Noormeespoiss hakkas kiiruga läbi akna välja pugema, rääkides vabandusi, et tahtiski need maha visata, et meid auto tagant välja meelitada neid korjama.

Vanamees ei jäänud vist uskuma. Igaljuhul jooksime me “metsatagamäe” (kes teab-see teab) suunas  minema samal ajal kui noormees karjus ja vanamees teda pussitas. Ei paitanud eriti kõrvu, peab mainima.

Metsatagamäel oli maa sisse ehitatud Eesti suurim spordikompleks. Mäe all oli  meiesuur pruun kirjutuslaud, mille kõrval oli puupliit. Raiskasime mõnusalt aega ja joonistasime valmis kaks kaarti. Ühe- kuhu plaanime joosta. Ja teise “valekaardi”. Panime valekaardile tule otsa ja kustutasime siis kohe ära, et umbes jätta muljet, et tahtsime selle hävitada ja ei märgand, et see alles jäi.

Mäe sisse viis uks ja terve mäekülg oli täis koridorkoopaid. Akendeta, aga valgustatud ja piisavad püsti liikumiseks. Vahepeal jalutasid meist mingid pintsaklipslased mööda, a me ei jäänud suhtlema.
Jõudsime ujulani. Suuuuur bassein, kus just hetkel toimumas mingi ujumise MM vms.  Kõik olid kohal igaljuhul. Imbusime rahvamassi ja istusime erinevatesse kohtadesse. Nägime kuidas vanamees ujula akna tagant teise korruse koridorist  tuli ja klaasi taha uurima jäi. Jass varjus mingi suure tädikese taha. Mina võtsin enne pusa seljast ja tegin hobusesaba lahti, nii et ta ei tundnud ära vist (ja pealegi jagelesin samal ajal mingi lapsega, kes oma joogipudeli sisu mulle sülle üritas kallata) ja Tam istus n.ö. täpslet vanamehe all ja sinna polnud näha.

Pahaonulane järeldas siis, et ainsad, kelle nägu ta ei saa kindlaks teha on ujujad ja hakkas basseini tulistama. Rahvas läks paanikasse ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Meie koos nendega.

Teepeal kaotasin jalanõud ära. Kui uksest välja jõudsime, ei olnud rahvas enam paanikas. Väljas oli välibassein, varikatusega välikohviku moodi asi, mis hetkel ei töödanud, sest ilm oli sügiseselt külm. Välibasseinlasi see ei seganud, nemad siblisid ujukates ringi.
Mind segas, olin sokkis ja varvastel oli külm.

Läksin sinna välikohvikunurga poole, et seal peitu pugeda, aga sealsed toolid olid hõivanud juhtkoerad, kes kõik üksmeelselt minu peale kurjalt urisesid (mul on Džännust lapsepõlvetrauma :P) nii et lippasin parem sisse tagasi.
Teadsin, et kassa juures asuvas koristajaruumis peaks kuskil mu karvased lemmiksussid olema. Tol hetkel tundus see kõige loogilisem asi maailmas, et need seal on. Läksin neid otsima (muuseas, ma ei tea, kus Jass ja Tambu nüüdseks olid… kodus äkki juba) ja nägin ukse vahelt, et vanamees oli endale mingi uue ohvri leidnud. Mingi tsiki. Hoidis ühe käega tsiki ümbert kinni, teist kätt taskus tema külje vastas hoides (nagu päris filmis, noh!) ja juhatas seda välja. Basseiniäärt mööda minnes läks nende ees teine paarike- bikiinibeib ja kutt. See pantvangtüdruk näpistas möödudes bikiinibeibe tagumikust, see kiljatas. Kutt sai kurjaks, eeldas et tegijaks oli vanamees, pani talle lõuahaagi kirja. Vanamees kukkus vette. Relv sai märjaks. Mees saadi kätte. Häppi end.
Või siis mitte nii häppi. Ma olin endiselt sokkideväel.

Siis ärkasin üles. Mina, kes ma tavaliselt nõmedaid unesid kardan, üritasin siiski uuesti magama jääda samale unenöole lootes. Või noh jätkule. Sest nii põnev oli. Ja mu sussid-Jass-Tambu olid ka kuskil lidus. Aga ei jopanud. Ei jätkunud mu uni.

Kusjuures ma olen seda vist varem ka unes näinud, sest niiiiiiii paljusid kohti teadsin unes tegelt täpselt ette. Deja vu.

***

Teisel ööl nägin unes kuidas ma kassi tapsin. See ei meeldinud mulle. Oli lihtsalt jälk, rõve ja julm. Ma ei käituks ka mänguloomaga nii, nagu unes pärisloomaga tegin. Vabadust, kiisu.

PS. Mänguloomadest rääkides. Dzeik mainis hommikul, et täna on Rahvusvaheline Kaisukarude Päev! Hommikul õnnitlesin, a peaks õhtul vist Suscole viinerit viima 😛

PS. Unenäokirjastajad, filmirežissöörid. Olen pakkumistele avatud 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s