Mitte, et ma nüüd igatseks Tallinnat, aga…

… Tartus pole millestki blogida, sest Tallinnas olin harjunud, kuidas hommikul kohe elan ennast esimese asja peale välja, mis mind välja vihastas… Nendeks olid siis enamasti autoroolis mobiiliga rääkijad (rääkijad kirjutatakse ju nii? kuidagi veider näeb välja :D)… lahtise turvavööga sõitjad…autojuhid, kes otsustasid sebral vennalikult, et üks neist võtab mu varbad ja teine tagumiku sihiks…  bussijuhid, kellel polnud blogi, kus ennast välja elada, ja seda siis inimeste peal tegid… jalakäijad, kes minu ees kõndides või bussipeatuse putkas suitsu tõmbasid jms…

Siin ei ole üldse nii palju asju, mis mind närvi ajaks 😛 Nii raske on blogi-ideid-virinaid leida nii… 😦

Eile jõudsin majanurgani ja nägin kuidas buss peatuses uksed kinni pani ja startis. Loomulikult jäi ta minu pärast seisma ja tegi uksed lahti (aitäh!). Sebral olen juba harjunud, et isegi kui tuleb ainult üks auto ja pärast teda tükk tühja maad, siis pole lootustki, et ma lasen tema mööda ja lähen siis rahulikult… sest ta lihtsalt jääb seisma! (aitäh!)… roolirääkijaid näen VÄGA harva. Kahtlustan, et need on tallinlased… lahtise turvavöö kohta kehtib sama… Suitsuhaisu pole ammu keegi näkku puhunud. Nii tore 🙂

AGA ma leidsin nüüd teema…  Õigekiri.

1. Never-ever ei tohi vist peale sõna kirjutamist mõelda, et kas see on õige :D… kahtlustan, et “rääkijad” on õige, aga lihtsalt peale vaadates tundub võõras ja inetu… ühesõnaga: kunagi ei tohi mõelda :D. (minu puhul on see õnneks lihtne). See on umbes sama nagu poekassas seistes hakata oma PIN-koodi meenutama. Suur viga! Aju blokeerib kõik numbrid ära ja halvemal juhul lõppeb asi sellega, et annad kaubad targalt tagasi ja lähed proovid automaadis 3x meenuvaid kombinatsioone kuni lõpuks õige meelde tuleb, aga selleks ajaks on automaat juba söönuks saanud (õnneks pole seda enam viimasel ajal juhtunud).

2. Aga mida ma tegema peaks, oleks oma tekstide üle lugemine. Ma ei viitsi ja ei hakkagi viitsima. Aga kui vahel olen mõnda kohta sirvinud, siis.. oumaigaad. Loodan, et mu eesti keele õpetaja siia kunagi ei satu… Päris jube. Kusjuures 99% vigu, isegi täiesti haigeid ja seosetuid vigu, on näpukad. Ma tõesti ei ole tegelikult düsgraaf, kes kirjutab -mata asemel -matta ja -ki-gi liiteid segi ajab.. ja nõrku häälikuid tugevateks kirjutab (ja vastupidi).. ja kahekordseid tähti ühekordseteks (ja vastupidi)… ja tähti vahelt ära jätab jms.

Ühesõnaga, anteeksi. Ma TEGELIKULT ei ole emakeeles NII loll, nagu siit blogist tundub.
Matas olen küll täielik tumba. Ainus, mida ma oskan on 9-ga osa korrutustabelis:
IMG_0889

PS. Aga see blogi on niisama ajaviide. Väike soovitus siiski ajakirjanikele: teie võiks küll oma tekstid üle lugeda. Alatasa on seal mingeid totrast totramaid vigu.

PS2. Aga blogimine on tore.
IMG_0938

5 kommentaari “Mitte, et ma nüüd igatseks Tallinnat, aga…

  1. Naah, on Tartus ka kõiki neid liiklusahve. Mina autojuhina julgen pigem Tallinnas bussiradade vahel manööverdada, kui Tartusse liiklusesse tulla, mina ja siis veel mitmed tuttavad Tallinnast, kes sama hirmu jagavad… 😀 Ja ma olen viimaste päevadega avastanud, kui solidaarsed on autojuhid jalgratturite vastu, kes ise normaalsed on 😀 (ptui-ptui-ptui): ma aeglustan rattaga enne vöötrada, noh, et nad läbi lasta, ja nad juba kaugelt jäävad seisma ja viipavad käega, et sõida ise. LASNAMÄEL!!! Ja täna hakkas ka buss peatusest ära sõitma ja üks vanem mammi, kes oli üritanud peale joosta, aga buss oli juba ära sõitma hakkamas, lasti ikkagi peale (st liikuv buss pidas kinni ja võttis tädi peale). Niiet, igatse-igatse Tallinnat, siin on päris muhe 😉

  2. nonii, sellega, et nüüd enam isegi Tallinnas midagi kiruda poleks, võtsid Sa mult viimase pealinna-isu ära 😛

  3. Tänaval suitsetajad pole kuskilegi kadunud. Ja liiklusummikud.

  4. see viimane pilt enesega rääkimisest on super 🙂 (mitte nii ilus väää)

  5. Seda, et mammid maha jäävad, aitab vähendada see, kui mõni bussis istujatest seda nähes röögatab bussijuhile, et see ootaks. Ma olen seda korduvalt teinud, aga ausalt öeldes on üsna raske, sest kogu bussitäis jõllitab selle peale mind, nagu ma oleksin terrorist, sest väiksemaidki kodanikuühiskonna ilmingud tunduvad meil põlu all olevat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s