driim-äktšjon

Mac nägi täna öösel jälle üle pika aja actionit unes. Kuigi jah, mitte väga pika.. alles see oli kui ma lennata oskasin ja Pariisi kohal politseijaoskonda otsisin, et ära kituda, et vampiir Edward&co tahab mind (võib-olla) ära killida… unenäo lõpupoole jõudsin küll  pol.jaoskonnani, aga avastasin siis, et äkki ta ei tahtnudki midagi halba… ja seadsin oma sammud tagasi Eedu poole 😛 paraku ärkasin siis üles ja mul puudub info selle kohta, et kas me siis lived happily ever after.. või elas tema happily ever after ja minust sai hiline õhtusöök 🙂

***

Tänane uni algas (mingi eilse uudise järgi ilmselt) mingi tüübiga, kellel oli tänaval väga paha.. aga kui talle abi kutsuti, siis ei tuldud kohale. Aga tuli välja, et see tüüp, kellel paha olla oli, oli hoopis üna kuripaha pätu (mis enam ei olnud eilse uudise järgi 😀) ja kui lõpuks mingi abi tuli siis ta kukkus kättemaksuks tulistama.

Enivei, mina olin sel ajal üldse koolis (puu otsas kui pauk käis) ja vaatasin seda uudistest (või kuulsin hoopis raadiost?)…  Kool asus TLÜs, aga oli suurem maja. Ja tegelt oli tegu mu keskkooliga, ainult selle vahega, et seal oli miski õpilaskodu ka. Igaljuhul oli enne viimast tundi väike paus ja kobisin lõunaunele.

Ärkasin ja läksin ajaloo tundi, mis pidi esimesel korrusel olema. Aga I korrus oli täitsa pime, ei miskit elektrit. Õpetaja tegi ettepaneku 9. korrusel tundi pidada, sest see oli miski klaasist juurdeehitus ja siis oli seal valgem. Majas polnud ühtegi treppi, ainult liftid (mis ilma elektrita ei taha eriti tööd teha…) ja siis veel läbi kõikide korruste minev luuk, millest rippus nöörredel. Ronisime siis mööda seda üles. Oi, kuidas ma virisesin, olin nii väsinud 😛 Samal ajal ronis ajaloo õpetaja (sihuke pensionärist proua) üles nagu osav tsirkuseartist 😀

Jõudsime me siis üles.. ja katuselt vehkisid snaimprid-politseionud, et kobige alla tagasi, vutvutvut… siin ei tohi olla!
Ja aknast, mis oli mere poole, paistis eemalt (minu arusaamist Viimsi poolt) mingit hullu paksu suitsu, mis üle kesklinna levis.

Kobisime siis alla tagasi (oi, kuidas ma virisesin 😛)… NooremKaksikJ (NKJ)ja tema meespool käisid (unes) ka mu klassis ja andsid nöörredelit mööda alla ronides terve tsirkuseetenduse nagu väljaõppinud akrobaadid (appi, kui imelik sõna… btw ükspäev mõtlesin tükk aega kuidas “loomaaed” kirjutatakse sest kirjapilt tundus nii veider 😀 😀).

Ajaloo tund jäi ära. Võtsime siis hoopis NKJga rulad (mul oli nii armas pisike punase mustriga rula 😛) ja läksime linnapeale uurima, et mis toimub siis kah.

Mereäär oli kõik politsei barrikaadidega suletud, et keegi pilte tegema ei läheks. Kui ükskõik kellelt midagi küsida, et mis-kus-juhtus, siis kõik ütlesid et see haavatud tüüp sai kurjaks ja pani ühe auto põlema. Pääskülas. Ja see suits ongi. Yeah, right.. nagu Pässa sealpool asuks ja nagu üks põlev auto sellist tossu levitaks ja kogu riigi politsei linna piirama asuks… njah.

Edasi tulid mingid büroohooned… uksed olid lahti, aga inimesi polnud sees. Läksime sinna, et kõrgematelt korrustelt aknast vaadata. Jõudsime Õhtulehe kontorisse (nad pidasid kontoris küülikut lemmikloomana, btw 🙂), aga nende  aknast avanes vaade ainult veel kõrgemale hoonele mere ääres… põrr…

Rulatasime edasi. Jõudsime mingisse laohoonete piirkonda, kus ääres oli päris palju inimesi, sest iga laohoone vahelt oli natuke merd näha  (ja mere tagust 😉) Mingi hetk tõusid seal reas järjest mingi 4-5 kõrget tumedat suitsusammast ja õhk hakkas sillerdama… mõne hetke pärast selgus, et see sillerdus olid sellised bowlingukuulide mõõtu klaaskuulid/pallid, mida õhk täis oli ja mis meie poole lendasid… kõik varjusid majade seinte äärde kui need asfaldile plartsatasid (sealjuures suure hooga purunedes… ja siis killud kuidagi..ee.. sulasid ära). Kuna “siinpool” oli hästi palju inimesi otsustasime edasi liikuda, sest järgmiste kaugemate majade taha mahtus paremini ära. Passisime hetke, kui neis imelikke suitsusambaplahvatusi ei olnud… sõitsime (endiselt ruladega ju) siis  järgmise maja juurde, ootasime kuni kuulikesed kukkusid ja sulasid.. ja liikusime jälle edasi.

Jõudsime (ee.. Pirita Topi juurde?), kus oli migni väike nännikauplus. Läksime sisse hängima, ja mingi hetk läksid mingid hullud sireenid lahti ja hull müdistamine käis väljas. Ja siis kustus suits ära ja elu oli lill (paha-mees-saadi-kätte).

Hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal kõndisin, rula käes ja siis tuli mingi väike nõme poisipõnn, haaras mu rulast ja hakkas üürgama “anna mu rulaaa tagasiiiii!.. Ta võttis mu rula äraaaa!”… ma olin suht šokis, et mida hekki? Tõmbasin hooga oma rula tagasi ja hakkasin ära sõitma, tema jooksis järgi, muudkui kisendas ja nuttis ja tegi möödujatele kutsikanägu… need vaatasid mind kurjalt, aga keegi vahele ka ei tulnud (eesti inimesed ju 😀)… me muudkui sõitsime ja tema muudkui kisendas.

Siis nägin eespool jalutamas ühte tuttavat politseid, kes oli küll tegelt vaba aega veetmas.  Kui lähemale jõudsime ja see põngerjas ikka  kõrval pasundas, siis käratasin vastu midagi stiilis et Ma ei ole Su rula varastanud see on minu oma ja mine otsi keegi teine, kellelt asju välja petta üritada… Töötas, politseis tärkas töötahe ja et ta mu ära tundis jäi ta jagelema hoopis tüütu tatikaga. Win!

Ja edasi on blänk… ärkasin lambist üles ja olin väga väga üllatunud et see kõik ainult uni oli. Enamasti olen ma magades üldiselt teadlik, et see on ainult uni, aga seekord oli üllatus ärgates suur 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s