Hommikul sõitsin Koplisse koosolekule.
Läksin igaks juhuks kahest sobivast trammist varasema peale… et mine Sa tea eksole.
Tramm oli… no kõige klassikalisem “Kopli-tramm”… sihuke, millest lugusid räägitakse. Temperatuur oli sama, mis õues (kuigi õnneks oli siin täna ainult -9.. suvi tuleb :))… ja uriinilehk oli hingemattev.
Õnneks või kahjuks, ei lastud seda kaua “nautida”. Balti Jaama peatuses ütles trammijuht midagi kõlaritesse (ma ei kuulnud, sest kõrvaklappides üürgasid Nele-Liis ja Jassi parasjagu… ja kõik inimesed trammist (noh, kõik neli või nii :D)… kobisid seepeale välja.
Läksin siis kah.
Tramm pani südamerahuga uksed kinni ja sõitis minema 🙂
Lootsin, et äkki tuleb kohe seljatagant Ülemiste tramm, aga tutkit. Ikka sattusin lõpuks selle “teise sobiva” Kadrioru trammi peale, millest alguses loobusin… see (otseloomulikult) oli soe ja puhas (ja rahvast täis :)).
Aga koosolekul kippus mõte kõiksugu vastikvastikuid teid pidi rändama, djaa.
***
Ps. Unenäorindelt: ropsisin täna küll verd, aga üldjoontes jäid kõik unenäotegelased ellu. Greit saksess!
