Mac sai Netramilt ja Itsrekilt lõpetamiseks spordipoe kinkekaardid. Nad teadsid, et pean/tahan kiivri/t ostma/osta, niisiis hea valik.
Läksin virusse millalgi. Pood oli sealt ära kolinud. Nujah.
Kuna panin tähele, et ühes teise firma spordipoes ei olnudki üldse kiivreid, siis helistasin ükspäev kindluse mõttes sõbrale, kes seal poes töötab (ainult vales linnas). Küsisin, et kas teil on rattakiivreid. Ütles, et on küll :). Uurisin hinna kohta: tuli välja, et vähem kui arvasin/kartsin. Küsisin (kuna ta kauges linnas on eksole :P), et kas kõikides nende poodides on neid. Ütles, et peaks olema küll.
Täna olin kaheni tööl ja plaanisin siis lõpuks poodi sõita.
Hommik otsa oli päike. Kui kell 2 Vantsikuga (kes käis mulle korke toomas (kui kellelgi veel tuua on, siis on selleks tagumine aeg)) maa alt välja tulime, hakkas rõõmsalt tibutama. Õnneks päris sadama ei hakanud. (mitte naagu hetkel :S)
Kaalusin, kas sõita Kristiinesse või Sikupilli. Kristiinesse oli sealt 2,2km, Sikupilli 3km… aga pärast koju oli Krissust 5km ja Sikust 2,5.
Et Kristiine on suurem keskus, eeldasin et seal vähemalt KINDLASTI on kiivreid. Mis siis, et pikem tee. Väntasin sinna.
(peab muuseas ütlema, et tegelikult mulle üldse ei meeldi linnas sõita… tundub nii suitsiidne ja ebamugav).
Poes.
“Tere, kas teil jalgrattakiivreid on?”
“Ei, aga kõikides meie teistes kauplustes on!”
(vahemärkusena mainin, et võitsin täna hommikul kraabitava lotoga 5 eurot. ilmselgelt oli see päeva ainus vedamine. Homme jälle 🙂)
Heaküll. Asi see siis mööda Tehnika tn´t jaFiltri teed sinna sõita. Teadsin, et Filtri tee on autodele suletud, aga mõtlesin, et jalakäijad ja muud loomad saavad ehk ikka läbi.
Ei saa. Selgus Veerenni ristmikul.
Selge. Aga Järvevana tehti ju uuesti lahti!
Urineeriva meesterahva juures ilutses silt “Järvevana tee jalgrattatee suletud”.
Fain. Lähen Juhkentali kaudu. Ja läksingi. Ja pääsesingi.
Muuseas, kogu tee Kristiinest Sikupilli oli korralik tuul vastu. Kõige kergem koht oli Tartu mntl Sikupilli juurest mäest üles sõtkudes, sest mägi varjas tuule ära 😀
Kokku sõitsin (minu kohta tublid) 12,5 km… plaanitud poole vähema asemel. Aga ajaliselt jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui algselt plaaninud olin, teadmata, et rohkem rändan, kui plaanis 🙂
Ja mis veel tähtsam. Koju jõudsin kiivriga!!!
Nii nupsik 🙂
Ainult et kui lõuaalused rihmad enamvähem parajaks (enne ma muidugi ei tulnud selle peale, et kui ainuüksi sall või polo okserefleksi tekitab, siis lõua-alune rihm pole ka eriti mugav… aga aju asfaldil laiali pole ka vist...) panin, siis jäi ühel pool üle lipendama miski 10cm rihma… mis on inetu ja tüütu kah. Mis sellega tegema peaks? Ära lõikama? Kardan, et äkki hakkab hargnema… kuidagi kärsatatakse neid paelaääri kinni, aga minu puhul põletan ma sel juhul kiivri kogu täiega maha… nii et loobun proovimast.
Aga lisaks kiivrile on mul nüüd jälle spidomeeter (järjekorras juba kolmas (a)). Kõige odavam, aga nii udupeen, et teab mulle rääkida, et toas on 22 kraadi sooja praegu. Kahtlustan, et valetab… Mulle tundub, et siin on pigem miinus kolm celsiust või nii…
Isegi paikapanekuga sain ise hakkama. Läks küll aega, kuni mõistsin, et ta on lahti, sellepärast et kinnitus on valepidi ntx.. või 30cm pikkuse joonlauaga ratta täisringi tegemise vahemaad mõõtes… aga sain hakkama! Insener Mac.
Ja last, but not least, on mul nüüd ka esimest korda pudelihoidja+pudel. Pudeliga oli kaasas silt, kus oli info: “Enne kasutamist korduvalt kuuma veega pesta! Mitte kasutada kuumade jookide jaoks.”
Ic. Logish.
Ja sellega tänaseks lõpetame. Ootan siis ettepanekuid kiivririhma lühendamise osas.
PS. Korraliku lõua-loti kasvatmine, et rihma pikemaks laskma peaks, ei ole hea ettepanek 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 