Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata. Alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.

tuleb välja, et kui ma kirusin esmaspäeval, et see kella-keeramine pole kohe üldse mulle mõeldud.. et keerab terve päeva tuksi… siis tuleb välja, et selles väites oli faktiviga. See keerab terve nädala tuksi! Hakkan vist vanaks jääma… 😦
Õhtuti passin üleval, sest “vana-kellaaja-järgi” ei ole veel und silmas. Ja hommikul olen kõige sügavamas magusamas ööunes vaatamas kauneid (muigate? vot täna öösel oligi kaunis, olin niiiiiiiiii lähedal empsiga labradorikutsika valima hakkamisele!) unenägusid, kui kõik vägivaldselt purustatakse. Terve nädal olen lõpuks trammile jooksnud ja sedagi mingi 10-20 minutit pärast ärkamist, tavalise tunni asemel.
Ja oleks siis, et ainult ärgata raske ja kui juba maast lahti saab, siis on okei. Aga oh ei. Päevad otsa põrnitseb mingi zombipilguga pliks arvutiekraani ja mõtleb, et mida ma nüüd tegema peaks… ja kuidas ma seda tegema peaks.. ja lõpuks kui välja mõtleb, siis teeb seda eriti aegluubis. Prf. Maitea.. tundub küll, et ainult tund aega ju.. aga tunne on, nagu oleks täiesti teisest ajavööndist saabunud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s