Vantsi soovitud pika-jutu-post

Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂

1. Lugu sellest, kuidas me laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime
Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?”
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂

2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta
Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:

Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂

3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka)
Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.

4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist
EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:

This slideshow requires JavaScript.

5. Lugu sellest, kuidas mul mingi  füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on
Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:

Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂

6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi
Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti!  (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…

7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen
Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…

8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri”
See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂
Aga ikkagi, so much more powerful!

9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀
Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂

10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂