Jutukogu (pikkuselt terve eepos)

I Lugu – Unenägu

Mac nägi täna öösel unes kolme unenägu, mis olid kõik veel selgelt meeles, kui viimasest üles ehmatasin. Nüüdseks on säilinud ainult viimane, too kõige nirum.
Käisin mina koolis, ja rääkisin vahetunnis klassivend MD-ga juttu.. kõndisime mööda koridori, ja äkki oli kool ameerikapäraseks muutunud ja klassivend Screech´iks muutunud (“Päästja Koolikellast”, teate ju küll teda). Aga mitte see polnud veel unenäo kriipi osa, muidugi. Lihtsalt asjasse mittepuutuv sissejuhatus vms, nagu unedes ikka.
Eniveis, kõndisime Sktiitšigaõue ja seal oli miski suur Tivoli parajasti möllamas.  Seal tuli meile vastu VäikeFränky (ilmselgelt on ta viimasel ajal mind niiii palju traumeerinud, et näen juba unes teda.. hirmus… aga uskuge, või mitte, ka mitte see polnud veel see hirmus osa!) Screechi jaoks oli ta vist siiski natukene hirmus, sest tema kadus. VäikeFränky kilkas aga vaimustunult, kuidas ta just kõige hullemal karussellil käis ja veenis mind sinna kaasa tulema. (Siinkohal oleksin ju pidanud juba taipama, et tegu on unega (kui isegi päästjakoolikell veel piisavalt ei vihjanud), sest reaalselt oleks pilt vastupidine.. mina anuks VäikestFränkyt, et lähmeeee (aga mitte kõige hirmsamale) ja tema vastaks eeeeeeeiiiii.)
Jälgisime siis koos, seda karusselli. Põhimõtteliselt oli tegu vaaterattaga, ainult et kui tavaliselt on need korvikesed, kus istutakse liikuvad..st püsivad kogu aeg jalad maa ja pea taeva suunal, siis sellel olid korvid põhja-pidi kinnitatud ja üleval olles olid pea alaspidi, nagu juuresolevalt meisterlikult illustratsioonilt (Vt. Joonis 1.1) ka kenasti näha on.
Joonis 1.1: Karussellide sõitjatekorvide asetus.
karussell

Kinni olid nende ülevalt tulevate mustade raamidega, nagu ikka pea-alaspidi-karussellidel. Väikefränki rääkis, kuidas üleval pea-alaspidi oli nagu korraks imelik olnud, sest keharaskuse all (mitte, et ta nüüd mingi raske oleks, palju üle saja kilo ei tule) jõnksatas see raam nagu pisut lahti, aga ju see on normaalne vms. Seletab siis, et kuule, vaata korraks ülemisi, pea-alaspidi olijaid, et kas nad ka jõnksatavad/ehmatavad?! Et kas on normaalne?
Vaatan siis. Ja ennäe, ühel poisil jõnksatabki… kohe PÄRIS lahti.. ja poiss vajub sealt peaaegu välja, nii et ripub ainult ee.. kaenla-alustega selle raami peal püsides vms. See karje, mis sealt tuli, ehmatas mu juba pea-aegu ärkvele (kahtlustan, et tegelikkuses karjus keegi kusagil vms, sest see oli nii reaalne ja judinaidtekitav) ja kui siis karussell n.ö. ühe korvi liikumise võrra jälle edasi jõnksatas, vajus ta sealt välja ja lendas alla. Kus tabas mingit..ee tavalist voodimadratsit vms, mille keegi talle alla viskas, aga ma ei jäänud vaatama, et paljukest see päästis, ja ärkasin parem üles. Prrr. Nüüd ma ei kutsu kedagi mõnda aega tivolitesse. (mitte et neid nüüd ümberringi jalaga segada oleks).
Ärgates oli väljas igaljuhul vaikne. (Enam?) ei karjunud keegi.

II Lugu – Päikeselaigus

Tavaliselt mul ei ole eriti selliseid härdaid, et oh, just siin ja praegu oleme ainult mina ja maailm vms, hetki… aga ükspäev oli.
Üleeile käisin päeval ametis, ja et ma loomult laiskloom olen, siis kõndisin pool teed ja sõitsin seejärel pool teed bussiga. Aga “see” hetk oli bussipeatuses. Kuulasin klappidest parajasti Katie Melua “Walls of the world”i (Vt. Lisa 2.1).. ja seisin tammepuu all. Ja päike paistis läbi tammeokste/lehtede. Ja selline mõnus, mitte külm, tuul sasis oksi, nii et päikesevalgus väreles mõnusalt (umbes nagu sõidaksid autoga kusagil puudealleel, kus päike vahepeal okste vahelt piilub ja siis jälle oksa vahele poeb jms.. ainult, et ma olin paigal). Aga see laul sobis kuidagi sinna päikselaiku. Ja õhk oli soe. Ja kuigi olin suht suure liiklusega tänava kõrval tegelikult, ei häirinud automüra isegi, vaid tekitas mingi sihukese.. maheda kohina laulutaustaks. Ähh, maitea, ühesõnaga. Mõnus oli.
Lisa 2.1: Katie Melua “Walls of the World” video.

III Lugu – Külm soe ilm

Ma olen seda juba maininud, et ilm on sügisene ja ebasuviselt karge. Aga samas, mõnusalt soe, kas pole? Ma käin tööl kampsuniga, mitte jopega. See on umbes kümme sammu edasiminek! Eelmisel aastal, muuseas, oli Sügisjooksu-eelsel nädalal (loe: samal ajal) iga päev vihmane-tuuline ja 4-7 soojakraadi. Ma muidugi ei tea, vb hetkel Tallinnas on lumetorm (ja ma ei viitsi ilm.ee kaamerast vaadata), aga millegipärast kahtlen, et sealgi seekord nii külm on. Ja üldse, parem oleks, et seal pühapäeval (vähemalt mere ääres) oleks soe ja tuuletu ja päikeseline ja hea (mitte, et eriti külm olla oleks, kui kolmekümnekesi kahekümnele tuhandele juua pakkuda .. aga ikkagi oleks härra Ilmast ilmatuma kena, olla kenasti kena.)

IV Lugu – Pildid, mida pole

Tegin täna hommikul aknast pilti.. kodutänav tundus hommikupäikeses kuidagi, armas ja kodune. Olin pilti juba pea-aegu instagrami laadimas, kui miski kuri paraka-hääl kuklas näägutas: “Kas Sa mäletad ise ka, mida Sa lastele interneti ohtudest rääkimas käisid? Kuidas infokildudest pannakse Sinu kohta pilt kokku.. foto koduaknast määrab aadressi, info puhkuse kohta näitab, millal Sind kodus pole, eputamine uhiuue LCD telekaga annab infot, mida üldse võtta on (mul muuseas, pole üldse telekat, ega mingit uuemat kodutehnikat, peale MJ, kes minuga väljas kaasas käib). Ja nii tuledki puhkuselt ja leiad eest tühja toa.. jne”. Muudkui näägutas ja käntseldasin pildi üleslaadimise. Aga teile teadmiseks, väga ilus oli. Karlova hommikud (ja päevad ja õhtud ja ööd) ongi ilusad. Ja jõudu nüüd siis informeeritud varastele kogu Karlova läbikammimiseks, et minu olematut telekat varastada.
Lippasin bussile ja nägin teepeal pruuni tammetõru päikselaigus peesitamas (enamik neist on veel rohelised või õrnalt pruunikad) ja ta oli sihuke nunnu, et oleks tahtnud pildi klõpsata. Kuna päike paistis tänava algusest “mäe alt” suht madalalt, siis oli tammetõru tekitatud vari mingi 20cm pikk.. Mul oli pildi-pealkirigi juba peas valmis: midagi stiilis, et “Juba vanarahvas teadis rääkida, et mida pikem tammetõru vari septembri esimesel neljapäeval on, seda pikem ja päikeselisem sügis.” vms.
Aga pilti, nagu näha, ei ole. Sest ma olen argpüks ja mul oli imelik keset tänavat tammetõru pildistama hakata.. sest äkki umbes see üks inimene, kes eemal tööle kiirustab, näeb ja vaatab imelikult. Ma ei tea, mind tabavad vahepeal sellised vaimuvälgatused. Hea, et ainult vahel, muidu oleks kõikkõikkõik mu pildid tehtud pimedas nurgas ja teki all, et keegi teine ei näeks (ja seda absoluutselt mitte “vasakus” mõttes).

V Lugu – Bussilood

Eile rääkisin (viide), et sügisest ja alanud kooliaastast saab aimu selle järgi, et hommikune buss on rahvast (loe: õpilastest) pungil täis. Täna sai aimu, et kooliaasta on juba pikemat aega kestnud (no ikkagi neli päeva juba olnud!) ja olnud väga intensiivne ja väsitav. Ehk siis buss oli esimeste sissemagajate ja popitajate võrra tühjem. Mahtus kenasti ära ja lõpuks sai istuda ka. Ma ju ikkagi vana inime (kõigi nende õpilaste kõrval).
Hommikuti näen bussis ühte poissi, kes on täpselt “Kodus ja Võõrsili” VJ nägu. Ainult selle vahega, et VJ on kogu aeg tõsise näoga, aga sellel klutil on kogu aeg selline muhe naeratus.  Samas, vaadates kui palju eestlasi Austraalias käivad, siis võib ju olla täiesti reaalne, et üks VJ Tartusse kolib. Onju? Could happen anytime.

VI Lugu – Tulirebane trikitab

Firefox, millega ma üldiselt võrreldes Internet Exploreriga ülirahul olen, kaotas täna mu Järjehoidjate menüü ära (ei, ma ei ole ise kogemata seda toolbari ära keelanud). Pisiasi, mida tavaliselt tähelegi ei pane, kui mugav on sealt otseteede kaudu liikuda… nüd muudkui trüki ja trüki ja trüki. Vaadates, kui lühike näiteks tänane blogipostitus on, siis on ju selgelt näha, et mulle ei meeldi trükkida!
PS. Õnneks tundub, et menüü on tegelikult siiski alles, lihtsalt hetkel avatud aken ei näita seda. Kui uue akna avaks, siis näitaks. Aga ma ei viitsi ju kõiki tääbe uuesti avada ja igale poole uuesti sisse logida jms jurapura. Homme on ka päev, et lemmikuid üle kaeda!

VII Lugu – Kööginurk

Mõtlesin, et äkki on mu lahustuv hommikukohv see, mis ärevust tekitab. Noh, et liiga kange või nii. Täna siis panin 2tl asemel 1,5tl pulbrit. Tulemus on täielik lurr, Umbes nagu miski lastehaigla viljakohv vms. Ja ma ei tunne, et ma vähem ärev oleks. Jumal tänatud, oleks asi selles olnud, peaksin igal hommikul seda viljakohvi (Kõlab nagu olukord, kus Vilja Savisaar-Toomast abielluks Hillar Kohviga ja hülgaks oma eelmised nimed) jooma.
Aga, et mitte üksluiselt vaid joogist rääkida, siis söögijuttu ka. Minu autoõpetaja jagas täna retsepti täpselt minu tasemel (selle taseme nimi võiks olla näiteks: algaja miinus kolm) kokkajale… Daamid ja härrad – Võileib Vorstiga! Kindlasti kirjutan endale retsepti külmikule ja proovin teinekord järgi!

VIII Lugu -Huumor

Huumorpilt koeraomanikele:
koerarelu
23 huumorpilti kassiomanikele – link.

Ja vasakhuumorit täiskasvanutele:
Rinnad on nagu mudelraudtee: mõeldud lastele, aga mängivad ikkagi issid.

5 kommentaari “Jutukogu (pikkuselt terve eepos)

  1. Vilja Kohv oli väga hea. Õnneks lugesin koduse arvuti taga, mitte avalikus kohas.

  2. Lugedes õnneks ei joonud midagi, muidu oleks naerdes kohvi klaviatuurile kallatud.
    Aga kust seda viljakohvi tänapäeval üldse saab?

  3. Selveris oli veel mõni aeg tagasi viljakohv täitsa olemas 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s