Hommik!
Mul on verbaalne kõhulahtisus täna. Niisiis tuleb sellest üks tõeline mulapostitus.
Täna puudutame teemadest musta huumorit, puslejuttu, mudelijuttu, võõraste pildistamist, kummitusi, hommikuinimesi ja… ja kõik.
Mitte, et ma nüüd miski terrorismisõber oleks, aga musta huumori sõber küll. Sellepärast mulle Achmed the dead terrororist meeldibki 🙂
Silence, I kill you!
Mul on käsil 1500-tükiga sigrimigripusle. Kui ma ei oleks eile tahtlikult puslerõõmu venitanud (pildistama läinud ja arvutis chillinud ja filmi vaadanud), siis oleks see kahe päevaga koos olnud. Nüüd läheb kolm. Masendav. Pakun teenust- too mulle oma pusle, panen kokku :D.
Lauamängupoes on müügil mingid üüüberkhuulid pusled, mis tunduvad üüüüberrasked. Kolme erineva stiiliga.
1. Pilt, mille Sa kokku paned, on võrreldes karbil oleva pildiga “hilisemast hetkest”, st. mõned tegevused pildil on jõudnud muutuda.
2. Pilt, mille Sa kokku paned, on pilt, mida Sa näed läbi karbipildil olevate inimeste silmade. Ehk siis totally new :D.
3. Pilt, mille Sa kokku paned, on karbipildil olev koht aga teises ajastus. (a la karbil on kiviaeg ja puslepildi.. kesteabmis)
Tunduvad hullult põnevad igaljuhul… onju.
Laupäeval käisin Minimaailm 2013 näitusel, kus oli niii nii nii palju mudeleid. Kokkupandavaid.. ja valmismudeleid… ja raadio teel juhitavaid… ja ja ja…
Oeh, ma tahaks ka, et mu mudelimajad oleksid ümber väikese mudelraudtee… nurr.. Pilte sündis üle 300… jagan paari neist… kokkupandavatest
Eile mõtlesin (nagu ma ikka iga päev mõtlen), et lähen ja pildistan võõraid inimesi. Sest endiselt idioodi järjekindlusega osalen Flickri grupi projektis “100 võõrast”. Kuigi mul on enda jaoks seatud pigem: 10 võõrast… kümne aasta jooksul. Hetkel olen graafikust ees: mul on 4 võõrapilti 2 aastaga! Voila!
Aga see on päriselt niii niii niiiiii raske. Sest ma olen niii niii niiiii Argpüks!
Toas olles viin end ilusti-kenasti õigele lainele: “inimesed on ilusad ja head… ainult mine ja küsi”. Õue jõudes on muidugi hoopis teine lugu. Eile nt selle pärast, et pinkidel oli värske värv ja mu ohvriotsingukoht oli inimtühi :D… aga peamiselt selle pärast, et potensiaalne “ohver” peab vastama nii paljudele kriteeriumidele:
1. Ta peab olema.. eriline/särav.
2. Kui ma talle natuke naeratades otsa vaatan, peaks ta vastu naeratama, mitte vaatama pilgul Sailenss, ai kill ju!
3. Ta peab välja nägema, nagu tal oleks aega, mitte ei kiirustaks kuhugi… hea oleks, kui ta seisab/istub, mitte ei liigu.
4. Tema ümbrus peab tol hetkel olema enam-vähem ilus… kusagil prügikonteinerite juures poe taga ideaalse modelli kohtamine on kasutu…
5. Tema ümbruses peaks olema võimalikult vähe inimesi. Täna hommikul nägin nt bussipeatuses sheffi musta kaabuga ja kohvitopsiga seisvat kutti. Aga kuidas ma lähen ja küsin, et poseeri mulle, kui sealsamas 15 inimest pealt vaatavad 😀 Muidugi ta ütleks ei. Ma ise ütleks ka (mitte et keegi ever mult küsiks).
6. Ta võiks olla üksi (või koos teise erilise/särava inimesega.)… liiga suur omavaheline kontrast oleks paha ja kuidas ma ütlen, et ma Sinust tahaks pilti teha.. aga temast mitte :D7. Ja kui kõik need asjad on ilusti sobivad siis tuleb ikkagi mängu Maci argpükslikkus, kes mõtleb endale 1500 põhjust, miks mitte pilti küsida. Päike on liiga ere. Ilm on liiga pilves. Äkki ta ei räägi eesti keelt. Ma ei taha tema raamatulugemist segada. Äkki see inimene seal 300 meetrit eemal vastaskaldal vaatab imelikult pealt. Mis siis kui pilt tuleb ikkagi nõme, vähe mark on pärast. Mhh, nüüd ma olen äänud juba liiga kauaks jokutama ja nüüd on juba imelik küsida 😀
Äkki ma peaks blogis välja kuulutama, et õu, ma olen sel ja sel ajal seal ja seal. Kõik võõrad, kes endast tasuta pilti soovivad, astuge ligi :D.
Eile koju kõndides nägin peatuses bussilt tulemas ühte rulaatoriga prouat. Täna hommikul peatusesse jõudes istus proua samas peatuses kivil. Buss tuli. Läksin peale. Buss sõitis ära. Ja kivi oli tühi. Tänav läheduses ka. Bussis sees ei näinud ma teda ka. Päris spuuki, mul on oma rulaatoriprouakummitus.
Aga hommikul tulin varasema bussiga. Et hommikuseid kevadpilte teha. Ja avastasin, et ma ei tea, kas ma olen hommikuinimene või mitte. Ma ei saa hommikuti üles. Uni on minu parim sõber maailmas. Kaalun koos Une-Matiga Perekonnaseisuametis enda ära vormistamist…
AGA… KUI ma juba kord üles olen saanud. Siis mulle tegelikult hullult meeldib varahommik. Seda ideaalis muidugi siis, kui ma ei pea midagi tegema hakkama, vaid võiksin rahulikult kell 5 oma kohvi rüübata ja pargis jalutada ja kõik oleks vaikne ja mõnus… ainult linnud kisaksid kurdistavalt… Hommikud on kuidagi… maagilised.
Kui ainult üles saaks…
Ps. Ma liigutaisn oma tööaega pool tundi varasemaks. Vara tööle vara koju pildistama.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 