Day one… and night one :)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma kurtsin juba pikemat aega sellest, et Mul On Koera Vaja. Tänu Sesamy´le ja tema Juuniorile ja otseloomulikult ka Koonu senisele kasvatajale, on mul alates eilsest lõunast kodus Päris elus koer: noor (aga haritud) kuldne Ellie. Kuna mul, nagu vb märganud olete, on kombeks blogis kõikidele hüüdnimesid toppida (isegi kui need vahel pärisnime sisaldavad), siis on tema bloginimeks EllieTheElephant. Hea lühike ju :D. Olgu mainitud, et hüüdnimevalik on Vantsiku auks, kes oli vist kõige suuremaks kaasaelajaks, et ma ikka kindlalt koonu saaksin.. juba enne EllieTheElephanti võimaluse tekkimist, sest isegi tema sai aru, et ühel Macil PEAB olema koer! Vantsi kurvastuseks mainin siiski ära, et Elevantsinimi on blogi pärusmaa, nagu ka hellitusnimi Koon. Päriselus on ta ikka tuttav ainult oma pärisnimega 🙂 (kuigi, arvestades seda, kui palju kordi ma olen talle juba kinnitanud, et ta on niiiiiiii ARMAS, siis võib juhtuda, et ta hakkab varsti arvama, et ta nimi on hoopis Armas 😀)

Koon jõudis meiele eile lõunapaiku. Kuigi, peab tõdema, et kui nägime töökaaslasega, kes lahkelt küüti pakkus, kohapealset hulka karvakerasid, tekkis soov üldse mitte tagasi tulla ja igaveseks sinna jääda :D. Võin igati kasulik olla. Näiteks õunapuuoksi toetada vms (tänu pikkusele)… või talvel lund katuselt maha lükata (tänu kärbsekaalule).. või hommikust õhtuni koerte juures istuda :D… aga jah, me ei jäänud siiski sinna. Lohtuseks võtsime EllieTheElephanti kaasa, siis oli tagasituleku rõõm suurem 😛 (kuigi tegelikult on Tartusse alati rõõm jõuda).

Kodus tegime kiire ringkäigu, et peamised kohad (loe: joogikauss ja pesa) selgeks teha, fotokas kotti pista ja jalutama minna. Plaan oli kohe piiiikalt jalutada, aga juba esimesest pargist tuli meil tagasi pöörduda, et väike pesupäev teha :P. Pilte üritasin pargis ka teha, aga see ei tulnud eriti välja, sest ta otsustas olla kas: minust 10cm eemal, mis ei ole pildistamiseks eriti mugav… või minust rohkem eemal ja samal ajal ringi tuisates nagu keravälk… mis pole ka pildistamiseks eriti mugav… välja arvatud ehk rallifotograafide jaoks.

Kui kodus pesupäev läbitud ja väike time-out tehtud ja kuivatud, läksime uuele katsele 🙂 Seekord õnnestunumalt. Vahepeal tuli äkkpidurdustega meenutada, kui ta liiga kaugele ette kõndima kippus, aga üldiselt oli niiii tubli :). Vabalt joosta lasta veel ei julgenud mujal, kui siin kõige lähemas pargis, kuni veel 101% kindlusega “Tule” kutsumise peale ei tule (etterutates mainin, et tänahommikusel pargiskäigul tuli “tule” peale juba märksa kiirema reaktsioonikiirusega kui eile..pmst kohe… aga eks polnud nii palju uut ja huvitavat ja segavat ka enam… ja täna käisime kell 7 juba kahes erinevas pargis lahtiselt). Ja kuna temake pole väga linnas-liikluses patseerinud ja ei oska liiklust karta, siis kus vähegi autotee lähedal on, oleme praegu rihma otsas… Turvalisuse huvides käitun kõndides nagu juhtkoeraga: peatume igal randil ja kasutame tee ületamiseks käsklust üle. Sest ma ei hoia teda muidu väga tugevalt kinni, rihm on lõtv suht, nii et oleks hea, kui ta kohe teele astuma ei kipu (tegelt praegu veel tee lähenedes olen ikka suht valvel).

Inimestega on ta supersõbralik. Vaatab igat vastutulijat sellise ilmega, et : Kas Sa tahaksid mind sügada? Aga Sina? Äkki siis Sina?, Halloo, proua, teie seal, kas te oleksite valmis väiksesks koerateraapiaks? Jne 🙂 (muidugi me ei käi kõiki neid inimesi läbi,  vaata või Vihmahäält… vaeseke saaks kreepsu, kui isegi kõige sõbralikum koer maailmas talle ligi läheks (Vihmahääle oleme muuseas välja koolitanud, kui juhtkoonudega kohtub, siis vajab küll hetke aega, aga julgeb nendega tegeleda ja isegi üksi olla… näis, mis EllieTheElephanti peale teeb kunagi 🙂))
Teised koerad on samamoodi suured sõbrad. Rihma otsas tutvusime inimeste nõusolekul ühe taksiga. Ja vabalt joostes käis ta tutvumas ühe karvakeraga. See oli siis see kord, kui minu “Tule” oli kurtidele kõrvadele lauldud. Aga tegeleme sellega 🙂 Täna nägi ühte spanjelit eemalt, aga minu meelitamisega  ja teises suunas kõndimisega otsustas siiski minu seltskonna kasuks. Good Girl! Premeerisin teda umbes 25 korra kaika-loopimisega :D.

Kõndisime eile tööle, et põgusalt pilk sealsetele ruumidele heita, et esmaspäeval minnes oleks teekond (mis on muuseas umbes 3,5km ja koos teepealsetes parkides jalutamisega kestab ~tund) tuttav ja koht ise ka natuke tuttav. Töökaaslased on niigi enamus võõrad (välja arvatud too pliks, kes meile küüti pakkus)… aga vaadates kuidas ta inimesi Armastab.. ja kuidas ta niikuinii enamasti minuga kahekesi kabinetis on, siis ma ei muretse eriti sellepärast. (Suurema pesa peab küll sinna vaatama… sellise nagu kodus… nii et täna ootab ees tangi-kraasi-pesashoping 🙂). Klientidega tutvume mõni teine kord tulevikus, kui end juba seal ka koduselt tunneb… kuigi eile ei saanud ka öelda, et ta ennast vabalt ei oleks tundnud :D.

Kui vesi maitstud (eile jõi ta terve päeva nii, et käis iga natukese aja tagant kausi juures ja jõi ühe lonksu ja tuli ära… aga täna joob juba nagu vana mees- põhjani 😀) kõndisime sama teed mööda tagasi. Jõe ääres ei julgenud ka veel päris lahti lasta, sest see polnud see päris ujutamiskoht ja kui ta äkki poleks ei-d või tule-t märganud, oleks pisut jama. Aga kodulähedases pargis jooksis küll :).

Kodus tunneb end chillilt. Kuigi oma arust ostsin suuuure lataka pesa, olin eile mures, et ta magab selle mitte päris keskel ja nii on pea natsa üle ääre… et äkki on ikka liiga väike. Täna jagasin lõpuks ära, et kuna äär on ülejäänud pesast mingi 2cm kõrgem ja pehme, siis kasutab ta seda lihtsalt padjana ju :).

Kui mulle õhtul suht hilja meenus, et suures koeraarmastuses olin unustanud, et mu hommikusöök oli alles kell 5 hommikul (Koonule ma ei olnud unustanud süüa anda, prioriteedid on ikka paigas 😀), siis kokkasin endale õhtul praemuna (infoks kokandushuvilistele, et praemuna on peaaegu võimatu teha, kui toiduõli äkitselt otsa lõppeb 😀). EllieTheElephant veetis natuke aega köögis minu kõrval ja kui selgus, et oh häda ja viletsust, talle ei kuku midagi, siis tuli tuppa ära. Sama kehtib söömise kohta: korraks viskab alguses lootusrikkalt pilgu peale, aga saab suht kohe aru, et ei õnnestu.. ja läheb pikutab eemal. Ja kui ta juba seda oskab, siis ma ju ei saa endale lubada temakese ära rikkumist, kuigi uskuge, mina tahaks talle midagi head anda ilmselt rohkem, kui tema seda saada :D, sest ta on ju niiii Armas (aga seda ma vist juba ütlesin). Võite mu üle siiski uhked olla, ma ei ole murdunud ei söögi-andmise, kõrval-käimise-reegli, ega voodis magamise osas. Ise ka ei usu, kui tubli ma olen :D. Kui ei oleks olnud kõiki tublisid juhtkoonlasi, siis ma vist ei suudaks, aga nüüd olen ise ka natuke välja treenitud 🙂
Väike vahepala: maailma kõige parem õpetusviis inimestele, kes tahaks armsalt otsa vaatavatele koonudele näpu vahelt midagi head anda, on allergiline koer (mitte et ma ühelegi koonule allergiat sooviks!!).. aga kui Laenukoer külas käima hakkas, siis sai isegi minu mõistus aru, et kui ma talle selle saia-ampsu annan, siis on tal endal pärast niiii paha (pärmiallergia) ja ta närib endal käppi otsast. Nii ma siis ei andnudki/annagi. Ja sain teada, et oh.. koer oskab siis ära minna, ja ei langegi sellest kolmeks kuuks masendusse :D.. nüüd olen targem :P, ka mitte-allergikust koerte puhul).

Õhtul käisime pimedas pargis. Või noh, äärealal pigem, kuhu tänavavalgustus ikka ka pisut ulatus. Natuke aega lippas ringi, aga kui hädad tehtud sai, siis polnud vist ka pimedusest eriti vaimustuses ja tuli minu juurde ära. Veel pole ta eriti vaimustuses kõikidest ootamatutest helidest: august läbi sõitev auto, piiksuv/plõksiv valgusfoor, plekile tilkuv vesi. Ehmatab mõnikord, aga saab sellest kohe üle ja läheb rõõmsalt edasi lihtsalt uudistades, et oh, mis see oli… ei ole mingit saba jalge vahele ja punuma asja. Ja see on alles esimene päev. Kui ta foori ka homme, ülehomme jne näeb, siis harjub ära kindlasti :).

Mänguasjad (Aitähhid Vantsikule 😛) meeldivad ka. Lemmik on üksi tegelemiseks roheline pehme konn (Anni kilkab kindlasti praegu), olen jälginud, kas ta seda hävitama ka kipub, aga ei kipu. Tennisepallil üritas küll rohelist kasukat seljast stripata. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi palli viskab, siis on sellega muudki teha. Tema pesa kõrval maas on punane madal korv, kus mänguasjad sees on. Kui igav hakkab, siis ta teab täpselt, et sealt võib nänni võtta. Öösel oli näiteks korvist pesasse jõudnud punase-valge nöörist pall. Tark laps, ma ütlen 🙂

Esimene ja viimane, ehk siis ainus niutsatus saabus siis, kui ma tule ära kustutasin ja magama hakkasime minema (kuigi tema oli juba pool õhtut vahelduva eduga põõnanud). Siis tuli voodi äärde, nügis mind ja tegi niuks. Selgitasin siis talle, et magama. Ja tema pesa on seal, kus ta õhtu otsa põõnanud on. Ja et uskugu mind, mind teeb tema voodisse-kaissu mittelubamine VEEL rohkem katki kui teda :D. Aga ta sai vihjest aru ja kobis pessa. Öösel muuseas absoluutselt IGA kord, kui ma külge keerasin, vedas ta end pesast püsti ja tuli ootusärevalt voodi kõrvale, et oh, Sa oled ärkvel! Lahe! Sügame? 😀

Kell kuus (ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magasin 😀) oli mul igaljuhul uni läinud, aga kuna koon parajasti tudus (sest ma polnud ju külge keeranud), siis vedelesin niisama ja läksime 7-paiku parkidesse. Mõnus vaikne ja rahulik oli. (ainult seda ühte spanjelit nägime eemalt). Proovisime lendavat taldrikut. Ta jooksus rõõmsalt järgi, aga ei julgenud õhust püüda… ja kuna see on nii tasapinnaline, siis maast ei saanud kätte. Virutas siis taldrikule korra käpaga ja tuli rõõmsalt minu juurde, et oh, tule, ma näitan kuhu see kukkus :D. Mõtlesin siis alguses peale paari katset, et okei, Sulle vist ei meeldi frisbee ja ei visanud rohkem. Aga siis ta jäi ootusärevalt minu juurde vaatama, et noh, viskad või? Aga nüüd? :D… mõne aja pärast vahetasime siiski taldriku kaigaste vastu välja, need meeldisid küll väga. Eile oli niipalju põnevat, et palli tõi 2 korda ja rohkem ei viitsinud. Täna oleks võinud kaigast loopima jäädagi vist (ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad viskavad siiamaani, vms) 🙂

Djah. Nüüd ma vist lähen ja ajan ta vahepeal üles ja teen natuke kudrukudru. Sest ma ei suuda kiusatusele vastu panna 😀

Ps. Kas te ikka teate, kui häppi ma olen? See kõik on umbes sama tore, nagu Tartusse elama tulek, mis oli umbes samamoodi terve elu oodatud sündmus. Jeiii!

DayOne

One thought on “Day one… and night one :)

  1. … ja et sa teaks, nüüd me hakkame iga päev koonujutte ootama 🙂
    niiiiii nummi 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s