Unine ja argpükslik unustaja

Mac, kes mingivahe nägi kogu aeg unes laipu ja actionit ja värki, on viimasel ajal maha rahunenud. Mis on halb.. sest nüüd piisab isegi ainult natuke hirmsast unest, et öösel tund-poolteist silm jõllis hirmunult passida…

Täna öösel unes jalutasin koos sõbrannaga (ma ei tea siiani kellega, tean vaid, et ta oli mu sõbranna 😀) öösel kodu poole (alustasin Tallinna tänavatel lõpuks jõudsin Karlovasse). Inimesi näha ei olnud ja kant oli ka suht kahtlane, sihuke üksik.. ja järsku nägime eemal mingit tüüpi, sihuke suht suur kapp, kes meid silmates kohe trajektoori muutis ja meie juurde tuli, kus vigases eesti keeles rääkis sellest, et peaksime oma asjad nüüd talle andma. Mul oli rahakott raha täis, sestpidin üüri maksma minema (ärge küsige, miks ma siis hunniku sularahaga mööda öiseid tänavaid kõmpisin enne üürimaksmist… ma ei tea). Ja MJst ei raatsinud ka kohe kui-da-gi loobuda, sest tänapäeval sisaldavad telefonid ju poolt elu… üritasime seletada, et meil ei ole midagi kaasas ja ei saa jne, aga ta võttis ennast meile sappa ja muudkui kõndis täpselt juures ja seletas, et asjad talle, asjad talle.. Nüüd ei tundu enam nii kriipi kui siis oli (siis ma ju ei teadnud, et see on uni). Siis kaugel silmasime eemal kahte noort naisterahvast, võtsime julguse kokku ja hüüdsime neile, et nad politsei kutsuks (sest kui me ise telefoni selleks kätte võtaks, oleks tüüp kohe jaol, aga nendeni ehk ei jõuaks nii ruttu). Aga nad vastasid, et ei saa. Sest nad on kind of selle tüübiga koos. Ärr. Ja ikka oli hirmus. Nad tegid vist umbes kindlaks, et kas eemal valgustatud akendes oleks võimalus mingi abi jaoks ja kui ei ole, siis võime edasi minna vms..

Jõudsime Karlovasse. Pöörasime kodutänavasse (kuigi nemad ei teadnud, et see kodutänav on), tüüp kõndis ikka meie kõrval/sammuke eespool. Ja ikka jauras, kuidas ta meie asjad ikkagi kätte saab varem-või-hiljem. Ja et tema on nüüd kuri, sest me ei andnud talle kohe asju ja kuidas me seda kahetseda saame veel. Jõudsime kodumajani, astusime välisuksest mööda… ja tegime kaks sammu hiljem kiirelt ümberpöörde ja jooksime uksest sisse.. ja jõudsime enda järelt lukustada! Jee! Nüüd jäi üle kiirelt vaheukse võtmed leida ja teisele poole maja jõuda, et veenduda, et tagauks ka lukus on. Nägime neid naisi seal passimas. Brr. Tahtsime korterisse minna ja teepeal komistasime pimeduses magava kuldse retriiveri otsa (tegelt mul ei maga trepikojas retriiverid.. kahjuks või õnneks). Kukkumise peale ehmatasin end ärkvele. Aga jäin kohe pärast seda mingisse une ja reaalsuse vahelisse maailma tolknema, kus unenägu nagu jätkus, aga samas sain seda kuidagi.. juhtida.. mingil määral..
Lipsasime siis koju/korterisse. Vihmahääl magas õndsa und seal. Piilusime ettevaatlikult ja nägime, et prouad on ennast puukuuri teisele korrusele valvesse seadnud. Liikusime käpuli (et mitte läbi maja paistva valguse taustal liikumist näidata, doh) tuppa ja nägime, et kapp-mees peab maja ees valvet. Juurdlesime-vaidlesime siis mõnda aega teemal, kas politsei kutsuda. Sest teoreetiliselt olid meil ju asjad ikka alles ja tüüp ei olnud (veel) mitte midagi kriminaalset korda saatnud ju. Lõpuks tegime nii, et helistasime ja uurisime, et kas lähiajal on seal ja seal piirkonnas olnud mingei djamasid, kus kahtlusalusteks on kappmees ja kaks naist. Tuli välja, et üht koma teist on. Lubasid kohale tulla ja nad ära korjata. Rääkisime detailselt täpsed asukohad ära, sest autot-nähes lippavad niikuinii kohe nelja tuule suunas ja tabamisaega jääb väheks.
Läksime (käpuli) tagasi trepikotta. Et sealt aknalt välja vaadata. eesmärk oli, et kappmees näeks, et me oleme (ikka veel) trepikas, mis tähendaks, et me ei ela tegelikult seal majas, vaid kasutasime põgenemiseks esimest silmatud lahtist ust. Õige seda vaja, et ta teaks, kust meid pärast leida. Karistuste pikkuseid arvestades oleks ta ju homseks jälle vaba vms :P.
Ja siis tuligi nurgatagant politsei-buss. Maja ees hüppas osa kamp a la eriüksuslasi välja.. osa neist murdis kapp-mehe maha, teine osa (koos politseikoeraga!) jooksid maja taha, kus hundu puukuuritrepist üles silkas ja natukene ilusat hambumust näitas, mispeale tädid väga mõistlikult paikseks jääda otsustasid ja mitte põgenemiskatseid teha…
Umbes sealtmaalt ärkasin uuesti ärkvele-ärkvele, ja kuna unes oli hullult palju actionit (mu tavapärase eluga võrreldes) siis olin kenasti adrenaliini täis pumbatud ja ei jäänud enam tund-poolteist uuesti tuttu. Mis seal salata, öösel üksi oli minusugusel hirmus ka, äkki polnudki päris uni ja kappmees seisabki akna taga ja tädikesed puukuuri rõdul ju…

thief

Aga unenäo-idee krabas alateadvus ilmselt sellest, et jäin eile oma mütsist ilma. Mitte küll röövimise läbi (õnneks). Mac on mäluahv ja unustas selle bussi. Aga tavaliselt hoiab mac oma asju väga ja nüüd on nõme olla, minu väike vaene müts oli kusagil üksi ja õnnetu. Õhtul peale tööd lippan bussijaama, kui sama liini buss saabub ja uurin maad, ehk õnnestub lotu tagasi saada. Niuks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s