rattast, kiivrist ja ilmast kah

Mac sai Netramilt ja Itsrekilt lõpetamiseks spordipoe kinkekaardid. Nad teadsid, et pean/tahan kiivri/t  ostma/osta, niisiis hea valik.

Läksin virusse millalgi. Pood oli sealt ära kolinud. Nujah.

Kuna panin tähele, et ühes teise firma spordipoes ei olnudki üldse kiivreid, siis helistasin ükspäev kindluse mõttes sõbrale, kes seal poes töötab (ainult vales linnas). Küsisin, et kas teil on rattakiivreid. Ütles, et on küll :). Uurisin hinna kohta: tuli välja, et vähem kui arvasin/kartsin. Küsisin (kuna ta kauges linnas on eksole :P), et kas kõikides nende poodides on neid. Ütles, et peaks olema küll.

Täna olin kaheni tööl ja plaanisin siis lõpuks poodi sõita.
Hommik otsa oli päike. Kui kell 2 Vantsikuga (kes käis mulle korke toomas (kui kellelgi veel tuua on, siis on selleks tagumine aeg)) maa alt välja tulime, hakkas rõõmsalt tibutama. Õnneks päris sadama ei hakanud. (mitte naagu hetkel :S)

Kaalusin, kas sõita Kristiinesse või Sikupilli. Kristiinesse oli sealt 2,2km, Sikupilli 3km… aga pärast koju oli Krissust 5km ja Sikust 2,5.
Et Kristiine on suurem keskus, eeldasin et seal vähemalt KINDLASTI on kiivreid. Mis siis, et pikem tee. Väntasin sinna.
(peab muuseas ütlema, et tegelikult mulle üldse ei meeldi linnas sõita… tundub nii suitsiidne ja ebamugav).

Poes.
“Tere, kas teil jalgrattakiivreid on?”
“Ei, aga kõikides meie teistes kauplustes on!”

(vahemärkusena mainin, et võitsin täna hommikul kraabitava lotoga 5 eurot. ilmselgelt oli see päeva ainus vedamine. Homme jälle 🙂)

Heaküll. Asi see siis mööda Tehnika tn´t jaFiltri teed sinna sõita.  Teadsin, et Filtri tee on autodele suletud, aga mõtlesin, et jalakäijad ja muud loomad saavad ehk ikka läbi.

Ei saa. Selgus Veerenni ristmikul.

Selge. Aga Järvevana tehti ju uuesti lahti!

Urineeriva meesterahva juures ilutses silt “Järvevana tee jalgrattatee suletud”.

Fain. Lähen Juhkentali kaudu. Ja läksingi. Ja pääsesingi.

Muuseas, kogu tee Kristiinest Sikupilli oli korralik tuul vastu. Kõige kergem koht oli Tartu mntl Sikupilli juurest mäest üles sõtkudes, sest mägi varjas tuule ära 😀

Kokku sõitsin (minu kohta tublid) 12,5 km… plaanitud poole vähema asemel. Aga ajaliselt jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui algselt plaaninud olin, teadmata, et rohkem rändan, kui plaanis 🙂

Ja mis veel tähtsam. Koju jõudsin kiivriga!!!

Nii nupsik 🙂
Ainult et kui lõuaalused rihmad enamvähem parajaks (enne ma muidugi ei tulnud selle peale, et kui ainuüksi sall või polo okserefleksi tekitab, siis lõua-alune rihm pole ka eriti mugav… aga aju asfaldil laiali pole ka vist...) panin, siis jäi ühel pool üle lipendama miski 10cm rihma… mis on inetu ja tüütu kah. Mis sellega tegema peaks? Ära lõikama? Kardan, et äkki hakkab hargnema… kuidagi kärsatatakse neid paelaääri kinni, aga minu puhul põletan ma sel juhul kiivri kogu täiega maha… nii et loobun proovimast.

Aga lisaks kiivrile on mul nüüd jälle spidomeeter (järjekorras juba kolmas (a)). Kõige odavam, aga nii udupeen, et teab mulle rääkida, et toas on 22 kraadi sooja praegu. Kahtlustan, et valetab… Mulle tundub, et siin on pigem miinus kolm celsiust või nii…
Isegi paikapanekuga sain ise hakkama. Läks küll aega, kuni mõistsin, et ta on lahti, sellepärast et kinnitus on valepidi ntx.. või 30cm pikkuse joonlauaga ratta täisringi tegemise vahemaad mõõtes… aga sain hakkama! Insener Mac.

Ja last, but not least, on mul nüüd ka esimest korda pudelihoidja+pudel. Pudeliga oli kaasas silt, kus oli info: “Enne kasutamist korduvalt kuuma veega pesta! Mitte kasutada kuumade jookide jaoks.”
Ic. Logish.

Ja sellega tänaseks lõpetame. Ootan siis ettepanekuid kiivririhma lühendamise osas.
PS. Korraliku lõua-loti kasvatmine, et rihma pikemaks laskma peaks, ei ole hea ettepanek 🙂

chiamami Peroni saró la tua birra

Ajasin endale Itaaliaigatsuse peale… lugesin oma blogipostitust esimesest Roomatripist

Oeh.. Rooma ja Tartu on mõlemad hulluksajavalt igatsetavad kohad, maivõi…

Eile käisime FKga vanalinnas pilte klõpsimas… ja leidsin siis ühe itaalia resto menüüst kaks uut lauset/väljendit, mida selgeks õppida.
Kui Roomas käisime oli meie keeleoskus selline, et olime enne õppinud selgeks hunniku ajuvabasid lauseid. Kohalikel oli rõõmu kui palju, kui lambist enam-vähem puhtas itaalia keeles mainisime, et “minu koer ei hammusta”, “naised olid must kass ja luud”, “Paulo on vorstipoes”, “Selle maja ostis Pietro” jne. Muuseas lause “Olete oma sõpradega väga sümpaatsed” teenis ära lausa aplausi!

Eile silma jäänud laused siis… igapäevaeluks hädavajalikud, ma leian! :

Hea on kasutada ntx peene solvanguna, vaffanculo asemel… Sa näed välja nagu Sea sisefilee peekoni ja sibulamoosiga, tõbras!

Ja siis veel lõpetuseks seda, et… kuigi Hollandiga läks nagu läks (ja Susco, Elayas Kass & Koer ei olnud selle üle eriti õnnelikud, peab  mainima), siis õnneks on Itaalia veel mängus. Neljapäeval hoiame neile siis pöialt nagu üks mees, eksolejujah?????? (*vastuvaidlemist mitte-salliva häälega*)

***

Änd läääst, bat not liiist.. olete üleval menüüs uut lehte näinud? Piltmõistatused. Sealt avanevast rippmenüüst leiab nuputamist napakaile (kunagi oli miskine naljarubriik kuskil selle pealkirjaga.. ärgem solvugem!)

**
Ps2. Mac käis täna arstil. 45 min ukse taga ootamist… ja ca 45 sekundit kabinetis viibimist 😀 Greit saksess!

Mis number käib . (punkti) asemele?

Vihje: loe numbreid kõvahäälselt 😛

1

1 1

2 1

1 2 1 1

1 1 1 2 2 1

3 1 2 2 1 1

1 3 1 1 2 2 2 1

1 1 1 3 2 1 3 2 1 1

3 1 1 3 1 2 1 1 . 3 1 2 2 1

PS. Vastuseks tahaks nii numbrit, kui loogikat, MIKS just see arv…
(ps2. seda eelmist lauset kirjutades tuli meelde,  et on olemas mingi erinevus sõnadel arv ja number.. kas keegi meenutaks mulle, mis neil vahet oli?)

driim-äktšjon

Mac nägi täna öösel jälle üle pika aja actionit unes. Kuigi jah, mitte väga pika.. alles see oli kui ma lennata oskasin ja Pariisi kohal politseijaoskonda otsisin, et ära kituda, et vampiir Edward&co tahab mind (võib-olla) ära killida… unenäo lõpupoole jõudsin küll  pol.jaoskonnani, aga avastasin siis, et äkki ta ei tahtnudki midagi halba… ja seadsin oma sammud tagasi Eedu poole 😛 paraku ärkasin siis üles ja mul puudub info selle kohta, et kas me siis lived happily ever after.. või elas tema happily ever after ja minust sai hiline õhtusöök 🙂

***

Tänane uni algas (mingi eilse uudise järgi ilmselt) mingi tüübiga, kellel oli tänaval väga paha.. aga kui talle abi kutsuti, siis ei tuldud kohale. Aga tuli välja, et see tüüp, kellel paha olla oli, oli hoopis üna kuripaha pätu (mis enam ei olnud eilse uudise järgi 😀) ja kui lõpuks mingi abi tuli siis ta kukkus kättemaksuks tulistama.

Enivei, mina olin sel ajal üldse koolis (puu otsas kui pauk käis) ja vaatasin seda uudistest (või kuulsin hoopis raadiost?)…  Kool asus TLÜs, aga oli suurem maja. Ja tegelt oli tegu mu keskkooliga, ainult selle vahega, et seal oli miski õpilaskodu ka. Igaljuhul oli enne viimast tundi väike paus ja kobisin lõunaunele.

Ärkasin ja läksin ajaloo tundi, mis pidi esimesel korrusel olema. Aga I korrus oli täitsa pime, ei miskit elektrit. Õpetaja tegi ettepaneku 9. korrusel tundi pidada, sest see oli miski klaasist juurdeehitus ja siis oli seal valgem. Majas polnud ühtegi treppi, ainult liftid (mis ilma elektrita ei taha eriti tööd teha…) ja siis veel läbi kõikide korruste minev luuk, millest rippus nöörredel. Ronisime siis mööda seda üles. Oi, kuidas ma virisesin, olin nii väsinud 😛 Samal ajal ronis ajaloo õpetaja (sihuke pensionärist proua) üles nagu osav tsirkuseartist 😀

Jõudsime me siis üles.. ja katuselt vehkisid snaimprid-politseionud, et kobige alla tagasi, vutvutvut… siin ei tohi olla!
Ja aknast, mis oli mere poole, paistis eemalt (minu arusaamist Viimsi poolt) mingit hullu paksu suitsu, mis üle kesklinna levis.

Kobisime siis alla tagasi (oi, kuidas ma virisesin 😛)… NooremKaksikJ (NKJ)ja tema meespool käisid (unes) ka mu klassis ja andsid nöörredelit mööda alla ronides terve tsirkuseetenduse nagu väljaõppinud akrobaadid (appi, kui imelik sõna… btw ükspäev mõtlesin tükk aega kuidas “loomaaed” kirjutatakse sest kirjapilt tundus nii veider 😀 😀).

Ajaloo tund jäi ära. Võtsime siis hoopis NKJga rulad (mul oli nii armas pisike punase mustriga rula 😛) ja läksime linnapeale uurima, et mis toimub siis kah.

Mereäär oli kõik politsei barrikaadidega suletud, et keegi pilte tegema ei läheks. Kui ükskõik kellelt midagi küsida, et mis-kus-juhtus, siis kõik ütlesid et see haavatud tüüp sai kurjaks ja pani ühe auto põlema. Pääskülas. Ja see suits ongi. Yeah, right.. nagu Pässa sealpool asuks ja nagu üks põlev auto sellist tossu levitaks ja kogu riigi politsei linna piirama asuks… njah.

Edasi tulid mingid büroohooned… uksed olid lahti, aga inimesi polnud sees. Läksime sinna, et kõrgematelt korrustelt aknast vaadata. Jõudsime Õhtulehe kontorisse (nad pidasid kontoris küülikut lemmikloomana, btw 🙂), aga nende  aknast avanes vaade ainult veel kõrgemale hoonele mere ääres… põrr…

Rulatasime edasi. Jõudsime mingisse laohoonete piirkonda, kus ääres oli päris palju inimesi, sest iga laohoone vahelt oli natuke merd näha  (ja mere tagust 😉) Mingi hetk tõusid seal reas järjest mingi 4-5 kõrget tumedat suitsusammast ja õhk hakkas sillerdama… mõne hetke pärast selgus, et see sillerdus olid sellised bowlingukuulide mõõtu klaaskuulid/pallid, mida õhk täis oli ja mis meie poole lendasid… kõik varjusid majade seinte äärde kui need asfaldile plartsatasid (sealjuures suure hooga purunedes… ja siis killud kuidagi..ee.. sulasid ära). Kuna “siinpool” oli hästi palju inimesi otsustasime edasi liikuda, sest järgmiste kaugemate majade taha mahtus paremini ära. Passisime hetke, kui neis imelikke suitsusambaplahvatusi ei olnud… sõitsime (endiselt ruladega ju) siis  järgmise maja juurde, ootasime kuni kuulikesed kukkusid ja sulasid.. ja liikusime jälle edasi.

Jõudsime (ee.. Pirita Topi juurde?), kus oli migni väike nännikauplus. Läksime sisse hängima, ja mingi hetk läksid mingid hullud sireenid lahti ja hull müdistamine käis väljas. Ja siis kustus suits ära ja elu oli lill (paha-mees-saadi-kätte).

Hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal kõndisin, rula käes ja siis tuli mingi väike nõme poisipõnn, haaras mu rulast ja hakkas üürgama “anna mu rulaaa tagasiiiii!.. Ta võttis mu rula äraaaa!”… ma olin suht šokis, et mida hekki? Tõmbasin hooga oma rula tagasi ja hakkasin ära sõitma, tema jooksis järgi, muudkui kisendas ja nuttis ja tegi möödujatele kutsikanägu… need vaatasid mind kurjalt, aga keegi vahele ka ei tulnud (eesti inimesed ju 😀)… me muudkui sõitsime ja tema muudkui kisendas.

Siis nägin eespool jalutamas ühte tuttavat politseid, kes oli küll tegelt vaba aega veetmas.  Kui lähemale jõudsime ja see põngerjas ikka  kõrval pasundas, siis käratasin vastu midagi stiilis et Ma ei ole Su rula varastanud see on minu oma ja mine otsi keegi teine, kellelt asju välja petta üritada… Töötas, politseis tärkas töötahe ja et ta mu ära tundis jäi ta jagelema hoopis tüütu tatikaga. Win!

Ja edasi on blänk… ärkasin lambist üles ja olin väga väga üllatunud et see kõik ainult uni oli. Enamasti olen ma magades üldiselt teadlik, et see on ainult uni, aga seekord oli üllatus ärgates suur 🙂

Kingpool ja Sammalhabe ei näinud tihedas lumesajus Muhvigi…

Mac läks eile spordipoodi jalgrattakiivrit vaatama. Üsna suurde poodi sealjuures. Mac va rumalpea arvas, et spordipoes võib neid olla. Säh Sulle kooki moosiga: muidugi ei olnud. Mõnes toidupoes näiteks on (olen ise näinud), aga lootsin, et tiba kvaliteetsem kaitseb seda rumalat pead pisut rohkem. Oh mind optimisti.

Mac mõtles täna, et viib õhtul ratta hooldusesse. Mac nägi rattahoolduse hindu. Mac mõtleb nüüd, et bhäh, ratas alles 10-aastat vana või nii.. mis hooldust talle ikka vaja veel… vbla hakkan koguma ja lähen 10 aasta pärast? 😀

Mac leidis oma ratturikindad üles lõpuks ja sõitis täna nendega tööle. Mac mõtleb nüüd, et see S-suurus on vist küll laste S… tööle jõudes oli vereringe sõrmedes peatunud ja käpad punaseid soonitud jooni täis 😀

Mac mõtleb, et kui talle nii-nii-niiii väga ei meeldiks rattatada, siis tuleks vist bussisõit odavam (eriti järgmisel aastal, muig 😀)…

… aga meeldib ju. :-/