creepy hommik

Pärast minu ohtraid heietusi teemal, et oeh.. tahaks kuhugi kaugele koolitusele, sest hotellides saab hommikuti munaputru süüa… ootas mind täna munapuder 🙂 Kõhu sai päris täis, tuleb välja, et muhverdasin neli muna ära 😛

Aga mitte see osa hommikust polnud creepy. See oli nunnu.

Aga hommikul. Kõmpisin trammile. Nägin katki-astutud(?) kastanimuna. Niuks. Kõrval oli teine, mis oli terve. Kaalusin korraks, et korjan selle üles.. aga see oli natsa mudane.. ja mul on juba selle-aastane kastan taskus.. jne.
Ja siis tuli väravast auto.. ja sõitis selle kastani katki.
Ja mul on tast niiiiiiiiiiiii kahju. Niii-nii kahju :S… ma arvan, et see muudab mu nüüd veits psaikoks, kes iga päev ämbriga ringi käib ja kastanimune päästab ja nad siis ürgsesse loodusesse vabaks laseb. 😀

Siis tuli üks jalgrattur… ja käis trammiteel käna. Ja tramm tuli. Aga ukerdas teelt minema siiski, enne kui tramm pärale jõudis. Kusjuures, kuna ta oli seljaga.. ja klappidega, siis mulle tundus, et tal polnud trammist aimugi üldse.

Siis sõitis mööda mingi suure pütiga auto (kütuseveok vms), mis, lisaks sellele et ta kihutas (nagu kõik rekkad Narva mntl teevad) tegi mingit häästi kõva “sisisevat” häält. Elava kujutlusvõimega, nagu ma olen, oli mul kohe selge, et ahah, gaasi vms lekib ja kohe käib pauk. Muidugi ei käinud, mul on lihtsalt kogu aeg mingid veidrad parakad. Peast veits psaiko v nii…

Ja lõpuks nägin vaimusilmas kuidas üks rattur kangi alt välja ukerdavale autole sisse sõitis. Ma ei tea kas tegelt ka sõitis, vaevalt küll… aga, noh, psaiko, mis psaiko :P.

Aga õppisin sellest kõigest… ja rohkem ringi ei vaadanud 😛 Kobisin tööle hoopis.

Aga täna on mul töö.. ja siis animatsiooni töötuba… ja siis kooli kokkutulek. Torekas 🙂

PS. Aga eile käisin välikinos… mis, õnneks osutus siiski sisekinoks, sest ilm muutus päris toredaks (ma ei saa vannis ka nii märjaks kui pärast bussilt koju lipates 😛). Aga filmid olid toredad…. ja koledad. Alguses oli 2 BFMi lühifilmi: “Kõik on võimalik” ; Teine Pirukarööv” (kus Hesburgeri-röövi osa oli eriti khuul) ja üks lühidokfilm “Inimareng” ja seejärel õhtu põhifilm “Hoia minust kinni“, mis oli päris depressiivne, aga päris hea.

Ja õhtu lõpuks õpetati mind ruubikukuubikut nii kokku panema, nagu ma korduvalt üritanud olen: nii, et keskmine teist värvi on. Tõestus on siin 😉