pulamula

Jeii, ma sain eile 2+2  Couchrequesti! Pidu 😛 Kriinu+FK kaugelt Tallinnast ja Hõbe+Koerakoonlane kaugelt Pärnust. Miii veri popjulär, indiid!

Õnneks olid kuupäevad erinevad. Ütlesin mõlemale jah. Oleks rebimiseks läinud, oleks pidanud Kriinu ja FK vist pikalt saatma (6), sest teine pakkumine sisaldas endas ohtralt lauamänge ja koera 😛 ic

***

Lugesin Kriinu soovitusi sellest, kuidas kaitsta magistritööd… ja kuidas käituda töövestlusel.
Mul on omapoolne soovitus, kuidas kaitsta bakatööd… ja kuidas käituda töövestlusel: huumor on kõige alus 😛 Päriselt. (mitte nüüd, et Sa anekdoodiraamatu lahti lääd ja stand up comedyt vehkima hakkad, aga kui Sa suudad vestluskaaslase/publiku kasvõi ühel korral muigama panna, on see juba pool võitu. Vot. Muidugi see taktika võib alt vedada, kui satud täiesti huumorisooneta inimese/inimeste juurde.. aga nt töövestlusel on see juba hea märk, et mõelda, kas on üldse Sulle sobiv see koht?

**

Ja siis tahtsin veel öelda, et we speak English very well, thank You!

*

Täna on Looral ja Ja$-il sünnipäev. Happy-happy-D-day!

”

Täna on reede… põhimõtteliselt. 🙂

Kuidas me (peaaegu) Äksis käisime ja Äksi täis läksime

Suur-Fränky (mina) ja Väike-Fränky (K.) ja Väikese-Fränky Juhtkoer (J.) mõtlesime pühapäeval, et mida oma päevaga korda saata. Väikese-Fränky pakkumine oli natuke lauamängida, magada ja süüa. J. küll ei öelnud midagi, aga tema pakkumine oli ilmselt urineerida, magada ja süüa (suht peremehe tegu ja nägu, mõnede väikeste erinevustega).
Suur-Fränky luges aga turistibrožüüre (eiei, me ei olnud turistid.. aga elan siin ju alles esimesi kuid 😛) ja leidis Geniaalse mõtte. Läheks Jääaja-Keskusesse! Jah!

Et asja veel põnevamaks teha, ei öelnud Suur-Fränky Väikesele, et kuhu minek. Jeii, põnev-põnev!

Lippasime linnaliinile, et jõuda veel linnas J-i pargis jooksutada ja siis bussijaama.
Jõudsime linnaliini peatusesse 2 minutit hiljem. Olime maha jäänud ainsast mitte hilinenud bussist. Läksime jalgsi.

Et asja veelgi põnevamaks teha, valisime tundmatu tee. Läbi pargi, üle mäe, mäest alla. Tagumikul kelgutades, sest kõrval-olev trepp oli jääs. Väike-Fränky teenis alla libisedes stiilipunkte, läbides pool mäge jalad ees ja pool mäge pea ees. Ja päris kenade heliefektide saatel. Õnnelikult alla jõudes müristas pikutades naerda, samal ajal kui J, kes nähtavasti kelgutamise peale närvi läheb, talle oma arvamust kogu kelguplaani tobedusest selgitada üritas.

Kobisime püsti ja jätkasime teekonda. Bussijaam. Pilet Äksisse. Bussile (see oli muuseas Rakvere buss, mis sealt möödus :P)

Et ma polnud kunagi seal käinud eksole, jälgisin siis kella järgi, et 12.54 peaksime õiges kohas olema. Ehh… olimegi. Peatuse nime järgi vähemalt. Aga tuleb välja, et “Kaugliinibuss” ei lähe asulasse vaid viskab Jõgeva maantee ääres maha. Äksi kiriku juures:

See tähendas ees-ootavat ca 3km pikkust jalutuskäiku.  Ütles mu taskus olev Juhani-nutitelefon. Jess. Hea plaan, Suur-Fränky. Väga hea plaan!

Aga läksime siis. Jõudsime peaaegu poolele teele. Ja siis oli ees teeäärses talus suur kuri lahtine koeravolask. Ja, kuigi ma Armastan koeri, siis vot tema peremees on küll Keenjus Kuubis. Ehitagu aed ümber, kui suurt koera tee-ääres elades lahtiselt pidada tahab, krt. Kuna koer tuli tee peale (mida mööda me majast mööduma pidanud oleks)  ja oli suur. Ja tegi kurja-kurja häält. Siis ei olnud meil mingit isu testida, et huvitav, kui me sealt mööda läheme, siis kas tuleb meile ja J-koerale kallale või äkki osutub vaid kurja häälega sõbralikuks süleloomaks. Välja ei paistnud eriti süleloom.

Kuna hoovil ei paistnud inimesi, ja Sülekoer aina karjus, mis J-i ja juba kergelt närvi ajas, ei jäänudki meil muud üle. Keerasime otsa ringi. Head-aega JääajaKeskus, kindlasti oleksid sa tore olnud. Aitäh, sülekoer. Sinust sai vist eile AINUS koer maailmas, kes mulle ei meeldi. Ja ega ma Su pererahvast ka eriti ei vaimustu.

Et superhea plaan veel rohkem super oleks, oli järgmine buss tagasi Tartusse väljumas ligi 1,5 tunni pärast. Ja väljumas Äksist, st. asulast seest. Asulast, mis asus teiselpool Sülekoera. Jeii. Viskasime rõõmust kukerpalle ja tantsisime keset teed valssi ja värki. Maantee äärest oli ju järgmine buss saabumas juba pisut rohkem kui kahe tunni pärast, milles probla? Ega ometi selles, et peatus ilma pingi ja tuulevarjuta keset põlde asus? Või et ainus kohvikulaadne koht, kus nina soojendada saaks, pühapäeviti kinni oli? Ei mingit probleemi, kõik on super!

Fain. Mis meil muud ikka teha, kõnnime siis tagasi eelmisse …ee…asulasse. Puhtaleivas peatub see 1,5 tunni pärast väljuv buss ka. Jah. Sinna lähemegi.  Mis siis, et lühem tee sinna viiks Sülekoerast mööda. Lühemad teed on behmodele. Me oleme ikkagi (tugitooli)sportlased, meie jaoks on iga vahemaa köömes!

Kaardilt vaadates on näha, et kohe eelmisest peatusest otse üle põllu oleks ka Äksi asulasse jõudnud, ilma Sülekoerata. Aga üllatus üllatus, kui on vaja jõuda Äksi, siis ei tule selle peale, et mitte osta pilet Äksi, vaid hoopis Puhtaleivasse. Tunnistan oma rumalust, no tõesti ei kaalunudki sellist varianti.

Kõndisime siis 🙂 Sõna otseses mõttes Jõgevamaalt Tartumaale. Jõgevamaal, muuseas, on küll väga ilus maastik (btw, mu fotokas oli kogu aja kotis ja sinna ta jäi), aga oi kui tuuline põldudevahel on. Nagu Tallinn. Tartus sees oli sellega võrreldes ikka hiliskevad.

Maantee ääres oli teekonna lõpupool liiklusmärk lusika ja kahvliga. 500m edasi. Mmmm, niristasin kotlettide järgi suud. Kõrts oli loomulikult pühapäeviti kinni nii et pidin kotis olnud küpsistega leppima.

Aga, pidu ja pillerkaar, peatusel olid seinad ja pink! Tuul ulgus ümberringi (ja vahepeal ka putkas sees) küll võimsalt. Bussini oli jäänud vaid kolmveerand tundi. Mängisime läbi kõik numbri ja tähe ja nimemängud, mida teadsin. Ja siis juba, pärast veidikest hilinemist, tuligi elupäästev buss. Jeii.

Väike-Fränky ei olnud nüüdseks minu superplaanist enam karvavõrdki vaimustuses, ei peljanud ta välja näidata. Ega ma ise ka ei olnud, ei peljanud seda sisse näidata. Nõme päev, vot. Kuigi Väikese-Fränky kommentaar, et “Me käisime Jääaja keskuses… (paus)…. noooooot!” pani muigama küll. (jh, tagasi jalutades ma lõpuks ütlesin, et kuhu me minema pidime).Igaljuhul olid Väike-Fränky ja J. Tartusse jõudes nii vässud, et otsustasid edasi koju sõita, mitte õhtut lauamängutades veeta. No fain.

Mina otsustasin jalgsi koju kõndida. Lõppude lõpuks olin viimase kahe päevaga söönud ära kaks burgerit ja minu kehakaaluga ei saa seda endale ju lubada. *naerukoht*

Ahjaa, Ahhaa Teaduspoest läksin ka läbi. Sain seal teada, et mul on raha peaaegu otsas. Ma ei saa aru, kuidas see juhtus?! (no VÕIB-OLLA on oma osa üüril, mobiiliarvel, järelmaksudel, pesurestil, voodipesudel, söögil, uisutamisel ja ühel lauamängul (aga see oli hääästi soodushinnaga!)). Õnneks pole järgmise palgakani enam kuu aega aega. Vaid mõni päev vähem 😛

Aga tegelt oli päris nõme päev. Vot. Päeva parim hetk saabus kl 8 õhtul kui magama kobisin. Tuleb välja, et Väiksel ja J-koeral oli hommikust peale õigus olnud, kui nad seda soovitasid!

***

Ps. Tervitused Hundule.

õnnitlustest ja rõveunenäost

Dzeigil on täna sünnipäev… Hurraa!

Laulsime talle hommikul sel puhul.. vaene Dzeik :P… tegelt helistasime 07.17 selle mõttega, et äratame ta üles, kui meie magada ei saa, ärgu saagu tema kah!
Kurjam, vastas eriti reipa häälega… olevat juba mitu tundi ärkvel olnud. Oh, sünnipäevaärevus 🙂 Soovige
talle siis basseteid ja lilli ja kilode kaupa jäätist (saatke talle jäätist, Smartpostiga!),

***

aga see munavideo tuletas meelde, kui rõvedat und ma nägin.

Oleb mina 5. korruse korteri rõdul, koos remondimehega ja tema saksa lambakoeraga (oi, kui ilus kuts). Paigaldas mees parajasti suurt toaakent. Hetkel oli vana aken eest jms. Siis otsustas see hundikutsu, et hüppab läbi selle akna tuppa. Hüppaski. Akna all oli miskipärast voodi, nii et tal oli seal chill.
Uurisime empziga mehelt, et ega kuts üle rõduääre hüppa… eiei, ei hüppa.

Aga vot tuli ja hüppas küll :/// Maandus kuidagi küljega veidralt… Aga elus oli, liigutas ja üritas ennast püsti keerata.

Otsisin siis rutturutturuttu loomade kiirabi numbrit, helistasin.

Edasine ajavool oli kuidagi segaselt lühike.. igaljuhul oli järsku 3 päeva möödas… Kutsu loivas mööda õue longata juba. Helistasin siis sinna loomade kiirabisse ja nad vastasid, et:  jajah, me siis täna peaks tulema. Uurisime esmalt taustaks, et mida sellisel puhul üldse teha. Kui kohe koera ära toonud oleks, oleks tema siin hoidmine seni omanikule lihtsalt mõttetult kalliks läinud.

Geniaalne.

Aga siis ma ärkasin üles ja ei oska öelda, mis kutsast edasi sai. Loodab, et ta seest väga puruks ei olnud… aga rõve uni oli igaljuhul 😦

Siinkohal olgu öeldud, et mul puuduvad loomade kiirabiga tegelikult päriselus kogemused, aga olen üsna kindel, et nii nad ei käituks 🙂 Ärgem võtkem seda siis antireklaamina, eksole 🙂

**

Aga et mitte siis nii nukralt Dzeigi sünnipäevapostitust lõpetada, siis kilkan lõppu, et: Mulle tuleb täna kutsu külla! Wiiii.
(ja õnneks pole mul rõdu, aknad on kinni, ja korruseid on ka märksa vähem).

Dzeigile üks pilt kah: (Meenutab Iiahit, onju?)

idiootsus on kallis lõbu

Siin on Teile kaks näidet, miks lollid arvutist eemale hoidma peaksid…

Peatükk I
Novembris:
Mac ostis tpilet.ee-st Tallinn-Tartu bussipiletit. Aga nett pani pange ja pangalingi kaudu ära ei loginud. Võtsin siis uue akna lahti ja kärmelt uuesti: Tallinn-Tartu.. jep, just see kuupäev, 1 noor… sobib. Maksma. Sobib. Makstud.. ähhhh, miks see pilet 16, eurot maksis??? Ähhh, 2 piletit? Ähhh, wtf?
Tuli välja, et tpilet jättis meelde mu eelmise tehingu… ja kui ma vajutasin +märki, et 1 noorepilet.. siis tegelikult oli tal juba meeles see… ja ma lisasin sinna lihtsalt ühe noore veel. Loomulikult ei viitsinud ma pangas kogu infot enne maksmist üle kontrollida. not very smart.

Tookord vedas, üks sõdurpoiss ostis bussijaamas mu pileti ära.

Peatükk II
Märtsis: Mac ostis rongipiletit Tartust Tallinnasse. Homseks. Netist. Valis kuupäeva… vaatas, et oh, e-kassasse minnes oliTartu-Tallinn muutunud Tallinn-Tartuks. Muutis selle õigeks. Jälgis, et ostetud saaks ikka üks ja ainult üks pilet. Ostis ära. Hakkas piletit vaatama: ähhh, miks igalpool ostukuupäev on, mitte sõidukuupäeva? Ähhhh?

Tuli välja, et kui Tallinn-Tartu uuesti Tartu-Tallinnaks vahetada, nullis ta kalendris kuupäeva ka ära. Muidugi ma ei kontrollinud seda uuesti, jälgisin hoopis hoolega, et 1 pilet ainult oleks. Oligi. Üks pilet tänaseks.

Seekord ei vedanud. Ma ei jõua täna õigel ajal rongijaama, et seal oma piletit müügiks pakkuda. Kui siin mõni huviline tekib, palun andkem endast märku… Olen nõus isegi “elupäästjasoodustust” tegema 😀

Homseks ostsin ka pileti. Mis valesti see uuesti eksole.

Bye, bye, Money, Money goodbye! ♫

Tartu vs Tallinn

Lugesin blogipostitust Tallinn vs Tartu tüdrukust, kes kogu aeg Tartusse tahtis… ja nüüd Tartus olles omakorda Tallinnat igatseb (kuigi Tallinnas käies igatseb jällegi Tartut :D)

Oi, ma pelgasin ka, et nii juhtub. Olen umbes põhikooli keskpaigast põlise tallinlasena miskipärast siiski ALATI Tartusse tahtnud. Olin tol ajal koolilehe toimetuses ja käisin igal aastal Koolilehe võistluse auhindamist kuulamas Haridus- ja Teadusministeeriumis.. mitte, et mingit auhinda loodaks, vaid see oli põhjus TARTUSSE sõita! Kuna mul puudusid Tartus tol ajal kõiksugu tutvused, kellele ennast külla sokutada 🙂

Keskkool sai läbi ja ülikoolikatsed olid ees. Tartu Ülikooli ajakirjandus ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö olid kaks ainsat kohta, kuhu proovisin. Sisse sain mõlemisse, aga Tallinnasse tasuta kohale. Sellega oli otsustatud, et minu Tartu-unistus peab veel ootama, kasvama.

Vahepeal suurendasin koeranduse kaudu Tartukandi tutvusringkonda… ja siis Tartusse sattudes süvenes Armastus selle linna vastu veel.. ja veel. Kuigi meie tunded Tartuga olid pikka aega väga ühepoolsed. Tartule nimelt ei paista tallinlased meeldima. Nii me siis suhtlesime: mina Armastasin teda palavalt, tema vihkas mind sama palavalt 😛
Väljendus see juhtumites… mida iganes juhtuda sai, see siin juhtus. Ununes kott ööseks söögikohta.. või vedeles keset tänavat vereloik.. olid minu siinviibides aasta ainsad vihmased ilmad… jäin bussidest maha… Kõik pisiasjad mis juhtuda said, need siin ka juhtusid. Samas, niipalju Ta (Tartu siis) mind siiski hoidis, et piirdus enamasti pisikeste viperustega, lihtsalt puistas neid igasse hetke mõne.

Aga mina… mina muudkui mõtlesin ja ohkasin: Ooo, Tartu, kes Sa oled seal kaugel. Sa oled niiiiiii Armas. Sa oled nagu pisike Rooma (Rooma on mu teine lemmiklinn).

Lõpuks ei kannatanud enam välja. Lõpetasin kooli ära (laisa inimesena ikka kõvasti hiljem, kui oleks pidanud) ja hakkasin Tartusse tööd otsima. Muidugi läks seegi läbi viperuste, aga lõpuks.. lõpuks oli see käes! Ütlesin Tallinnale head aega ja tulin ära.

Vot siis pelgasingi. Vähe mark oleks ju, kui aastaid millegi järgi ilastanud oled näljase ilmega, ja siis lõpuks selguks, et polnudki niii hea kui tundus.
Hah! Mul vedas. Siin on veel parem, kui tundus!

Ega kõik need 98% inimestest abiks ka ei olnud, kes mind nagu idiooti vaatasid, et mis Sa sealt Tartust ostid, seal ei ole ju midagi…

Kuidas ei ole, siin on  Tartu! See on nagu väike pealinn. Kõik on olemas (peale trammide), aga lisaks on see väike ja vaikne ja Armas.. mitte sihuke tuuline ringi tuuseldav umbkeelne ja hall nagu suur pealinn. Ja mis siis, et siin on vähem söögikohti, kui Tallinnas. Ongi võimalus kõik läbi proovida ajapikku… ja Crepp´is kõik soolased pannkoogid läbi proovida…  et siis otsustada, et kõik on ühe head ja lemmikut on võimatu leida. Ja nii hea lihtne on ühest kohast järgmisse edasi liikuda…

Üleüldse, kui ma alguses küsimusele: “Miks Sa lähed sinna, seal ei ole mitte midagi teha?” vms vastasin stiilis, et ma ei käi praegu ka kusagil, ja puslet saan ma Tartus ka kokku panna või filme vaadata… siis on näha, et ma pole kunagi olnud nii sotsiaalne kui siin. Kui mõni tallinlane siia satub (ja ikka satub), käime väljas… tartlaste ja pärnakatega samamoodi. Vist pole 25 aastat nii palju kordi väljas käinud kui viimased 3 kuud siin 🙂
Aga enne kui mind nüüd nooreks joodikuks pidama hakata, siis eieiei, ikka viisakad käigud… ei mingit öö läbi keldribaaris joomist!
Muuseas, selle tallinlaste siia sattumise koha pealt: Tartu vihkab neid sama palju, kui mind siis kui ma veel Tartlane ei olnud 😛 Paneb ikka proovile, et siia tuleks vaid tõeliselt Tartu-väärilised-sellid 🙂

Aga nüüd tuleb kevad (ja suvi) ja õues on valge ja fotokas sügeleb kogu aeg 🙂 Praegu veel õhtuti ahjukütmine, aga suvi saab küll tore olema. Täna hommikul muuseas käisin varavaravara enne tööd pilte klõpsimas. (Ja selgus, et objektiiv on khakhane :P)

Hah, ja üks tore (vist?) asi veel, mis mulle Tartuga veendub. Siin on mingi instant-karma, mis hoiab Sind ilusa ja heana… Vihmahääl võib tunnistada! A la ütlen talle midagi norivat tänaval kõndides- ja  libisen kohe jääl. Ütlen midagi norivat söögilaua ääres- ja pillan kohe toidu endale sülle…jnejne. Hetkedega töötab. Päris lahekas 🙂

aga et siis tahtsin öelda, et Tartus On Tore ja Tartu On Tore!

This slideshow requires JavaScript.

New York, New York ♪♫ *

Nonii… nüüd on see siis käes. Kogu oma pika (:)) elu olen mõelnud, et äh, mis seal Ameerikas siis nii väga on.. teised (küll väga üksikud, arusaadavatel põhjustel) käivad ja kiidavad, seni olen kuulanud, et jah, tore… aga eelistaks USAle iga kell Roomat.

Nüüd kuulasin-vaatasin järjekordseid muljeid. Ja siis tuli ära. Põhjalikult. Ma tahan tahan tahan reisida New York Citysse! (Mis ei tähenda, et ma enam Rooma ei tahaks, ärgem lootkegim).

Aga ma tahaks. Tahaks teha sada tuhat miljon triljonit pilti. Ja siis veel teine samapalju. Alt üles ja ülevalt alla ja kõrvale… Käia pimedat tuledesäras linna vaatamas… ja valget. Käia öösel  M&M-si kolmekorruselises poes. Näha neid tänavaid, kus on sellised nunnud majad, nagu Blossomis ja Nannys jms… Käia hiinalinnas, Itaalia linnaosas.. ja purssida oma olematut vene keelt vene linnaosas. Maksta 50 dollarit Empire State buildingu tippu pääsemiseks… ja sõita tasuta praamiga Vabadusesamba juures.
Kuulasin reisikogemusi ja kinnitasin endale muudkui: tahan, tahan, tahan…

Ehk siis kui Te juba hakkate mulle koera-muretsemiseks vajalikku 4000 eurot üle kandma, siis lisage sinna palun 1000€ reisiraha ka, kui tüli ei tee. Aitäh!

*

loomadest, politseist, elektrist ja…

Lugesin ja vaatasin pilte… Oh ja ah… on aga nutti mõnel…

Looduspiltide tegemine hüljestest, eemalt… ja siis kohe varvast lasta… oleks minu maailmas ilmselt okei…
Reidikate tegemine nende juures, not sou maaatš…
See koer vs hüljes pilt… kui ma satuks loomade juurde ja mul oleks koer kaasas… siis isegi kui see koer oleks suur ja jõhker ja tugev, kutsuks ma ta ära, kohe… koera tervise pärast juba, selge ju, et kõik ninnunännu ei ole eriti ohutu (v.a. delfiinid ehk)… aga väikest koera sinna juurde ülbama lubada ja siis pildistada.  Nutikas, väga nutikas.
Mis on muidugi veeelgi nutikam on minna võõrast looma sülle sikutama.

Ma tänan selle kirjatüki eest, sest muidu oleks mu enesehinnang olnud madalam… aga täna tõusis paari pügala võrra: mõnes olukorras oleks ma pisut nutikam 😛

**

Teine lugu. Lahe, meediale räägin, aga politseile mitte.
Mitte, et meedia kaudu hoiatamine halb oleks, aga.. ajakirjanik seda tüüpi ju kinni püüdma ei lähe… (v.a. juhul kui ta oleks kirjanik Castle äkki…)
Mulle  hakkab tunduma, et ma olen vähemus… ma austan Politseid ja usun neisse. Ma tunnen end turvaliselt, kui mõnda patrulli näen. Ma olen rahul, kui kiiruse-mõõtmist või kõik-puhuvad näen (neid võiks rohkem olla ainult…alaealisi alkohoolikuid puistamas.. ja pärast Järvevana tee remondi lõppu seal Schumacher´e rajalt maha võtmas jne)…
Ilmselt sellepärast, et mul puuduvad vastupidised kogemused, vbla kui ma oleks järjekindlalt abita jäänud, siis… aga ma ei usu, et kõik need inimesed, kelle kohta on viimasel ajal jäänud mulje, et “äh mis politsei või asi...” seda nüüd põhjendatult mõtlevad… Ah, mis iganes.

**

Ja kui juba kirumiseks läks, siis kolmandaks:
Ma ei saa elektriarvete loogikast aru… Pesitsen uues kohas hetkel 3 kuud eksole… oma-arust olen elektrit tarbinud üsna samamoodi läbivalt kõik 3 kuud.. aga arvetel:
detsember ~11€
jaanuar~25€ (turu avanemine)
veebruar ~14€
… Igati loogiline. (said no one ever).

Feissbuukilaikid

Lugesin mina lugulaulu sellest, “Millist infot annad enda kohta, vajutades Facebookis «meeldib»?”

“arvuti suudab vaid «meeldib» nupu kasutamise põhjal vägagi edukalt ära arvata Facebooki kasutaja kohta informatsiooni, mida üldiselt peetakse delikaatseks: seksuaalset orientatsiooni, rahvust, sugu, vanust, poliitilisi vaateid, isiksuseomadusi, intelligentsust, mõnuainete tarvitamist ning isegi seda, kas kasutaja vanemad on lahutatud.”

Et siis see on delikaatne info.. no ma ei tea, suur osa kasutajaid panevad vabatahtlikult oma lehele isikuandmed jms üles… see, et keegi teab et ma olen hetero, eestlane, tüdrik, 26, vaadeteta, veidrik, intelligentsusetu, mittetarvitaja ja võib ka nii öelda… ei muuda nüüd ju küll oluliselt targemaks minu suhtes.

“Nii tegi programm 95-protsendilise täpsusega vahet, kas Facebooki kasutaja oli valge- või mustanahaline. 90-protsendilise täpsusega eristas programm mehi ja naisi, hetero- ja geimehi ning vabariiklasi ja demokraate.”

Nooh… see on nüüd küll pahasti. Sest mui ma satun ntx Mart Martinsoni FB lehele, siis ma ei saaks ilma arvutiprogrammi abil laike uurimata ju üldse aimu, et ta tõenäoliselt valgenahaline meesterahvas on… orientatsioonist on mul sügavalt savi ja see vabariiklaste ja demokraatide värk samuti. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ma tahak steada, kumb ma olen: vabariiklane või demokraat? Djah, ilmselt olen ateist poliitika-mõistes hoopis 😛

Ma ausõna ei tea, mida ma tegelt öelda tahtsin. Ilmselgelt mitte midagi asjalikku. Nagu alati.

Täna on 13-nes… Mulle meeldib nr 13 🙂
(veame kihla, et sõnusin selle lausega kõik ära ja täna läheb nässu kõik, mi sminna annab.. ja lisaks see ka, mis ei anna :D)

Kuidas mängida Skip-Bod?

Kuna see on olnud läbi aegade üks populaarseid otsingusõnu, millega siia blogisse jõutakse, siis aga palun. Teie auks võtsin kätte ja tõlkisin  õpetuse ära.
Skip-Bo reeglid leiate siit:  KUIDAS MÄNGIDA SKIP-BOd

***

Aga põnevatest otsingusõnadest veel rääkides, siis siin on valik viimase-aja omi… aitan neidki hädast välja:– Mis võib kahjustada katalüüsmuundurit (endiselt hitt. Katalüüsmuundurit võib kahjustada etüülbensiini kasutamine ja mootori halb käivitumine.vot.)
– Muhvi lift (mul puuduvad siinkohal kommentaarid. Loodan, et leidsid, mida otsisid, pai lugeja).
– Milline hiir kõnnib kahel jalal? (Miki Hiir. Aga milline part? Kõik pardid :))
– Isetehtud sünnipäevakaardid (otsingusõna erivad variatsioonid. Mõned ideed on siin).
– Külmad käed (aga soe süda)
– Multikad vene keeles (Aga palun.)
– Liimi nuusutamine. (Ei oska aidata, aga kui leiad lasnamäe bussidest tuntud “rohelise kodutu”, siis tema on kindlasti abiks.)
– Tere hommikust (Tere ise kah. Kell hakkab muuseas lõunale liginema).
– Dog göörl sex (Mulle meeldivad küll koerad, aga igas muus mõttes peale SELLE. Sulle soovitan aga teraapiat. Pikka ja põhjalikku.)
– Mis hõlbustab sõitmist sõidukite reas? (Näiteks auto või bussi vms sõiduvahendi olemasolu oleks kindlasti abiks.)
– Ilastan alati (Mina ka. Kui seeni näen :P)
– Panimõmm (Panimaju-panimaju, vsjoo panimaju)
– Ühtviisi valged on nii suhkur kui sool (“Saladus” Riho Sibul/Maian Kärmas)
– Vanasõna+eesel (“Eesliga sõbrustades pole oodata muud kui kabjahoope.” [India];  “Elu rõõmud on puder ja supp, eesel, mille seljas sõita, ja naine, kes eeslit edasi juhiks.” [Eesti])

Kuidas ma võõraid pildistamas käisin.

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et fotosaidil Flickr on olemas grupp “100 võõrast“… olen sellest siin kunagi ammu kurtnud ka, kuidas ma võõraid inimesi pildistama peaks/tahaks… aga no ei julge, üldse ei julge.

Eile lõunal oli väljas ilus päikseline lumesadu. Läksin siis “jahile”. Toomemäe suunas.

Kõik võõrad, kellelt küsida julgesin, on minu Flickris üleval.
Tutvustan neid siinkohal:
Tema on Kristjan Jaak. Tema sünnipäev on 14. märtsil. Ta on õppinud usu- ja filosoofiateaduskonnas. Tegeleb luuletamisega, räägib vähemalt 16 keelt. Tegeleb ka matkamisega, pikim retk on olnud Tartust Riiga.
Tema on Eduard. Sünnipäevaks 4. märts. Eesti diplomaat ja kirjanik. Töötanud ka ajakirjanikuna, dramaturgina. Olnud kaks korda abielus. Tuntud ka nimedega: Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt. Tema tädipoeg on Eduard Bornhöhe.

Et siis jah. Peale selle, et esimese tunni jooksul ei näinud ma pmst kedagi (üllatus üllatus, inimesed ei harrasta miinus kümne kraadiga pargipingil istumas käimist), lõin ma ülejäänute puhul araks, nagu alati. Samas, need vähesed, keda nägin, nägid ikkagi kuidagi… igavad välja. Tema, kellelt ma kunagi küsida julgen, peab olema sihuke.. lahe, võimalikult värviline…. teiseks peab ta olema sõbralik, et kui ma talle otsa vaatan ja naeratan, ei vaadata mulle otsa sellise ilmega, et “no mida Sa irvitad?”… ja kolmandaks peab tal olema silmnähtavalt vaba aega… Hetkel vist talvine probleem, et inimesed tuiskavad tänaval soojast punktist A sooja punkti B. Suvel on parkides ja pinkidel ilmselt lihtsam jahtida. Külma häda on see ka, et modellid näevad sellised.. külmavõetud välja, nägu punane, silmad vesised, nina tilgub :D…

Ehh, jah, vabandused-vabandused.

*

Päeval käisin ahju kütmas kodo… ja siis siirdusin uuele katsele, teises suunas, linna-ääre poole. Nägin vist suisa kolme inimest 😀 Üks neist jalutas töökaaslase koeraga parajasti 🙂 Üks neist põrnitses mind päris kriipi ilmega ja sisaldas ilmsel tnii mitu promilli, et pidas mõttes aru, kumba mind vaadata :P… Ja üks neist tundus enamvähem, aga siis lõin lihtsalt araks.
Aga sain kodukandiga tutvuda.. ja nägin päris lahedaid kohti… mis õhtupäikeses eriti ilusad olid. Ja ilm oli ka super.

*

Suvi läheneb vaikselt, ma pean hakkama uusi vabandusi välja mõtlema, et miks ma siis ühtki võõrast pildistanud ei ole. Aga veel on aega vabandusi välja mõelda.
Ps. See meil on aega veel muudkui kummitab ja kummitab.

kena päivä

Pühaliku 8. märtsi puhul pakkus tööl ainus meesolevus hommikul viinakommi 🙂 Mulle sattus jõhvikaviinaga. Mõtlesin siis hommikunapsuks kohe klõmaka teha, aga komm osutus karamelliks… Kahtlustan, et miinus miljon triljon biljon (ehk siis 7) külmakraadi omavad selles enamikku süüst. Aga pole hullu, karamellkomm oli vedeliku asemel ka hea 🙂

Eile patseerisin pisut mööda liustikku Emajõe kaldal… Pildilt pole ilmselt aru saada, aga terve tee oli mõnus klaas.  Tegelt on igal pool sarnane, lihtsalt mujal pole täpselt tee kõrval kallakut alla jõkke 😛 Aga midagi klõpsisin ka… (ps. need graffitypildid on tegelt varasemad)

jäätee

***
Vihmahääl on mul külas. Tuli koolitusele. Küsis mult juba nädal varem, kas ma tean, kus see asub. Kiitsin takka, jaa, jaa, muidugi tean.. mine nii ja nii 😛 Läkski!

Ära IIALGI usalda mitte-väga-kohalikku. Elu õppetund, mis talle nüüd kenasti meelde jääb.

Et ilusti kena linnatuuri kaasa teha, võtke palun lahti google-maps või Delfi kaart ja leidke Tartu ja come walk with me:
… alguspunkti ma täpselt öelda ei tahaks… aga ütleme, et see jääb Võru tänava äärde (hea lühike tänav, et täpset alguspunkti määrata, eks)…. seejärel leidke aadress Põllu 11, sinna ma ta saatsin. Kui ta kohal oli ja segaduses olles helistas, võtsin lõpuks interneti appi ja saatsin ta siis õigesse kohta,
… ehk siis Kopli 1. Kenasti alguspunkti lähedal. Ainult, et minu soovitatud vahepeatusest kenasti teiselpool linna. Mis see väike hilinemine mehele teeb, eksole. Djah.

Aga päike paistab, las vaatab kui ilus tema lemmiklinn päikesepaistes on 🙂 Arvestades seda, et tavaliselt on tema siin olles ilm kole, siis ilmselt oli see kena ekslemine ilmselt Tartu viis oma tavapärast vastikustunnet Tallinlaste vastu näidata. Kahju ainult, et ta seekord minu patuoinaks valis 😛

tervitused Mary´le

unisuse-staadiumid

klõps-klõps

Väljas on Päike! Aga hommikul oli uni niiiii silma sees, et ei viitsinud kohe mitte varem välja minna ja päiksetõusuvalguses linnast pilti tegema minna… Aga eile õhtul võtsin end vähemalt kätte ja käisin tuledevalguses linnast pilti tegemas! Osa lajatasin Flickerisse üles ka. Kuigi, nagu ma pettunult avastasin, olid 90% piltidest viltu. Statiivil on envei üks jalg pisut lühem miskipärast, aga lumi-hohevlumi-asfalt-auk jms eriti (mitte)tasane pind ei tulnud ka eriti abiks. (viuviuviuviu) Loll on see, kes vabandust ei leia eks 😛
Aga, kuigi Tartus on ka kahtlemata pätte, ei oleks ma ntx Tallinnas julgenud õhtul üksi fotokas käes..ee… maja eest kaugemale minna 😀 Pargitrepid ja sillapealsed ja silla-alused oleks definite NO-NO! Mis ei tähenda, et ma siin ei oleks iganatukese aja tagant seljataha piilunud ja igale vastutulejale 10-palli-süsteemis hindeid jaganud (0-suvaline jalakäija, 5-minu fotoka ihaleja, 10-inimesi öösiti tükeldav mõrtsukas). Oh, püha paranoia… Üldiselt oli vist maksimumhinne 3.. ja see oli ka pigem kolmepeale (ehk siis kui suurt (tervelt kolmeliikmeline ju!) kampa nägin 😛). Gäng üritas mind vist solvata, hõisates “amatöörfotograaf!”… mina pidin loomulikult sellise komplimendi peale õnnest ära sulama 😛 Ütles ju ilusasti! Aww.

Unisel inimesel on unised postitused *haigutab*

Kutsikas! Põues! Terve öö! Unes… Ja boonusena veel palju teisi koeri ümberringi! Bussis! Endiselt unes…

KUTSIKAS – sõprust, ka enesevalitsemise puudumist.
KOER – uut kasulikku sõpra.
BUSSIGA sõitmine – kokkusobimist.

Kas keegi ei tahaks mulle anda umbes 4000 eurot, et ma endale koera saaks? 😀 Eiei, ma ei plaani osta maailma kõige kallimat koera vms. Võtaksin kutsa varjupaigast. Neli tonni oleks vaja koerteri sissemaksuks, sest seni, kuni mööda üürikortereid elan, ei julge koera võtta… Praegune omanik ntx tundub üsna leplik, aga kui pesa vahetama peaks, siis on kutsiga koos uut kohta leida raske. Kõik korteriomanikud eeldavad vist, et kõik maailma koerad söövad maja ja mööbli ära.

***Mul on täna jälle see “paha-lapse” tunne. Millest see tuleb?  (lauset trükkides hakkas tuletõrjealarm kisama… vist valehäire… ehk on pahalapsetunne ka valehäire)

Muie e-mailist: “teil on vaja kinnitada kus soovite saada:)” khmmm…

mul on terve maailma aeg, mis mind motiveerib*

Tere, kena kevadet!
Täna oli ärgates kuidagi toas eriti külm (teki alt väljas vähemalt, sest arvestades seda tekikuhja, mille all ma tudun, oli teki all ilmselt +50 😛)… aga arvasin, et ilmselt sellest, et üks õhtu kütmist vahele jäi kui ringi trippisin :)… heitsin hommikul pilgu termomeetrile ka, toas 17,4.. brr… aga õue kraade ei vaadanud miskipärast. Kui jalutades nina jäässe läks ja ära kukkuda tahtis, kahtlustasin, et vist on miinuskraadid… ja kui Kikuriinu postitust FBs nägin, siis tsekkasin lõpuks õuetemperatuuri ka. Djaa, muljetavaldav. Pole ime, et tuba külm oli. Grillo-kostüüm on igaljuhul väljas liikumiseks mõistlik 😛

Aga päev on pikemaks muutunud. Minu tee tööle läheb bussiga üle silla. Detsembris oli õues sel ajal veel kott-pime, aga sillalt paistis jõulutuledes kesklinn… niii-niiiii ilus. Nüüd paistab kuldse päikesetõusu käes särav kesklinn. Endiselt nii-nii ilus. Kui just eriti hall ja pilves ilm ei ole, siis on Tartu vist KOGU AEG ilus. Õnneks juhtub neid pilveilmasid ka ainult siis, kui Vihmahääl siin on (nimi seletab muidugi seda ilmavärki :P)… Ilma ennustades võin siis juba ette väita, et nädalavahetus ei tule siinkandis suurem asi :P… ilma poolest. Aga seltskonna poolest tõotab päris vahva olema.

Aga pealkirjast… Ma tahaks pilte teha. Aga mul ei ole aega. Masendav. Kuigi seltskondlikud nädalavahetused on väga toredad, lauamängud ja koerad ja sõbrad jms… siis lükkub alati edasi mu: lähen üksi linna patseerima ja pildistama. Üksi sellepärast, et kui minna kellegi teisega, kes just parasjagu ka pilte ei tee, siis ei tule sellest midagi välja. Ma loobun umbes igast teisest hetkest, mida jäädvustada tahaks, sest ei taha olla tüütus, kelle järgi kogu aeg ootama peab.
Teine reeglipärane pilves ilm (Peale Vihmahääle külaskäiku) on siis, kui mul on vaba nädalavahetus 😛 Sest pilves ilmaga tulevad pilves pildid.
Ükspäev  (24veebr) ei olnud pilves… käisin, tegin… üle 100 pildi tegin. Neli olid enam-vähem avaldamisväärsed… annab ikka hullult kvaliteedis tunda, kui pikalt ple käinud klõpsimas. Võiks õhtul kl 20.00 tuttu minna. Et järgmisel hommikul kell 7 pildistama minna, KUI ilus ilm on… ilm.ee väidab, et homme ei ole. Aga üldiselt, kui päiksetõusupilte tahan, siis on nüüd tagumine aeg… varsti on päikesetõus kell 5 ja siis magan ma küll veel lõug lõunas alles…

Peale puudu-oleva-aja on mul ka puudu-olev-liikumisvõimalus. Bussiga kuhugi sõites olen nii tihti näinud hullult šeffe vaateid.. või detaile. Aga (ma pole küll proovinud, aga arvan, et) ükski bussijuht ei oleks rahul, kui ma iga natukese aja tagant “fotopeatust” tahan :D. Ainult jalgsi liikudes (ja ühistranspordiga) on pildistamisala mõnevõrra piiratud. Mis ei tähenda, et siin ei saaks ilusaid pilte, kui vaid oskaks… sest nagu ma postituse alguses mainisin: siin on niiii ilus! Lihtsalt ma oskan sellest ilmetuid pilte teha.

Ja siis veel fotoalast… Eile nägin unes, et aitasin kellelgi pulmafotograafi otsida… mingi noor kutt tõi enda töödega albumi ja hakkasin seda just lappama.. esimesed 2 pilti olid hullult lahedad ja rõõmustasin, et “oh, siit saab häid ideid!”.. ja siis ärkasin koerterünnaku (3 koera) + omanikurünnaku all. Kaunis äratus, peab tõdema, aga fotoideed jäidki saamata…
Tänaöises unes olin just perega autoga sõitmas ja palusin papsil ühest pikast sillast üle sõita häääästi aeglaselt, et saaksin sealt avanevast vaatest pilti teha… Paps lubas lahkelt, et ta võib ka seisma jääda (kuigi sillal peatuda ei tohi)… otsisin just selleks vaate poolest parimat kohta, kui äratus plärisema hakkas. Prfff. Ärkvel pole aega ja unes ka pildistada ei lasta! Prfff!

Unenägude seletajas, mida kasutan, ei ole pildistamist-fotograafiat, fotosid vms olemas. Aga mõned muud detailid:
PILT (ilus) – õnne. ; SILD – uut eluetappi, rikkust ja rõõmu. ; SUGULASED – pettust ja kiusu, argitoimetusi. Surnud sugulased – pärandust. ; VANAISA – õnne vanaduspäevil.

vot.

* Otsustasin, et mulle ikkagi meeldis “Meil on aega veel” kõige rohkem. Finaalis meeldis isegi ilma lastekoorita (kuigi lastekooriga meeldib ikkagi rohkem :))