Kohustuslik* koonupostitus :P

* Kohustuslik seetõttu, et juba on mulle täna jõutud “ette heita”, et hommikust postitust ei ole :D… aga fakt on see, et tegelikkuses ma lihtsalt naudin eputamist, kui nunnu ja armas ja tore EllieTheElephant on ja kui hästi meil läheb. 🙂 (Täpselt nii roosamanna jutt ilmselt, et Mallukas ei  kanna enam kunagi mu tehtud kõrvakaid kättemaksuks vms 😀 aga there is no need to worry, küll ma porisen veel ka, sest asjad, mis mind vihastavad ei ole maa pealt kadunud. Ma ei näe lihtsalt põhjust, miks Koonu üle porisema peaks 🙂)

Niisiis… eile ootasime T.-d koju. Koon vedas end pesast kööki, kui kuulis, et keegi tuleb, aga oli vaikne (T. on pigem harjunud näiteks laenukoeraga, kes on küll emane, aga sõimab seespool kurja isashäälega.. kuni tuttavat nägu näeb, siis sööstab tervitama). EllieTheElephant oli niisiis vaikne, aga kui talle võõrast nägu nägi, sööstis sellegipoolest tervitama, et Ouuu, vana sõbeeer, sügame tervituseks natuke vä? 😀 Ja siis proovis T.-l käes olnud lillekimpu ära süüa 🙂 (ei lubatudki 😦).

T., erinevalt minust, on ülirahul sellega, et Koon harrastab pesas magamist. Seda enam, et talle (Koonule siis) ei meeldi keras magada ja kui tudub,siis laiutab ikka sajaga :D.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on isegi suur pesa natuke kitsavõitu:

Ja kui Koon õhtul T.-lt sügamist nurumas käis, siis mõnigi kord anti alla ka :P.

Õhtul jalutamas käies on EllieTheElephantil armas komme, et teeb häda ära ja tuleb kohe juurde tagasi, et lähme koju. Ma arvasin alguses, et äkki pelgab pimedust, aga täna selgus, et ta lihtsalt nii harjunud lihtsalt.  Sobib ka, kaua Sa pimedas pargis ikka kepsled. Pealegi tuleb meie päeva kilometraaž sihuke 7-8 km enivei, nii et kõige “diivanikoeram” eluviis ka päris ei ole.

***

Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 Ma sulasin natuke ära. Aga võib-olla oli lihtsalt nelja teki all tududes soe :D.

6.45 startisime tööle tatsama. Väljas oli hämar, ja mõnusalt inimtühi. Kõikides parkides, sh.  kesklinnas ja jõe ääres sai loomlane  vabalt joosta. Aga kõikjal kui tee ja liiklus vähegi lähenema hakkas, oli rihmas, sest nagu maja ees kõndides nägime: langeva vahtralehe poole üritas teele hüpata. Ebaõnnestunult muidugi, sest rihm segas… ja sellel teel ei sõida eriti autosid ka, aga ikkagi.
Jõe ääres tahtsin värviliste sillatulede taustal uhkest uuest tartlasest pilti teha, aga kui väga ma ka oma MJ-d (telefon) ei armasta, siis on üks asi mida ta absoluutselt teha ei oska: pimedas välguga pildistamine. Veenduge ise, tulemuseks on selline kollane käkk, mille keskel kuskil udus paistab üks UFOKoon (mitte segi ajada Siiliga udus) ja vasakul taustaks midagi sinakat on lahe sillavalgustus ja selle peegeldus jõel (mitte tindiplekk). Djah.

(EDIT 2014dec: Nüüdseks tean, et süüdi on telefonikate, mis välku niimoodi peegeldab! 🙂)

Täna kohtusime töökaaslastega. Loom oli omas elemendis. Maja teisel poolel on pikk koridor, kus järjest kabinetid, kus 2-3 inimest sees. Põhimõtteliselt käib ta möödudes kõik kabinetid läbi (ja neis omakorda kõik inimesed läbi), et kes sügada viitsiks. Ei mingit hirmu vms. Kui hommikul, enne kui teised kohale jõudsid (sest olime kiiremad kui ma ootasin) tundus ta alguses sihuke.. mhh, siia jäämegi või? igav? Siis pärast töötajatega kohtumist on ta sõiduvees: jess, siit saab kraatsa kraatsa, tuleme teinekordki :D.
Hetkel käime sealpool ainult hommikul ja õhtul, kui kliente majas pole… järgmisel nädalal või nii, käime neile ka tere ütlemas, kui ta ennast kõiges muus koduselt tunneb. Vahepealse aja veedab minu kabinetis (v.a. pissipaus(id)). Kuna ma eeldasin, et ta on nagu laenukoer ja eelistab laua-alust kuuti ja keras-olekut, siis talle ei meeldi see väiksem pesa (vähemalt on mul nüüd laenukoerale jõulukink olemas 😀)… Fliistekiga maas leppis rohkem, aga üldiselt eelistab üldse  keset põrandat vedeleda. Maas on küll vaipkate, aga ega ta eriti pehme ei ole… Aga kuna see ideaalne-pesa on hetkel otsas, siis tuleb uue ideaalse leidmisega oodata. Ideaalis palgapäevani :D.

Et inimesed, kes vahepeal kabinetti tulla tahavad, ei ehmataks, tahtsin neid kuidagi ette hoiatada. Aga sellise musipalli kohta oleks VÄGA veider panna uksele silt: Ettevaatust, Koer! 😀 Kuna ülevalpool on minu ametinimetus ja nimi, siis saigi selle alla Koonule oma silt:

Piisavalt informatiivne, ma leian 🙂 Ja kuigi ta pole päris teraapiakoer, siis teraapiliselt mõjub ta kahtlemata. Nii et Loom-terapeut on igati sobiv ametinimetus ju :).

PS. Mainin veel ära, et kolleegid armastavad EllieTheElephanti juba palavalt. absoluutselt igast toast on tulnud pakkumine, et: Sa võid siia ka jääda :D. (heh, jätaks ma jee ta teise tuppa 😀 optimistid 😀)