oeh, koeraigatsushala (again)

Aramis oleks ju tore, onju… wink-wink-kink-kink (mitte, et ma sünnipäeva lähiajal omaks või midagi, aga eeskujulike teenete eest inimkonnale ja koertemaastikule ju võiks?! 😀
Või ettemaksuna järgmise kümne aasta sünnipäevakinkide-jõulukinkide eest?

Oeh.. see läheb iga päevaga hullemaks. Koerasoov, ma mõtlen…

Huvitav, mis need koera-ostu järelmaksutingimused kah on? Mingid sellised, et 800 rahane koer tuleb hiljemalt nelja kuuga kinni maksta?… siis on veits valus…

Sain täna eriti meela pealkirjaga spämmkirja: “Uudiskiri: Kuus viisi, kuidas teha kallimast võrgutav kass, kes ta kunagi oli”…… ei hakanud täpsemalt lugema, kuna tundub, et sisu oli poisterahvastele mõeldud ja see oleks nagu kellegi teise kirja avamine/lugemine.

Siis leidsin muheda pildi, Off-the-leash-koomiksisarjast. Kes vähegi koeri teavad (ja neid mööblile lubavad), need tunnevad kindlasti oma laiutaja pildilt ära 🙂
koer_laiutab

Ma näen täna laenukoera 🙂 Ja teist koonu ka. Ja homme näen treeningpäeval kümmet koonu! Piduuu. Ühtlasi ootan pikisilmi, millal VäikeFränki oma eilsest loomapoes-käigust räägib… kuigi  kahtlustan, et see ei juhtu täna.. arvestades seda, et ta täna umbes 7 tundi bussides veedab. Oeh, on mõnel alles hobid…

Siis tahtsin veel rääkida, et kui keegi tahab järgmisel laupäeval (21.09) kümme raha teenida, siis tule seisa rattamaratonil metsarajal ja valva, et keegi ära ei eksiks. Iizi mani 🙂 Pliis-pliis-pliis?
Proovi lihtsalt korra, äkki hakkab meeldima. All the other kids are doing it! 😀

Ps. Ma hakkasin eile Gilmore Girlsi seitsmendat hooaega vaatama. Umbes seitsmendat korda ilmselt, aga nüüd on suisa mitu aastat paus olnud… siis ju võib.

 

WTCst

Olen vaadanud minevikus nii 9/11 filme.. kui lugenud pääsenute lugusid jms. Ma ei teagi miks. Et õudusunenägudele materjali ammutada? Ma ei teagi.. vist samal põhjusel, miks katastroofifilmid vms meeldivad.. et endale vahepeal meelde tuletada, et päris habras on see elu.

Eniveis.. pääsenute lugudes on olnud info, et kui Põhjatorni lennuk sisse sõitis, hakkasid Lõunatornis töötavad inimesed evakueeruma… ja mõne aja pärast (poolel teel või nii) trepikojas, kõlas “sisekõlaritest” info, et töötajad pöörduks tagasi oma kontoritesse. Paljud hakkasid trepist üles minema, paljud läksid alla, et sealt lift võtta ja üles sõita… paljud (õnneks) ei kuulanud seda teadaannet ja evakueerisid sellegipoolest. Aga lihtsalt, teades, mis edasi juhtus.. huvitav, kui paljud jõudsid tagasi oma kontoritesse, kes oleksid muidu majast välja jõudnud? Ühe teadustaja halva otsuse tõttu..aga teda ei saa sellest süüdistada, sest kust krt Sa tuleks sellise asja peale üldse, mis edasi toimus… aga ikkagi pani mõtlema… ja mis teadustajast endast sai…

Ja teine, vastik teema, mida lugeda, on “hüppajad”. Neilt ei saa küsida, miks… aga lihtsalt paneb mõtlema… Mõned hüppasid lennukikorruselt… et leekide eest pääseda.. või sest ei näinud tihedas suitsus, kuhu astusid vms. Ka mõni korris kõrgemal oli suits väga hull olnud, ja see oli pääsetee.. Aga päris üleval või kohtades, kus leeke/suitsu ei olnud?! Lihtsalt paanika? Sest Sa ei tule ju selle peale, et üks lennuk (kuigi nad ei teadnud kõik üldse, et see oli lennuk) suudab terve pilvelõhkuja ära lammutada (see on muidugi juba hoopis teine teema, et kas seda tegi siis ainult see lennuk või mitte).. Viimane asi, mille peale ma tuleks oleks, et äkki maja kukub kokku.. vist. Pigem ootaks, millal allpool tuli ära kustutatakse.. kui just ise juba leeke ei näe.. vist.

Okei, praktikas ei mõtleks ma midagi, oleks ilmselt sama paanikas ja hüppaks esimeste seas. Eemalt juurelda on hea lihtne.

Djah sellised teemad siis.. neljapäeva sobivad igaljuhul.

Ja üks lühike klipp ühest filmist.. juhtkoerast 🙂 (Teise 9/11 juhtkoera, Roselle, raamat oli ka armas.)

Aga et natuke positiivsem olla, siis lisan parem ilusa (ajaloolise) NY skyline pildi, mitte 9/11st või hüppajaid vms…
nyc10-98_1a_web

NYC

 

Neljapäev

Olen viimasel ajal tutvunud  vanade blogipostitustega,  Ja mitmes neist oli teema: Ma vihkan neljapäevi. Sest alati oli neljapäevadel mingi jama, täieliku ebaõnne päev ühesõnaga. Täna on neljapäev.  Kella kaheksaks hommikul olin ma ennast juba kolme erineva asja peale vihastanud (1. ilm, 2. halb ajastus, 3. ebameeldiv inimene oma järjest ebameeldivamate kirjadega). Tõotab tulla tore päev, onju!

Ja teine asi, mille pihta ma ennast vihastan (uue maailma probleemid ja värki) on internet. Või õigemini, selle puudumine.

Esiteks: kas see on normaalne, et mobiilne internet on  kasutamiseks ainult õues? Nii Edge, 3G kui 4G. Sest kui õues, maja ees on kõik ideaalne, siis puumaja teisel korrusel on ju paks (vähemalt 700,2 meetrit terast) sein vahel ja tuppa nett ei jõua. Ainus koht, kus netipulk (või-enam-vähem kiirusega mobiilinett) töötab, on akna all kesklinnapoolsel majaküljel (akna all = kuni pool meetrit aknast eemal.. ja kesklinna (kus on vist lähim tugi vms) jääb linnulennult alla kilomeetri.) Kui ma lähen sealsamas toas aknast juba 1,5 meetrit edasi (ehk istun voodisse), siis enam internetti ei ole. Kui ma lähen kööki (ehk siis omakorda u 4. meetrit edasi, kus on küll ka aken, aga see pole enam kesklinna poole-vaatega) siis on nett selline et.. pane gmail laadima ja keeda kohv, tee võileivad, söö hommikust.. ja juba näedki oma kirju. Jess!

Võiks arvata, et ma elan eriti paksude seintega kivimaja keldrikorrusel. Metsade vahel. Vähemalt 300 km lähimast tsivilisatsioonist.

Kallis EMT, palun lisage Karlovasse ka mingeid levi-tekitavaid jubinaid. Ma ei peagi ilmtingimata keset sood ja raba feissbuuki pääsema, nagu reklaamid lubavad, peaasi, et kodus pääsen.

Teiseks: Isegi kui ta on seal ühes samas (ainsas kohas toas, kus internetti on), siis kaob nett ära. Lambist. 10x õhtu jooksul. Mis on ERITI tore näiteks siis, kui üritad samal ajal vaadata midagi sellist, nagu nt Kaks Kanget Indias, Kus Sa pärast interneti kadumist pead tegema refreshi ja siis uuesti kõiki reklaame vaatama, sest neid ei saa edasi kerida. KREIT! Dzazt kreit!

Ja asi ei ole selles, et palju kasutajaid korraga vb vms. Seda juhtub ka laupäeva hommikul pool 7, ma ei usu, et siis ümbruskonnas peale meie eriti palju hulle on, kes mõnda saadet järelvaadata üritavad…
Ja olen teinud kõiksugu restarte: nii pulgale, arvutile, progele, telefonile… endale :D.

Kiituseks võib öelda, et kui see netipulk seal kardina küljes on ja kui nett parajasti lambist ära ei katke, siis kiirus on väga hea. Sellega olen tõesti rahul.

 

 

Mul on ai… ja mul on koera vaja!

Guess what. Täna ei ole grammigi vähem valus olla.  Eile nurusin T.-d, et äkki saab naaatuke massaaži, ehk hakkab heam. Tavaliselt käib massaaž umbes nii:
Mina: “No tee nüüd natuke kõvemini, üldse pole tunda!
Tema: “Ma ei julge, Sa lähed katki.”

.. siis eile oli veits teistmoodi:

Mina:”Aaaaaaah, valuus!!”
Tema: “Ma ju vaevu puudutan..”
Mina: “Aga valus on juu…”
.. umbes minut aega pärast silitamist (isegi sügamine oleks tugevam, massaažist rääkimata) loobusime, enne kui naabrid politsei kutsuvad, et seal vist pekstakse kedagi…

Ma ei mäleta, et eelmistel aastatel nii ai olnud oleks.. äkki ma olen lihtsalt vanaks jäänud? Muidugi, minu mälu arvestades on ka reaalne, et on olnud ai, aga ma ei mäleta…

***

Nägin täna hommikul ühte kuldset retriiverit. Ilmselgelt olen ma veetnud liiga palju aega juhtkoerlaste seltskonnas. Esmalt tahtsin hüüda, et “Ooot, aga rant! Te ei peatunud randil!”… siis meenus mulle, et ou, see pole juhtkoer… ja juba kaks sekundit hiljem tahtsin hüüda, et “Ta läheb diagonaalis üle sebra! Otse! Otse.”… mis on hea näide minu supermälust muidugi.

Aga mul on koera vaja. Väga. Kõige rohkem ideaalis retriiverit (ükskõik,kas kuldset või labradori). Ei pea omama isegi tõupabereid, aga välimus ja iseloom peaks tõuomane olema. Seda selleks, et pitsu ei peaks päev otsa kodus ootama, vaid võiks tööl kaasas käia. Sellise teraapiakoera-laadse tõuga oleks see mõeldav ilmselt. Purejama-äkilisema tõu puhul ilmselt mitte.
Muidugi pole mul paberite vastu ka midagi, aga mul pole hetkel raha, et tõukoera shopata…

Aga mul on koera vaja. Olen isegi nõus üürikas koera pidamisega (kui ta tööl kaasas käia saaks), sest ma nii-ii-iii väga tahan kutsat. Keegi tõesti ei tahaks sheerida? Tal oleks nii hea elu 😛 (mis ei tähenda, et talle kõik lubatud oleks.. loomulikult ei pääseks ta koolitustest ja reeglitest.. aga voodis magaks raudselt). Ja kui ma temaga 3x päevas pargis käiksin, siis suurendaks see mu tervislikke eluviise ja liikuvust ja parandaks lihaseid ja järgmine aasta pärast sügisjooksu ma äkki ei oleks niiiiiiiiiiiiiiiii suremas enam. Oleks ju tore?! :D… Ja tal oleks palju sõber-labradore, kellega mängimas käia. Ja paljupalju sügamist. Mul on kodus isegi koerakausid ja hunnik mänguasju ja maiused olemas! (Sest isegi kui mul koera pole, ei suuda ma kunagi loomapoest tühjade kätega ära tulla 😀). Ainult koon ise on puudu. Igaljuhul ootan macripper ´i aadressile hot.ee-sse kirju, et “ou,ma ostan sulle selle kutsika kui tahad”.. või et “ära anda, just Sulle” 🙂  Aitäh 🙂
photo(1)

***

Teadjamad.. kas vastab tõele, et tavakasutajale ei tule täna siiski ios7-t välja? Kuigi uus telefon tuleb… või on siiski lootust?

Mac käis Sügisjooksul :)

Maraton oli päris lihtne, mõlemal ringil.. poolmaraton oli ka lihtne.. kümme kilti on tavaliselt kõige hullem, aga seekord- oli ka lihtne! 🙂
Ma muidugi ei käinud jooksmas, nagu vist aru saada oli. Sheerisime hoopis joogipunktis lahkelt vett (ja spordijooki)… Aga niiiii veider oli, et kui tavaliselt on 10km distantsi ajal joogipunkti esimene laud hoobilt tühi ja iga sinn asetatud veetops kohe ära haaratakse (sest tavaliselt jäävad kõik 14000 võistlejat just esimese laua juurde juua ootama), siis seekord jäi laud tühjaks väga üksikutel hetkedel. Ilmselt olid võistlejad tublid ja eelmistel aastatel aru saanud, et tagapool on lauad jooke täis :)… või siis ei viitsinud nad joogipunkti trügima tulla ja läksid ilma mööda.. või siis (kõige reaalsem variant muidugi :P) olid vabatahtlikud juba nii suurte kogemustega, et asi sujus. Igaljuhul oli chill. Või noh, muidugi oli hullult kiire ja megaväsitav, aga võrreldes eelmiste kordadega läks kuidagi.. kergelt :).
Väsitavuse koha peal ütles üks noormees (tervitused Mary teisele poolele), kes varem jooksmas käinud on, et “nüüd võin öelda, et.. jooksmine on lihtsam :D”. Ja tõesti, ilmselt nii ongi :).
Üks teine vabatahtlik rääkis jälle, et kui ta jooksis kunagi, siis vaatas, et issand, mis siin joogipunktis toimub, kõik topsikud maas ja värki, miks nad ei korja samal ajal.. ja siis kui oli korra sealsamas vabatahtlik olnud, siis sai aru küll 😀 et 1) koristatakse küll jooksude vahelistel kergetel pausidel, aga hetkega on maa uuesti topse täis.. ja 2) joogijagamise-hetkel ei jõua enivei muust mõelda kui: tühi tops- ämber-vesi-lauale-tühi tops- ämber- vesi- lauale- tühi tops- ämber- aaaaah, ämber on tühi-jooks-vesi-tassimine-tühi tops- ämber-vesi- lauale.. jne.. korrata nagu mantrat 10000 korda 😀

Aga vägavägaväga tore oli! Ja mulle meeldib esimese joogipunkti seltskond (irw, vb sellepärast, et ma ise nad valisin 😀):) Nii muhe, traditsiooniline.

Õhtul, kui punkt korras, lippasime M.-iga trammile, sest rongile-minekuga hakkas juba kiire veits. Tuli tramm. Uksi lahti ei teinud. Mingi tehnikakala. Inimesed sees ootasid väljapääsu, inimesed väljas ootasid sissepääsu. Trammijuht kehastus remondimeheksnaiseks ja päästis küll inimesed välja, aga sisse me ei pääsenud. Järgmise trammiga jõudsime õnneks siiski nibin-nabin rongile (33 jõudsime ja 35 väljus) ja teate- rong oli TÄIS. Kõik-kõik-kõik vagunid.. ja ka need osad, kus vähegi mahtus põrandal-trepil istuma. Nii juhtub, kui kõik maailma jooksjad ja tudengid ja sõdurid samale rongile jõuavad. Üne nurga siiski leidsime, kus põrandale plartsatada sai ja juba Tapal saime istuma. Õnneks tuli T. rongile vastu, sest olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Ilmselt oli ka aru saada, sest T. ütles suht esimese asjana, et “nii pole vist küll ilus öelda, aga Sa näed üsna..eee.. räsitud välja :D”… huvitav, kas reetsid punased silmad, sassis juuksed, joodikupäevitus (jah, septembris saab päikest!).. või joogiga üle-valatud riietus? 😀

Öösel ärkasin kella viiest. Reielihased valutasid (või olid krampis?) nii hullult. Nii juhtub, kui 7000 kükki teha, et topsikuid korjata. Tunne oli, nagu oleksin eile läbinud maratoni, poolmaratoni, 10km jooksu, kepikõnni.. ja sinna otsa veel Bodypumpi, -attacki, combati ja -balance´i (ma vähemalt arvan, et tunne on selline, ei jule kindlalt väita, sest pole ühtki eelnimetatutest teinud).. Igaljuhul valutab mul igalt poolt. Väidetavalt on inimesel üle 600 lihase. Ma kahtlen. Ma tunnen, kuidas mul valutab üle 3000 lihase. Isegi istuda on valus :D.
Aju pidavat ka lihas olema. Tema on ka väsinud. Olen täna suht uudumuudu. Hommikul astusin viimasel hetkel uksest välja (et bussile jõuda), ja väljas hakkasin kella vaatama, et näha kui hilinenud ma olen. Kella ei olnud. Fain saab ilma ka. Mõni hetk eemal meenus, et aga mu käekell on rahakoti kõrval riiulis, teah kas rahakott on?! Ei olnud muidugi. Lippasin tagasi. Keerasin alumise ukse lukust lahti ja sööstsin poole trepi võrra ülakorrusele.. siis meenus, et jätsin nüüd võtmed alla trepikojaukse külge. Lippasin tagasi alla, võtsin võtmed, lippasin üles (ja ei ole madal trepp, ERITI tänaste jalgadega), võtsin rahakoti, lukustasin uksed ja lippasin bussi. Jooksin isegi. Jõudsin ka (buss jäi hiljaks pisut). Tööl seljatasin veel 33 trepiastet (ise mõttes nutta ulgudes: whyyy meee? whyyyy?) ja kohevarsti algab üliasjalik päev. wii. Olen täpselt sobivas konditsioonis ju.

Ja ma lihtsalt pean mainima, kuigi see vääriks täiesti eraldi teemat. Inimesed- Tln Maraton toimub igal aastal septembri alguses, pühapäeval. Enne on väljas viivad. Info on lehtedes, raadiotes, telekas. Bussipeatustes. Kodulehel. Ühistranspordi kodulehel. Igal pool. Miks on ikka veel igal aastal sadamiljontriljonbiljon kurja autojuhti, kes leiavad, et nad ei saa nüüd, ja just nüüd, oma kõige tähtsamatesse kohtadesse, sest nad polnud KUULNUDKI, et selline üritus üldse olemas on.. veel vähem, et see liiklust häirib.. Ma ei taha olla diskrimineeriv, aga pimekurtitele ei peaks võib-olla autojuhilube jagama? (noh, et kui nad KUSAGIL eelinfot ei kuule ega näe).
Eriti meeldivad mulle kommentaarid stiilis, et mõni teine suurlinn küll ei lepiks sellega, et päevaks otsaks liiklus kinni pannakse jms. Ei lepiks tõesti. Linnamaraton on ju ainult Eesti asi, nagu piltidelt näha ei osale mujal mitte kusagil linnajooksudel eriti inimesi, kelle pärast liiklust sulgema peaks.
Ja üldse, asfaldil ei joosta ju üldse! Metsas või staadionil joostakse… ärge pange tähele ntx Olümpiamängude maratonijooksu- they are doing it all wrong :D.

Kasutan FK tehtud pilti: Enne, action ja pärast.
joogipunkt

Muud teemad:

Lugesin, et 10 kõige vähem tahetud reisisuveniiri hulka kuuluvad ntx külmikumagnetid, võtmehoidjad ja t-särgid. Üleskutse kõigile (ma olin täna nii segaduses, et panin alguses siia “kõigile” ja “neile” vahele koma.. wtf) neile vaesekestele, kes selliseid soovimatusi saanud on, et andke mulle! :D… mulle pöörahullu meeldivad külmikumagnetid ja võtmehoidjad ja naljaka kirjaga t-särgid.. ja kui teil on mitu ühesugust, pole hullu, leiame lahenduse.. nimelt tean, et Dzeigile meeldivad need samuti pöörahullu :).

Teine artikkel on küll hiiglama vana, veebruarikuine.. aga päris lõbus :D… nimelt selgus hobuselihaskandaali ajal, et Islandi lihapirukates ei olnudki üldse liha 🙂

Abivalmiduse ABC musternäidis

Tere, laupäevahommikust!

Ärkasin täna lambist kella kuue paiku.. pool seitse oli juba igav ja peksin T. üles. Nüüd (3h hiljem) on juba jälle uni, aga vot kiusu pärast ei lähe uuesti tuttu kah!

Nägin täna uns esmalt mingit liiklusbandiiti, kes pargis oma uhke autoga ringi uhas… ja siis mingit looduskatastroofi, kus mingi küla järsku muda sisse vajuma hakkas ja inimesed ka.. seal oli igasugu kauneid seiku ka, kuidas mudas olevad teravad ääred miski naise pea maha lõikasid ja isa, kes hetk hiljem mudasse uppus, selle pea siis pääsenud pojale ulatas (ma küll ei saanud aru, miks)… et siis nagu ikka on mu uned laipu ja sürri täis. Ma arvan, et ainult sellepärast, et ma ainult KAALUSIN eile õuduka vaatamist… Mõelge vaid, mis uni mul olnud oleks, kui ma tegelt ka filmi vaadanud olekski. Djaa…
(õudukas, millest jutt, on muuseas jaapani versioon “Üks vastamata kõne”… ostsin kunagi ammuammu ja pole siiani vaadata julgenud :D… krabasin riiulist hoopis Laulva revolutsiooni siis, aga see ei läinud miskipärast tööle… prf (siis kaesin netist hoopis Jõekaldat ja Margnat Indias)).

Aga unest edasi rääkides, kui unenäo seletaja lahti lüüa, siis ootab mind ees jama ja jama ja veel palju jama, vähemalt nende une-fragmentide järgi, mida mäletan. Jess! Bring it on!

***

Lugesin eile Väikese-Fränki ja Koonu seikluseid. Jõudsin jutus sinna hulgiladude-juurde ja veendusin taaskord, et Eesti inimesed on ikka lõpmata ilusad ja head ja abivalmid ja.. oeh, Love You All, youknow! Igaljuhul kangastus mulle mutikese-osa lugedes kohe ilusti terve vaatemäng silme-ette.. koos eelmänguga muidugi:

“Abivalmiduse abc”

ESIMENE VAATUS, ESIMENE PILT

Koht: Auto, hulgiladude parklas.
Tegelased: Proua ja Härra.

Kõrvaltegelased: Tüdruk Juhtkoeraga
Päevasel ajal.

Proua: [istub kõrvalistmel] Noh, kas sa tuled juba või???
Härra: [tõstab viimaseid ostusid pagasnikusse], [väsinult] Jah, nüüd on kõik.
Proua: [ärritunult] No lähme siis ometi! Issand, sa oled ju sama aeglane, kui see müüja. Ja selline kobakäpp!
Härra: Ei olnud ju nii hull midagi…
Proua: Ei olnud hull? Kas sa olid ikka samas kassas? Ta lõi mu räimerulli karpi KAKS korda läbi, sest esimene kord ei saanud hakkama! Saad aru? KAKS korda!?! KUI raske on ühte räimerullikarpi kassast läbi lasta, huvitav??
Härra: Nojah, oli mis oli. Jõuame ju ilusti, mu Soome laev läheb alles õhtul.
Proua: SINU laev läheb ju võib-olla alles õhtul, aga mul on kahe tunni pärast juuksuri juurde aeg! Ma pean enne kodus veel riided ära vahetada jõudma.
Härra: [heidab prouale kiire hindava pilgu] Mis neil riietel häda on? Kenad on ju…
Proua: Ma ei vaevu sellele isegi vastama! Prfff, mis neil häda on?! Ma ei lähe ju kahte kohta samade riietega ometigi, hulgilaos juba käisin nendega! Mõtle kui inimesed näevad?!.. Miks Sa nüüd seisma jäid??
Härra: [osutab pilguga eemal teel seisvale tüdrukule juhtkoeraga]
Proua: No sõida edasi, anna signaali või midagi, küll läheb eest ära.. [endamisi] Huvitav, mis ma selga paneks üldse, see valge pükskostüüm on ju lodžal kuivamas alles…
Härra: Äkki ta on eksinud või midagi? Miks ta seal seisab niimoodi…
Proua: [nii riietusmõtiskluse katkestamisest kui üldisest seisakust ärritunud] Ei ole tal häda midagi. No mine aja ta ära eest nüüd, mul hakkab juba kiire!
Härra: No aga ta ei seisaks seal ju niimoodi, äkki ta ei tea, kuhu minna?
Proua: Sa ei saa ise ka MITTE MILLEGAGI hakkama! Kuidas sa Soomes töö tehtud saad, kui mind ei ole?! [läheb autoust paugutades autost välja]
Proua: [tüdrukule] Tule eest ära! Auto ootab Sinu järgi!
Tüdruk: [abipaluvalt] Aga kuhu suunas ma pean liikuma?
Proua: [tagasi auto poole sammudes osutab vaikides käega umbmääraselt kuhugipoole]
Tüdruk: [juhtkoerale] Otsi tee! [Kõnnivad kümme sammu edasi, seisatavad seal]
Proua: [sõitvas autos, rahulolevalt] Lõpuks ometi, lähme nüüd vaatame, äkki on mu pükskostüüm ikkagi ära kuivanud!

EESRIIE

✔ ✄ ♤ ♞

Hommikul pärast T. äratust (4.45) üritasin elu eest uuesti magama jääda.. siplesin vist umbkaudu poole seitsmeni kuni lõpuks õnnestus. Esimese äratuse (07.00) ja esimese kordusäratuse (07.09) vahemikus õnnestus mul aga KOLM korda järjest sügavalt magama jääda. Kus see uinumisosavus kell viis oli?

Üldse, ka enne 4.45-te tundus öö kuidagi.. lõputu. Vahetasin külge täpselt 438,6 korda. Ilmselt sellesama ärevuse pärast. Mõtlesin öösel välja ka, mis süüdi on (kuna eile selgus, et Vilja Kohv on süütu). Sügisjooks ilmselt!  Nimelt on see alati aasta suursündmus ja kuigi sel aastal ei pea ma muretsema kõigi 200-300 vabatahtliku kohaleilmumise/mitteilmumise jms pärast (vaid ainult 45.. kelle pärast ma tegelt eriti ei muretse), siis vanast harjumusest on vist siiani närv sees. Nagu mingi bioloogiline kell, mis septembrialguses endast märku annab. Ja$il veab seekord, et ta hommikul tuleb alles. Vihmahäälel ja M.-il seevastu ei vea. Tavaliselt olen eelneval ööl sama unetult sipelnud ja poole kolmest neljani igavlenud ja siis loobunud ja Ja$i üles peksnud, et davai- lauamängud alaku! (erinevalt VäikesestFränkyst on Ja$ sellise käitumise puhul märksa vastutulelikum ja mängibki minuga hommikul pool viis UNO-kaarte, kui vaja. Vot!)

PS. Huvitav ikkagi, kas saatusnaerdeshomsetoob blogis olen ma lihtsalt viide või kellegi millegagi välja vihastanud?

PS2.  Hommikuti ootab bussi peatuses,  kus on sebra ka. Mulle nii meeldib vaadata, kuidas mõni laps (mitte kõik), ülikorralikult teed ületab. Tubli. Annab lootust, et normaalsed lapsevanemad pole veel maa pealt kadunud :). Vastandina nägin just eile u. kolmanda klassi tüdrukut jalgrattaga, kes tuimalt sebrale sõitis ja autot ei vaadanudki. Autod teda õnneks vaatasid.
(PS3. Ei, ma ei hakanud jalgratturile järgi jooksma, et teda siis pisut kasvatada).

PS4. Leidsin täna töölaua alt õuna-varre. Niuks, ma igatsen laenukoera… niuniuniu. Tahan kutsut 😦

Jutukogu (pikkuselt terve eepos)

I Lugu – Unenägu

Mac nägi täna öösel unes kolme unenägu, mis olid kõik veel selgelt meeles, kui viimasest üles ehmatasin. Nüüdseks on säilinud ainult viimane, too kõige nirum.
Käisin mina koolis, ja rääkisin vahetunnis klassivend MD-ga juttu.. kõndisime mööda koridori, ja äkki oli kool ameerikapäraseks muutunud ja klassivend Screech´iks muutunud (“Päästja Koolikellast”, teate ju küll teda). Aga mitte see polnud veel unenäo kriipi osa, muidugi. Lihtsalt asjasse mittepuutuv sissejuhatus vms, nagu unedes ikka.
Eniveis, kõndisime Sktiitšigaõue ja seal oli miski suur Tivoli parajasti möllamas.  Seal tuli meile vastu VäikeFränky (ilmselgelt on ta viimasel ajal mind niiii palju traumeerinud, et näen juba unes teda.. hirmus… aga uskuge, või mitte, ka mitte see polnud veel see hirmus osa!) Screechi jaoks oli ta vist siiski natukene hirmus, sest tema kadus. VäikeFränky kilkas aga vaimustunult, kuidas ta just kõige hullemal karussellil käis ja veenis mind sinna kaasa tulema. (Siinkohal oleksin ju pidanud juba taipama, et tegu on unega (kui isegi päästjakoolikell veel piisavalt ei vihjanud), sest reaalselt oleks pilt vastupidine.. mina anuks VäikestFränkyt, et lähmeeee (aga mitte kõige hirmsamale) ja tema vastaks eeeeeeeiiiii.)
Jälgisime siis koos, seda karusselli. Põhimõtteliselt oli tegu vaaterattaga, ainult et kui tavaliselt on need korvikesed, kus istutakse liikuvad..st püsivad kogu aeg jalad maa ja pea taeva suunal, siis sellel olid korvid põhja-pidi kinnitatud ja üleval olles olid pea alaspidi, nagu juuresolevalt meisterlikult illustratsioonilt (Vt. Joonis 1.1) ka kenasti näha on.
Joonis 1.1: Karussellide sõitjatekorvide asetus.
karussell

Kinni olid nende ülevalt tulevate mustade raamidega, nagu ikka pea-alaspidi-karussellidel. Väikefränki rääkis, kuidas üleval pea-alaspidi oli nagu korraks imelik olnud, sest keharaskuse all (mitte, et ta nüüd mingi raske oleks, palju üle saja kilo ei tule) jõnksatas see raam nagu pisut lahti, aga ju see on normaalne vms. Seletab siis, et kuule, vaata korraks ülemisi, pea-alaspidi olijaid, et kas nad ka jõnksatavad/ehmatavad?! Et kas on normaalne?
Vaatan siis. Ja ennäe, ühel poisil jõnksatabki… kohe PÄRIS lahti.. ja poiss vajub sealt peaaegu välja, nii et ripub ainult ee.. kaenla-alustega selle raami peal püsides vms. See karje, mis sealt tuli, ehmatas mu juba pea-aegu ärkvele (kahtlustan, et tegelikkuses karjus keegi kusagil vms, sest see oli nii reaalne ja judinaidtekitav) ja kui siis karussell n.ö. ühe korvi liikumise võrra jälle edasi jõnksatas, vajus ta sealt välja ja lendas alla. Kus tabas mingit..ee tavalist voodimadratsit vms, mille keegi talle alla viskas, aga ma ei jäänud vaatama, et paljukest see päästis, ja ärkasin parem üles. Prrr. Nüüd ma ei kutsu kedagi mõnda aega tivolitesse. (mitte et neid nüüd ümberringi jalaga segada oleks).
Ärgates oli väljas igaljuhul vaikne. (Enam?) ei karjunud keegi.

II Lugu – Päikeselaigus

Tavaliselt mul ei ole eriti selliseid härdaid, et oh, just siin ja praegu oleme ainult mina ja maailm vms, hetki… aga ükspäev oli.
Üleeile käisin päeval ametis, ja et ma loomult laiskloom olen, siis kõndisin pool teed ja sõitsin seejärel pool teed bussiga. Aga “see” hetk oli bussipeatuses. Kuulasin klappidest parajasti Katie Melua “Walls of the world”i (Vt. Lisa 2.1).. ja seisin tammepuu all. Ja päike paistis läbi tammeokste/lehtede. Ja selline mõnus, mitte külm, tuul sasis oksi, nii et päikesevalgus väreles mõnusalt (umbes nagu sõidaksid autoga kusagil puudealleel, kus päike vahepeal okste vahelt piilub ja siis jälle oksa vahele poeb jms.. ainult, et ma olin paigal). Aga see laul sobis kuidagi sinna päikselaiku. Ja õhk oli soe. Ja kuigi olin suht suure liiklusega tänava kõrval tegelikult, ei häirinud automüra isegi, vaid tekitas mingi sihukese.. maheda kohina laulutaustaks. Ähh, maitea, ühesõnaga. Mõnus oli.
Lisa 2.1: Katie Melua “Walls of the World” video.

III Lugu – Külm soe ilm

Ma olen seda juba maininud, et ilm on sügisene ja ebasuviselt karge. Aga samas, mõnusalt soe, kas pole? Ma käin tööl kampsuniga, mitte jopega. See on umbes kümme sammu edasiminek! Eelmisel aastal, muuseas, oli Sügisjooksu-eelsel nädalal (loe: samal ajal) iga päev vihmane-tuuline ja 4-7 soojakraadi. Ma muidugi ei tea, vb hetkel Tallinnas on lumetorm (ja ma ei viitsi ilm.ee kaamerast vaadata), aga millegipärast kahtlen, et sealgi seekord nii külm on. Ja üldse, parem oleks, et seal pühapäeval (vähemalt mere ääres) oleks soe ja tuuletu ja päikeseline ja hea (mitte, et eriti külm olla oleks, kui kolmekümnekesi kahekümnele tuhandele juua pakkuda .. aga ikkagi oleks härra Ilmast ilmatuma kena, olla kenasti kena.)

IV Lugu – Pildid, mida pole

Tegin täna hommikul aknast pilti.. kodutänav tundus hommikupäikeses kuidagi, armas ja kodune. Olin pilti juba pea-aegu instagrami laadimas, kui miski kuri paraka-hääl kuklas näägutas: “Kas Sa mäletad ise ka, mida Sa lastele interneti ohtudest rääkimas käisid? Kuidas infokildudest pannakse Sinu kohta pilt kokku.. foto koduaknast määrab aadressi, info puhkuse kohta näitab, millal Sind kodus pole, eputamine uhiuue LCD telekaga annab infot, mida üldse võtta on (mul muuseas, pole üldse telekat, ega mingit uuemat kodutehnikat, peale MJ, kes minuga väljas kaasas käib). Ja nii tuledki puhkuselt ja leiad eest tühja toa.. jne”. Muudkui näägutas ja käntseldasin pildi üleslaadimise. Aga teile teadmiseks, väga ilus oli. Karlova hommikud (ja päevad ja õhtud ja ööd) ongi ilusad. Ja jõudu nüüd siis informeeritud varastele kogu Karlova läbikammimiseks, et minu olematut telekat varastada.
Lippasin bussile ja nägin teepeal pruuni tammetõru päikselaigus peesitamas (enamik neist on veel rohelised või õrnalt pruunikad) ja ta oli sihuke nunnu, et oleks tahtnud pildi klõpsata. Kuna päike paistis tänava algusest “mäe alt” suht madalalt, siis oli tammetõru tekitatud vari mingi 20cm pikk.. Mul oli pildi-pealkirigi juba peas valmis: midagi stiilis, et “Juba vanarahvas teadis rääkida, et mida pikem tammetõru vari septembri esimesel neljapäeval on, seda pikem ja päikeselisem sügis.” vms.
Aga pilti, nagu näha, ei ole. Sest ma olen argpüks ja mul oli imelik keset tänavat tammetõru pildistama hakata.. sest äkki umbes see üks inimene, kes eemal tööle kiirustab, näeb ja vaatab imelikult. Ma ei tea, mind tabavad vahepeal sellised vaimuvälgatused. Hea, et ainult vahel, muidu oleks kõikkõikkõik mu pildid tehtud pimedas nurgas ja teki all, et keegi teine ei näeks (ja seda absoluutselt mitte “vasakus” mõttes).

V Lugu – Bussilood

Eile rääkisin (viide), et sügisest ja alanud kooliaastast saab aimu selle järgi, et hommikune buss on rahvast (loe: õpilastest) pungil täis. Täna sai aimu, et kooliaasta on juba pikemat aega kestnud (no ikkagi neli päeva juba olnud!) ja olnud väga intensiivne ja väsitav. Ehk siis buss oli esimeste sissemagajate ja popitajate võrra tühjem. Mahtus kenasti ära ja lõpuks sai istuda ka. Ma ju ikkagi vana inime (kõigi nende õpilaste kõrval).
Hommikuti näen bussis ühte poissi, kes on täpselt “Kodus ja Võõrsili” VJ nägu. Ainult selle vahega, et VJ on kogu aeg tõsise näoga, aga sellel klutil on kogu aeg selline muhe naeratus.  Samas, vaadates kui palju eestlasi Austraalias käivad, siis võib ju olla täiesti reaalne, et üks VJ Tartusse kolib. Onju? Could happen anytime.

VI Lugu – Tulirebane trikitab

Firefox, millega ma üldiselt võrreldes Internet Exploreriga ülirahul olen, kaotas täna mu Järjehoidjate menüü ära (ei, ma ei ole ise kogemata seda toolbari ära keelanud). Pisiasi, mida tavaliselt tähelegi ei pane, kui mugav on sealt otseteede kaudu liikuda… nüd muudkui trüki ja trüki ja trüki. Vaadates, kui lühike näiteks tänane blogipostitus on, siis on ju selgelt näha, et mulle ei meeldi trükkida!
PS. Õnneks tundub, et menüü on tegelikult siiski alles, lihtsalt hetkel avatud aken ei näita seda. Kui uue akna avaks, siis näitaks. Aga ma ei viitsi ju kõiki tääbe uuesti avada ja igale poole uuesti sisse logida jms jurapura. Homme on ka päev, et lemmikuid üle kaeda!

VII Lugu – Kööginurk

Mõtlesin, et äkki on mu lahustuv hommikukohv see, mis ärevust tekitab. Noh, et liiga kange või nii. Täna siis panin 2tl asemel 1,5tl pulbrit. Tulemus on täielik lurr, Umbes nagu miski lastehaigla viljakohv vms. Ja ma ei tunne, et ma vähem ärev oleks. Jumal tänatud, oleks asi selles olnud, peaksin igal hommikul seda viljakohvi (Kõlab nagu olukord, kus Vilja Savisaar-Toomast abielluks Hillar Kohviga ja hülgaks oma eelmised nimed) jooma.
Aga, et mitte üksluiselt vaid joogist rääkida, siis söögijuttu ka. Minu autoõpetaja jagas täna retsepti täpselt minu tasemel (selle taseme nimi võiks olla näiteks: algaja miinus kolm) kokkajale… Daamid ja härrad – Võileib Vorstiga! Kindlasti kirjutan endale retsepti külmikule ja proovin teinekord järgi!

VIII Lugu -Huumor

Huumorpilt koeraomanikele:
koerarelu
23 huumorpilti kassiomanikele – link.

Ja vasakhuumorit täiskasvanutele:
Rinnad on nagu mudelraudtee: mõeldud lastele, aga mängivad ikkagi issid.

Sügis käes, Sügis käes… (8)

..aga lehti veel ei lange, käisin ise eile kontrollimas.

Aga mille järgi siis on aru saada, et sügis tuli õuele? Hommikuse bussisõidu, loomulikult (dooh).

*Suvehommik linnaliinibussis:
Astu sisse, ja vali endale istekoht.
* Sügishommik linnaliinibussis:
Seisa hetk peatuses ja juurdle selle üle, millisest bussiuksest Sa üldse end sisse pressida mahud.

Boonuspunkte võib saada, kui bussist lahkudes sooritate sellise graatsilise pool-sild-pool-pääsuke kujundvõimlemise elemendi, nagu mina. Estonie dix points.

love_autumn

***

Väike-Fränky sisenes blogimaastikule. Olin igati abiks. Ja millega mind tänatakse? JUBA blogi teine postitus pühendub minu avalikule laimamisele. No on ikka tõbras, ma ütlen 😀

***

Mul on motivatsioonikriis. Peale selle imeliku ootusärevuse, millest eile rääkisin, on teine mure täielik laiskus. NULL viitsimist on midagi teha. Tööasjad teen ära, mis vaja. Vabatahtlikult lisatööd ei otsi (normaalsel perioodil ikka otsiks pigem tegevust kui töllaks niisama). Isegi hobidega ei viitsi tegeleda (ainult blogida viitsiks :D, kuigi öelda pole midagi). Rääkimata kodus asjalik olemisest. Nõudepesu ja prügi väljaviimine on lagi vist. Oeh.  Ja ma olen väss, alatasa. Kui Väikese-Fränki jutt sellest, kuidas ma lambist öösiti 2-3 tundi ainult magasin, tähelepanuta jätta, siis muul ajal.. lähen magama pool 9-9 õhtul ja kell 7 ärgata on r-a-s-k-e!

***

Ja last, but not least: Mul on koera vaja!

imelik ärevus

Macil on viimasel ajal mingi imelik.. ootusärevus vms. Ma KOGU AEG ootan midagi. Eile ootasin päev otsa õhtut, ise hullult ärevil, et jess.. kohekohe on tööpäev läbi ja värki. Siis läksin koju, vaatasin “Isa”, sõin ja kobisin pool 9 magama. Ehk siis mitte midagi oluliselt ootamisväärset. Aga oi, ma ootasin, nii väga ootasin.

Täna on sama lugu :D.. täna vähemalt seadsin siis õhtuks plaani, et kui ilm endiselt niiii ilus on, nagu praegu, siis käime kesklinnas patseerimas ja tudengihõngu kiikamas.. ja Küüni tänaval kunstilabürinti piilumas.. ja Toomemäel kaemas, kas saab juba värvilisi lehti koju vaasi korjata või ei saa mette.. Ehk siis täna on vähemalt, mida oodata natuke.

Aga. Kogu see ootusärevus tekitab keskendumisraskuseid. Täiesti võimatu on midagi asjalikku teha nii. Prff.

Äkki mul on hoopis ärevushäire vms põnev diagnoos? A äkki ma olen selgeltnägija ja midagi (head?) juhtubki, mida oodata, lihtsalt ma ei tea seda veel? Ei tea.

Ja mis teema selle blogimisega on?! See on enamvähem ainus asi, millele ma keskenduda suudaks. Kui saaks, siis muliseks siia kakssada neli postitust päevas. Kuigi (nagu näha) mul pole midagi öelda. Lausa ootan, et millal jälle blogida saab. Wierd.

koll_lill

PS. Huvitav, kas Saatusnaerdeshomsetoob-blogist on siia blogisse viide tulnud.. niisama, või on seal miski põnev jutt, et “issand, mis see tropp mac kirjutas”?! Too blogi ise on suletud, nii et ma ei näe.. aga kes sealt siia suunatud sai, võite vabalt reeta :P.

25 fäkts abaut mii

Saagem tuttavaks, ehk mõned faktid minust, mille teadmisest teil mingit kasu ei ole… ja/või mida paljud lugejad vist juba niikuinii teavad. (alustagemgi siis üldtuntumatest)

  1. Mulle meeldivad (“meeldima” on muidugi siinkohal selgelt alahinnatud) koerad. Aga mul ei ole hetkel oma looma.
  2. Kui ma ei elaks Tartus, siis tahaksin elada Roomas.
  3. Mul on itaaliapärane nimi eestipärase hääldusega. Geenidel pole Itaaliaga midagi pistmist (vist). On täielik kokkusattumus, et Itaalia mu lemmikriik olema juhtus.
  4. Ma ei oska: Laulda. Tantsida. Kududa. Õmmelda. Süüa teha.
  5. Ma ei tegele ühegi spordialaga. Vihkan jooksmist. Suudan läbida max.15-meetrise sprindidistantsi max. kiirusega 7km/h.
  6. Mul on kohutav käekiri. Päriselt ka. See ei ole pelgalt vabandus grupitöödes kirjutaja-rollist pääsemiseks.
  7. Ma olen üks neljast MEN2B-st Eestis.
  8. Mul ei ole pea kunagi oma vanus meeles. Aga hetkel olen 26 aastat noor.
    (Kuigi kui T.-ga minu väljalaskeaasta hittlugusid vaatasime, siis ta mainis korra, et: Ma ei teadnudki, et see lugu NII VANA on… Vana? wtf)
  9. Olen hetkel olnud suhtes u. 9,9 aastat.
  10. Mulle meeldivad kõrgused ja ämblikud. Aga ma ei taha eriti kohtuda usside, puukide ja kõrvaharkidega.
  11. Mu lemmikhobid on fotograafia ja kõrvarõngaste meisterdamine. Olen mõlemas tasemelt keskpärase alumisel pulgal.
  12. Blogis ja sõpradega olen lobapidamatu. Aga võõraste inimestega (päriselus) rääkida ei julge.
  13. Mulle meeldib kuri huumor.
  14. Ma olen maailma kõige kehvem rahaplaneerija. See puudus on kõrgemalt poolt lahendatud sellega, et mul pole kunagi raha, mida planeerida.
  15. Mu lemmikriietus on sportlikud vaba-aja-jalanõud, teksad ja pusa (või nunnu kampsun).
  16. Mul on stabiilselt külm. Kogu aeg. Isegi saunas.
  17. Sellest olenemata on talv, eriti Paksu Lumega Talv, minu lemmik-aastaaeg.
  18. Mul kulus kuus aastat, et lõpetada kolme-aastane bakalaureuseõpe. (guess what, lõputöö on märksa tüütum kui blogimine).
  19. Mul on autokool lõpetatud (juba mitu aastat tagasi), aga ARKi ei ole siiani jõudnud. (Therefore ei oma lube ja therefore ei sõida siiani).
  20. Mulle ei meeldi niisama natuke koristada. Ei viitsi. Mulle meeldib selleks võtta terve nädalavahetus ja teha suurpuhastus viimse kui ostutšeki läbivaatamiseni.
  21. Ma ajan vasaku ja parema kogu aeg segamini. Autokoolis kleepisin post-it-paberid armatuurile.
  22. Kaheksandal septembril lähen kümnendat aastat SEB Tallinna Sügisjooksu joogipunkti vabatahtlikuks. Sõltlane :P.
  23. Olen lauamängusõltlane ja oman ligi 60 lauamängulist.
  24. Veetsin suure osa oma põhikooli/keska vahetundidest kooli-sekretäri kabinetis temaga lobisedes 🙂
  25. Ma olen kasvanud Lasnamäel ja elanud ka Õismäel, Kesklinnas, Vanalinnas ja Kadriorus, selleks et mõista, et Tallinn on üks kole koht ja 2012 lõpus Tartusse kobida.
    Tartu muuseas, on isutanud kutsuvalt juba põhikooli keskpaigast :).Ps. Fakt number 26: Mulle hullult meeldivad blogikommentaarid 🙂

autonumbriküsimus ja blogisoovitustesoov

1. Miks on Kaitseväe? Kaitseliidu? Kaitsejõudude? vms autode registreerimismärgid musta tausta ja valge kirjaga? Just wondering.. Et pimedas parem hiilida oleks? Et lihtsalt karmim ja tegijam tunduks? Mõni loogiline põhjendus? Et teistest autodest eristuda (miks just numbrimärgi kaudu?)? Miks? Why-oh-why? I can´t sleep until I know these things! 😀

2. Mulle meeldib lugeda nelja sorti blogisid (peamiselt):
a. Päris-päris tuttavate blogid;
b. Mõnusa huumoriga ja/või sarkasmiga kirjutatud blogid;
c. Blogid, mida olen kunagi lugema jäänud ja jätkan, sest huvitav on senini.
d. “Uute alguste” ja arengute blogid vms 😀

ja nende D-kategooria (kõlab nagu B-kategooria film 😀) blogide soovitusi tahakski. Täna on selline tuju, et tahaks mõne verivärske tudengi rebase-elu alustamisest lugeda… minu vaimusilmas on seal kõik pildid, milline ühikatuba enne ja milline pärast toa “kodustamist” välja nägi ja kõikkõikkõik… kaastudengite välimääraja… uue ülikoolilinnaga tutvumise esmarännakud ja eksimised ja koduigatsused jnejne. Paluks siis huumorit ka, aitäh.

Teab keegi mõne rebasekutsika blogi? Soovitagem, aitäh 🙂