Lugesin blogipostitust Tallinn vs Tartu tüdrukust, kes kogu aeg Tartusse tahtis… ja nüüd Tartus olles omakorda Tallinnat igatseb (kuigi Tallinnas käies igatseb jällegi Tartut :D)
Oi, ma pelgasin ka, et nii juhtub. Olen umbes põhikooli keskpaigast põlise tallinlasena miskipärast siiski ALATI Tartusse tahtnud. Olin tol ajal koolilehe toimetuses ja käisin igal aastal Koolilehe võistluse auhindamist kuulamas Haridus- ja Teadusministeeriumis.. mitte, et mingit auhinda loodaks, vaid see oli põhjus TARTUSSE sõita! Kuna mul puudusid Tartus tol ajal kõiksugu tutvused, kellele ennast külla sokutada 🙂
Keskkool sai läbi ja ülikoolikatsed olid ees. Tartu Ülikooli ajakirjandus ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö olid kaks ainsat kohta, kuhu proovisin. Sisse sain mõlemisse, aga Tallinnasse tasuta kohale. Sellega oli otsustatud, et minu Tartu-unistus peab veel ootama, kasvama.
Vahepeal suurendasin koeranduse kaudu Tartukandi tutvusringkonda… ja siis Tartusse sattudes süvenes Armastus selle linna vastu veel.. ja veel. Kuigi meie tunded Tartuga olid pikka aega väga ühepoolsed. Tartule nimelt ei paista tallinlased meeldima. Nii me siis suhtlesime: mina Armastasin teda palavalt, tema vihkas mind sama palavalt 😛
Väljendus see juhtumites… mida iganes juhtuda sai, see siin juhtus. Ununes kott ööseks söögikohta.. või vedeles keset tänavat vereloik.. olid minu siinviibides aasta ainsad vihmased ilmad… jäin bussidest maha… Kõik pisiasjad mis juhtuda said, need siin ka juhtusid. Samas, niipalju Ta (Tartu siis) mind siiski hoidis, et piirdus enamasti pisikeste viperustega, lihtsalt puistas neid igasse hetke mõne.
Aga mina… mina muudkui mõtlesin ja ohkasin: Ooo, Tartu, kes Sa oled seal kaugel. Sa oled niiiiiii Armas. Sa oled nagu pisike Rooma (Rooma on mu teine lemmiklinn).
Lõpuks ei kannatanud enam välja. Lõpetasin kooli ära (laisa inimesena ikka kõvasti hiljem, kui oleks pidanud) ja hakkasin Tartusse tööd otsima. Muidugi läks seegi läbi viperuste, aga lõpuks.. lõpuks oli see käes! Ütlesin Tallinnale head aega ja tulin ära.
Vot siis pelgasingi. Vähe mark oleks ju, kui aastaid millegi järgi ilastanud oled näljase ilmega, ja siis lõpuks selguks, et polnudki niii hea kui tundus.
Hah! Mul vedas. Siin on veel parem, kui tundus!
Ega kõik need 98% inimestest abiks ka ei olnud, kes mind nagu idiooti vaatasid, et mis Sa sealt Tartust ostid, seal ei ole ju midagi…
Kuidas ei ole, siin on Tartu! See on nagu väike pealinn. Kõik on olemas (peale trammide), aga lisaks on see väike ja vaikne ja Armas.. mitte sihuke tuuline ringi tuuseldav umbkeelne ja hall nagu suur pealinn. Ja mis siis, et siin on vähem söögikohti, kui Tallinnas. Ongi võimalus kõik läbi proovida ajapikku… ja Crepp´is kõik soolased pannkoogid läbi proovida… et siis otsustada, et kõik on ühe head ja lemmikut on võimatu leida. Ja nii hea lihtne on ühest kohast järgmisse edasi liikuda…
Üleüldse, kui ma alguses küsimusele: “Miks Sa lähed sinna, seal ei ole mitte midagi teha?” vms vastasin stiilis, et ma ei käi praegu ka kusagil, ja puslet saan ma Tartus ka kokku panna või filme vaadata… siis on näha, et ma pole kunagi olnud nii sotsiaalne kui siin. Kui mõni tallinlane siia satub (ja ikka satub), käime väljas… tartlaste ja pärnakatega samamoodi. Vist pole 25 aastat nii palju kordi väljas käinud kui viimased 3 kuud siin 🙂
Aga enne kui mind nüüd nooreks joodikuks pidama hakata, siis eieiei, ikka viisakad käigud… ei mingit öö läbi keldribaaris joomist!
Muuseas, selle tallinlaste siia sattumise koha pealt: Tartu vihkab neid sama palju, kui mind siis kui ma veel Tartlane ei olnud 😛 Paneb ikka proovile, et siia tuleks vaid tõeliselt Tartu-väärilised-sellid 🙂
Aga nüüd tuleb kevad (ja suvi) ja õues on valge ja fotokas sügeleb kogu aeg 🙂 Praegu veel õhtuti ahjukütmine, aga suvi saab küll tore olema. Täna hommikul muuseas käisin varavaravara enne tööd pilte klõpsimas. (Ja selgus, et objektiiv on khakhane :P)
Hah, ja üks tore (vist?) asi veel, mis mulle Tartuga veendub. Siin on mingi instant-karma, mis hoiab Sind ilusa ja heana… Vihmahääl võib tunnistada! A la ütlen talle midagi norivat tänaval kõndides- ja libisen kohe jääl. Ütlen midagi norivat söögilaua ääres- ja pillan kohe toidu endale sülle…jnejne. Hetkedega töötab. Päris lahekas 🙂
aga et siis tahtsin öelda, et Tartus On Tore ja Tartu On Tore!
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 