Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata. Alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.

tuleb välja, et kui ma kirusin esmaspäeval, et see kella-keeramine pole kohe üldse mulle mõeldud.. et keerab terve päeva tuksi… siis tuleb välja, et selles väites oli faktiviga. See keerab terve nädala tuksi! Hakkan vist vanaks jääma… 😦
Õhtuti passin üleval, sest “vana-kellaaja-järgi” ei ole veel und silmas. Ja hommikul olen kõige sügavamas magusamas ööunes vaatamas kauneid (muigate? vot täna öösel oligi kaunis, olin niiiiiiiiii lähedal empsiga labradorikutsika valima hakkamisele!) unenägusid, kui kõik vägivaldselt purustatakse. Terve nädal olen lõpuks trammile jooksnud ja sedagi mingi 10-20 minutit pärast ärkamist, tavalise tunni asemel.
Ja oleks siis, et ainult ärgata raske ja kui juba maast lahti saab, siis on okei. Aga oh ei. Päevad otsa põrnitseb mingi zombipilguga pliks arvutiekraani ja mõtleb, et mida ma nüüd tegema peaks… ja kuidas ma seda tegema peaks.. ja lõpuks kui välja mõtleb, siis teeb seda eriti aegluubis. Prf. Maitea.. tundub küll, et ainult tund aega ju.. aga tunne on, nagu oleks täiesti teisest ajavööndist saabunud.

Pilditulugu

Ehk lugu sellest, kuidas Mac lõunapausil pilte tegemas käis ei käinud.

Mac läks lõunale. Fotokaga. Võõraid püüdma.. ja number seitsmeid püüdma.

1. Mac otsib pilguga võõraid. Inimesed tormavad ringi nagu inimtankid. Peatamatud… ja pealegi sama hallid nagu tank. Mac loobub.

2. Macil hakkab külm. Ja kõht läheb vääga tühjaks. Mac mõtleb et käiks hoopis söömas. Siis vaatab edasi.

3. Mac näeb kolme autot järjestpargituna. Kõikide numbrimärk hakkab seitsmega. Mac mõtleb-kaalub-loobub. Tundub kuidagi.. isikuandmete levitamisena või nii :).

4. Mac näeb ühel aknal sigrimigrikriipsudest moodustunud seitset. Aga teised kriipsud taustal muudavad selle liiga sigriks. Vaevalt keegi aru saab, et see seitse on.

5. Mac unustab kohevarsti üldse ära, et ta seitsmeid jahtis. Jälgib hoopis inimtanki, kes teed ületades või kaubakeskuse ustest läbipressides ei kavatse hetkekski hoogu maha võtta või peatuda. Sirutab hoopis käe välja, et vastutulev inimene eest ära lükata. Ekstreemtank. Emane pealegi.

6. Mac ostab söögi ja mõtleb, et nüüd on soe mämm kotis. Kus Sa nii veel pildistama lähed, pärast kõik jahtunud. Eiei, tagasi tööle ja sööma ikka. Eks homme on ka päev. Pealegi- väljas pole päikeseraasugi, nii tulevad niikuinii kolekõlehallid pildid hallidest inimtankidest.

7. Kontorinurgal silmab Mac habemikku, kes kolmjala püsti seadnud on ja tänavaelu pildistab. Hall habe sobiks halli ilma. Ja üldse näeb ta sheff välja. Kiiret ei paista tal ka olevat. Ja fotograafina saaks ju vast aru ka, kui teine niiii tahaks pilti teha.

8. Aga kuidas ma küsin. Äkki (ilmselt) ta on mingi proff. Pärast häbi näidata, et näe- säänse pildi tegingi. Prf. Eiei, sööma parem. Jah.

***

Loll on see kes vabandust ei leia, eks? Ärgem nüüd homsele lootma jäägem. Mul on veel mustmiljonbiljontriljon vabandust abiks enne kui pildi tehtud saab. Kahju et julgustajat kõrval ässitamas pole.

Ma avan päeviku, ja kirja panen loo… (8)*

Mac saatis eile bakatöö intervjuu küsimused (või noh, midagi sellist) ära ja ootab nüüd heakskiitu. Kui see saabub millaski, siis on elu lill ja saan nädalavahetusel möllama hakata nendega. Ja kui ei sobi, siis viskab Mac lusika nurka sest tema mõistus on siis otsas ja vot paremini ei oska :P… nii et hoidkem mulle  pöidlaid ja lootkem, et sobib… ja et ma seda varsti teada saaks, sest veits motoorne rahutus on juba tekkinud närvilises ootuses.

Maci blogisse on jõutud otsides fraasi “naissoost päkapikud”. Kui peaks juhtuma, et too otsija tagasi sattuma peaks, siis palun- rahusta mu uudishimu ja selgita kommentaarides, miks sellist sõnapaari guugeldada? :D.. ja mis head leidsid? 😀

Mackirjutas endale täna järgmised Fotojahi teemad üles. Ja “100-võõrast” projektivõttis ka kavva. Fotokas on ka kotis.
Ehk siis teoorias on kõik valmis.
Praktikas:
a) ei leia sobivaid teemasid
b) kui leian, tulevad saastad pildid
c) ei leia sobivaid inimesi
d) kui leian, ei julge võõralt küsida
e) kõik eelnevad.
(õige vastus on.. “e” mõistagi 🙂 )

Eilsest saati kummitab… Aga nüüd olen juba tark ja tean, et kui täna oksendamiseni sama laulu kuulata, siis läheb üle 😉

(nii hea 🙂 kuigi ma ei teagi, et T. Mägi mõnda halba laulu laulaks :))

“Sind otsides ma metsaradu käinud
ning eksind mööda soid ja padusid
ma oravatelt pärind, kas ei näind nad
oo kuhu sa nii kauaks kadusid“

Oh, see soo-osa tuletab meelde, et eile sain Kailt peaaegu-nõusoleku, et suvel telkima minna Tlnastvälja (noh, see on muidugi veel väga kauge ja teoreetiline plaan). Mis sündis plaanist soojemaid ilmu oodata, et kelgutama minna 😀 (note for myself: ja sellega seoses tuli mul üks teine hullult hea plaan veel- R&V :P). Eniveis, K. mõnitas, et kas ma ikka saan metsas ööbida, ilma voodikastita ja värki (sest teatavasti pidas ta mind alguses salakavalaks inimtükeldajaks-voodikastitoppijaks, eksole)… Rääkisin siis lahkelt talle mõned laukalood ja olen üsna kindel, et nüüd jääb meie minek ära :D… aga kui ta siiski suitsiidsusele kalduv hulljulge on, siis eelhoiatus  ja kodutöö Hundule- vali meile palun miskiks juulikuuks üks kaunis (ja ligipääsetav) maalapp välja.. ja ümbritse see varakult karutõketega. Aitäh 🙂

Ja sellega seoses tuli mulle meede, et ma ei imesta, et ta mind kartis.. või et mõni (khmm), mind siiani hullult pelgab. Nägin eile mõnda hetke oma kuulsusrikkast teledebüüdist…. njah, no mina kardaks ka. Ma ei olnud ka enne eriline enesekindlusepomm, aga see lõust seal tekitas ikka tõsise alaväärsuskompleksi. Nõme mäng!

Aga enne elaks iga kell praeguses kestas, kui selle tüübina, kelle kätte hommikul nähtud kiisu sattunud oli. Milline kuradi hälvik otsustab, et ajaviiteks lõikaks mõnel hulkuval kassil saba maha. Loodan südamest, et see tüüp unustab enda saba ükspäev hakklikamasinasse.. Rskmaütlen %&/#¤%/#

***

Aga pisut rõõmsavärvilistemas toonides lõpusõna:
Mu põlveke ei ole enam sinine. Nüüd on ilus tumeroosa-lillakirju. Naiselikum värvus, ma ütleks 🙂

* Ps. Palju õnne sünnipäevaks pealkirja-autorile 🙂

Arghhh, see kellakeeramine edasi on ju suisakohutav. Peale selle, et ma mõtlesin, et ma ei saaaaa-giiiii üles (võtsin telefoni kaissu ja lükkasin 50 minutit äratust edasi)… siis pidin 8 minutiga välja jõudma ja nüüd on kohv joomata ja kõht tühi. Ühesõnaga rikkus mu päeva ära. Ja sihuke zombi on olla, et kolehirmus lausa.
(viuu-viuu-viuu-jonn-jonn-porr-porr!)

Unes nägin täna et ma tegin mingit Eesti keele eksamit. Suuliselt. Ja seal oli lugemisharjutus, umbes et pead soravalt tahvlilt maha lugema. Aga seal olid pooled sõnad kirillitsas kirjas ja pealekauba niiiiii kohutavas käekirjas, et ma ei saanud sedagi aru, kas see sõna on eestikeelne sõna vene tähtedega või venekeelne sõna.
Ahjaa, alguses enne harjutuse alustamist üldse olin tulnud väljas eriti ereda päikese ja eriti tugeva tuule käest. Silmad olid tumepunased ja udused, ööd ega mütsi ei seletanud lugeda. Tahtsin siis silmatilku kasutada ja eksamikomisjoni üks vanem proua kukkus kisama, et doping-doping :D… nagu nee dmuudaks düsgraafi lugejaks. Aag komisjonis oli õnneks Anukas ka ja siis ta veenis ära ja lubati… kuigi njah, vaid selleks, et ma saaks aru, et seda käekirja on võimatu lugeda :D.
Ei mäleta, mis lõpuks sai. Ju ma läbi kukkusin suure kolinaga.

Tuulepunaste silmade idee ammutasin ilmselt eilsest mereääreskäigust. Läksime suure hurraaga pildistama. Njah, tuule kiirus oli miski 127,4 kilomeetrit sekundis. Pilte tegin nii, et üldpilti nägin, aga fotokaekraanilt ei seletanud udused silmad enam midagi. Aga ega ma väga millestki ilma ei jäänud seal ekraanil, nagu pärast kodus arvutis selgus. Ma olen kaotanud viimsegi oskuseraasu. Pole enam ühtegi pilti millega ma rahul oleks. Fuii. Niinõmemäng 😦 Varsti kaotan motivatsiooni üritamakski. (viuu-viuu-viuu-jonn-jonn-porr-porr!)

Aga lõpetuseks pisut rõõmsamates (võiks lausa öelda, punakamates) toonides.
Mac koristas täna töölaua ära. Seda ei juhtu igapäev. Täiesti tavapärane töölaua-olukord oleks umbes selline:

Aga täna koristasin. Sest mul on nüüd tööl Fränkid! Ja muidu ei paista nad laualt väljagi 🙂

Kai mainis kunagi, et ma näen välja nagu Frankenstein (palju mööda ei pannudki 😛). Sellest ajast jäi külge hellitusnimi Fränky. Ja kuna Kai on sihuke… pisike (vähemalt minusuguse latiga võrreldes) siis temast sai Väike-Fränky.
Nüüd sain temalt (väikese hilinemisega, aga sõbrapäevaks) Fränkid!

Suur-Fränky on suure südamega ja Väike-Fränky temaga koos (vasakul õlal.. ei, kurat.. teisel vasakul hoopis 😀) 😉

Käsk oli see töölauale panna ja mis seal ikka vaielda. Panin siis.

Kurgid Sulle… Korgid mulle :)

Mac tuletab (tungivalt :D) meelde, et ta kogub ikka endiselt plastikkorke (kuni juunikuuni). Ja ootab kõikide Teie korke ka! Jah!

Ja see kotitäis 289 korgiga tänab neid, kes oma panuse juba andnud on vahepeal. Jätkake samas vaimus! 😛 Aitähhid!

Mac sai depressiooni. Ta ei oska enam pilti teha 😦 Idee nagu on.. ja tehnika nagu on… ja sellel fotoka väikesel LCD ekraanil tundub ka veel kõik lahe.

Ja siis kui pildid arvutis on… Päästab need ainult Photoshopis tund-ma-tu-se-ni muutmine. Prfniuksnäuks.

***

Mac käis ooperis.  Manon Lescaut´ vaatamas. Päeval lugesin, et see kestab kolm tundi. Selle peale vajus ära. Aga kohapeal vaadates- see (ja ma ei ole eriline ooperifänn) oli nii hea, et aeg lausa lendas 🙂 Ainult lõpp venis. Aga muidu mükkebroo! Teele linalakka nägin ka eemalt, aga ei hakanud üle saali lõugama- tsauu, teele, tsuatsautsau 😀

***

Mac kaotas mälupulga ära. Kodus. Oi, kolekole. Eile avastas ta seda loengut pidama hakates (ja loengumaterjalid on pulgal). Not sõu smaart thing to du junõu. Ounou!
Eniveis, ongi lootusetult plehku pannud. Otsisin. Ja. Ei leidnud. Siis ei otsinud enam. Ja ikka ei leidnud. Nüüd olen kõike proovinud.

***

Täna nägin unes mingit mõrvauurimist, kus kuuli otsisime…  siis et kasvatasin kodus purgis nälkjaid, kes vette pannes muutusid delfiinideks ja kuival maal nälkjateks. Ja lõpuks nägin vettekukkunud sõpra, kes jälle  välja upitati. Palju jama ühesõnaga. Väga minulik.

***

Hah… ja siis tahtsin veel mainida, et see vene selgeltnägijate saade TV3s. Mõni tüüp seal on ikka… judinaidtekitavalt hea. Üsna amazed olen.

***

Seda laulu teate, et “Konn astus usinasti nööda teed, jajaa-jajaaa…” (Nadja(=Anni) kindlasti teab :D)
Aga vot nii juhtub, kui konn pole eriti usin ja jää peal ettevaatamatult ringi vantsib:

Pildipostile üks liikuva-pildi postitus kah otsa!

Mac näitas endale eile, kuidas ei kirjutata lõputööd.

See käib nii:

Pane telekast mõni film mängima.

Võta arvuti kätte.

Vaata filmi ja lahenda arvutist Griddlers´eid.

Tulemus:
Oled griddlersiga edumeelne olnud:

Lõputööd pole arvutis avatudki.
(ata-ata!)

… Aga filmi-alal oled see-eest targem 😀

Hommikul vaatasin “Letters to God”
Muusika meeldis, kurb oli ka. Mina ühsõnaga tahul, aga pakun, et kõigile ei meeldiks. Ise teate.

Lõunal Netrami sünnipäevapäeval mängisin TV-sarja teemalist lauamängu “Vampire Diaries“, mille Ch. USAmaalt kingiks tõi. Niitoreniitore. Aitäh 🙂
Mäng oli alguses tore, sest ma võitsin. Aga siis läks Netram ülbeks kätte ära ja julges teise mängu ise võita. See ei olnud eriti ilus temast, aga kuna pole ilus ka sünnipäevalapse kallal vägivallatseda, siis ma hoidsin end tagasi viisakalt. Üldiselt olen mänguga rahul. Mõnus ajaviitekas, mis ei sunni hullu mõttetööd, aga samas toimub midagi ja põnev on ka.. ei ole “midagi ei juhtu” mäng 🙂
(PS. Kui amazoni vaatasin, siis leidsin, et USAmaal on veel niipalju mänge, millest ma kuulnudki ei ole. Tahan seda ja seda ja seda ja seda ja seda ka …. ja siis veel seda ja seda ja seda ja seda ja muidugi seda . Ja lisaks veel seda ja seda ning seda ja seda ja seda pluss seda. Noh ja ära ei ütleks ka sellest, sellest, sellest, sellest või sellest… ega ka sellest, sellest ja sellest. Või hoopis sellest, sellest, sellest , sellest või sellest.)
See valik jäi silma vaadates läbi esimesed 120 mängu… kokku on neid seal üle 30000. Well, good luck with that.
Aga sarjast “Vampire Diaries” ei tea ma suurt midagi, peale fakti, et Ch. sellesse sama kiindunud on kui ma Gilmore Tüdrukutesse või Grey anatoomiasse… seega olen endale lubanud, et ma isegi ei piilu seda enne, kui lõputöö ühelpool. Õige mulle veel üht sõltuvust vaja. [edit: aasta aega hiljem, kevadel 2013 olin ma selle sarja neli hooaega KOLM korda läbi vaadanud!]

Õhtupoole vaatasin “If Only´t” Õnneks nägin seda viimati nii ammu, et ei mäletanud eriti midagi ette. Peale fakti, et kurb on. Ei pidanud pettuma, oligi kurb :D.

(Vahemärkus: nüüdseks tundun endale väga depressiivsena järsku, kui päev otsa nutufilme vahin… lauamängus pähe saades vägivallatseda tahan, ja vampiirimänge mängin 😀)

Ja õhtul tuli telkust “Da Vinci kood”. Kuigi kunagi paljupalju kiidetud, peab tõdema, et ma polnud senini seda vaatama jõudnud. Polnud eriti keskendunud ka. Ootasin mingit vanaaegset segase sisuga asja. Natuke ajasin vist “Kristuse kannatustega” (mida ma ka näinud ple) ka oma peas filmid omavahel sassi jne.  Üllatuseks oli täitsa tänapäevane põnevik hoopis. Kohati põnev. Kohati segane/üllatuslik (lõpuks muutis veits kahtlustavaks juba kõikide tegelaste osas… ootasin kõigist reetmist 😀). Kohati tarkusiteri jagav (ma ei tea kui palju juttu sealt tõele vastas, aga päris põnevaid fakte oli). ja üldiselt päris vaadatav. Lõppes küll kolehilja (kesköö on minu jaoks juba kuus tundi üle uneaja 😀) nii et hommikul oli tunne, et unemati on liiva asemel mind superliimiga loopinud ja olen voodi külge kinni jäänud. Niiiiraske oli tõusta, isegi viienda äratuse peale.

Aga täna istutan end ka teleka ette… sealt järjest kohe “Eesti Tippmodell” ; “”Mentalist” ja “Meedium“.
Naiss.

Ps. Mac köhib kopsutükke ja valutab kurku. Macil on omme kolm infotundi. Mac ei hüppa rõõmust lakke.

nõrm ja külkus…

Macil on täna külm ja nõrkus… aga ta oli vapper ja veetis oma lõunapausi sellest olenemata Vanalinnas patseerides. Hommikul krabasin küll fotoka kaasa, et oo-päike.. äkki on Oleviste vaateplatvorm ka juba avatet’ … aga guugeldades selgus, et alles aprillis (ehk siis alles varsti). Sellest olenemata, et Tups juba kotis oli, läksin pärast maci-burxi 😛 kaloreid maha kõndima. Hädavajalik toiming, eriti minu kehakaalu juures. muig.

Ja ühtlasi sikutasin lõpuks fotukast ka eelmiste patseerimiste pildid arvutisse. Tähendasin, et obje ja/või sensor on jälle kanakakat täis. Ja et mu oskused pole susugi arenenud. Pigem on taandareng sobiv väljend. Aga nagu enne nähesin,  siis “päris fotograaf” suudab ka hullu jama toota. See tõstis mu (sedaasja, mis sõna mulle hetkel ei meenu..teate küll) pisut 😀

Ühesõnaga uputasin täna oma Flickri pildisajuga üle.

Ja ühe pildiga, mis sinna ei pääsenud, tervitaksin Mary´t 🙂

Pane mind edasi-tagasi*

Maci tänane hommikumõte on, et üks töökoht, mida ta kunagi ei tahaks (ja ei saaks ka :D), oleks prügiauto autojuht.
Sellel mittetahtmisel  pole mitte mingit pistmist sellega, et tegemist on prügiga. Vaid prügikastide asukohaga. Mul on niiiii kahju kõikidest p.a.-juhtidest, kes peavad suure magistraali liiklusvoos tagurdama põiki sisse täpselt tänavaäärsest kitsast väravast, mis jätkub pika kitsa sissesõiduteega (kuhu on veel ette autod pargitud) ja mille lõpus kusagil see õnnetu prügikast paistab. Aga loomulikult ei tohi sinna ju öösel tagurdada, kui liiklustihedus väiksem ja manööverdamise juures ummikut ei teki, sest siis ei saa ju vaesed majaelanikud tududa, kui väljas miski kolimüriseb (oi, jubejube).

Mina nõuaks prügiautojuhtide asemel miskit. Ligipääsvatamaid prügikaste või miskit. Streigiks veits või miskit 😛

***

PS. Ja kui ma oleks bussijuht, siis ma ei julgeks homme tööle minna. Isegi siis kui streikida ei tahaks, sest kui see üksik mittestreikiv vabagraafiklane buss lõpuks selle peatusetäie inimesi peale korjab, siis… olgem ausad, eestlane ei vaata teda pilguga, et oh kui tubli, keegi vähemalt võtab meid peale.. ikka saab see juht sõimata kõigi teiste eest, kes tulemata jätsid. Tüüpiline tehnika-on-katki-viin-poodi-sõiman-müüjat-suhtumine ju.

***

PPS. Huvitav, kas Kalevi Spordihalli on homme ikka eribussid käima pandud? Kas nad inimesi väikse ringiga tööle-koju ei taha ära visata? 😛

***

PPSS. Tänaseid tähtsamaid majandusuudiste pealkirju ikka nägite? “Facebook on maas” (oooo,  TRAAGIKA!) ja  “Facebooki töö taastus” (Halleluuja!)

***

PS. Ma ei ole üldse kuri tegelt, niisama augutäiteks virisen 🙂

*Mängisin Kaiga Kelgukoerte lauamängu, kust tema tsitaat pärineb 🙂