didilidamm

Mac käis kaks päeva järjest Tallinnas. Kuna Koon oli Tartus, siis ei jäänud ööseks sinna vaid eelistasin 2 päeva järjest rännata (õnneks eile oli transport tasuta). Üleeile käisin arstil, eile koolitusel vms. Arstil sain teada, et on väga kallis lõbu olla Tartlane. Ootab mind uuesti 30.okt ja 5.nov… mis tähendab, et sõidan 3 nädala jooksul seda vahel ligi 70 euro eest. See on poole talve küttepuude raha, teate… või Koonu 1,5 kuu toit 😀 … aga peab siis peab, ega ma ei vaidle.

Millest on muidugi eriti kurb, on see, et need on veel 2 päeva, kus ma EllieTheElephantiga koos tööl käia ei saa ja ta kodus chillib. Nagu eilne-üleeilne näitas, olen mina eemal-olekust oluliselt rohkem traumeeritud, kui Temake.  Kuna esimesed nädal aega olime pmst 24/7 koos, siis üleeile teel bussijaama ehmatasin kaks korda, et apppi… ma jätsin koere linnaliinibussi… või kuhugi mujale, sest kuskil ema ju pidin ta unustama, sest teda ei ole mu kõrval ja see ei ole normaalne 😀 (eilseks olin juba natuke rahulikum-harjunum). Bussis vaatasin mingit suvalist filmi, mida varem näinud polnud.. linnuvaatlusest. The Big Year. Guess what, ühe peategelase silmarõõm kandis seal nime Ellie. Ärrr, kiusukotid :D.

Koon, nagu ütlesin, oli Tartus. Varahommikul läks T. ära, natuke hiljem (pärast jalutust) läksin mina… ja lõunast tuli T. tagasi, et temaga päev veeta. Tublile psaikole “lapsevanemale” kohaselt nõudsin ma muudkui up-date´sid, et kuidas Pesamunal läheb. Sain päris armsaid ülevaateid:
SMSid

Eile läksin varem ära kui üleeile.. väljas (ja toas) oli kottpime. No kuidas ma jätan ta nii sinna üksi! (ma olen world class kanaema 😀) Jätsin talle siis läpakast raadio mängima.. ekraan valgustas tuba ja sai T.-d kuulata 😀

Ma jooksin kokku.. midagi oli küll veel öelda, aga ei mäleta… vahet pole. Lähen parem põrandale nüüd 😉

Ahjaa, ma lihtsalt pean mainima, et Tallinnas see bussijaama-Juhkentali ristmikul jalakäijate foor.. on lihtsalt haige. Kui sealt-poolt bussile tulla, tasub 4h varem kohal olla, sest ta lihtsalt ei lähe mitu tsüklit järjest roheliseks. Ärrr!

***

Ps. Ma lihtsalt pean chati Vantsikuga jagama:
Vants: nooh ! kus see postitus nüüüüd on siis ?!
Mac: hetkel kirjutan!
Vants: no hea seegi – hea seegi
kirjuta ruttu, mul on väga igav loeng

🙂

uni

Täna nägin unes, kuidas Vinnimaa maja oli Tuumajaam… keldris oli suur bassein rikastatud uraani ja majale oli ehitatud mitme korruse võrra hoidlaid, kus mingi kiirgav sodi sees oli (me nimetasime seda unes happeks).. eniveis, maja oli seal vahel selleks, et hape uraaniga kokku ei puutuks, sest muidu on ehhehhee ja piraki. Not good, ühesõnaga.
Aga mingid pahad mehed olid maja endale hõivanud, et seal siis igasuguseid pahasid asju teha ja siis me (mina, T., Dzeik) luurasime ja hiilisime ja vallutasime maja tagasi… ja istusime siis diivanile puhkama, ja mida meie vanad silmad näevad (või noh, teiste vanad ja minu iginoored silmad): lagi on rohekaid niiskeid plekke täis, mis laienesid… ja vahepeal tekkisid lakke praod ja värki… selge pilt, lekib ja hakkab kokku kukkuma.
Heino Kreit Küll.
Ma ei mäleta, kas me kuhugi teatasime ka, et lähedal-asuvad asulad evakueeritaks ja värki (ja kaugel-asuvad ka)… ma loodan, et ikka teatasime… aga mis meisse endisse puutus, siis otsustasime, et mis seal ikka.. lagi juba pmst tilkus ja me olime niikuinii juba igatepidi läbi kiirgunud sellest jurast.. pealegi, vaadates kui kiirelt pragusid juurde tekkis, polnud erilist võimalust piisavalt kaugele jõuda… niisiis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, kus ehk täna küll ellu jääks (mingite jõhkrate põletushaavadega).. ja siis kasvataks endale nädalaga kolmanda käe ja lõpuks sureks ikka mõnel ebameeldival viisil. Ei, tänan. Jäime paikseks. Aga maja ette õuele, mitte elutuppa. Mäletan veel, et vaatasime kuidas lagi sisse vajuma hakkas.. ja siis ehmatasin üles.
Sulnid unenäod mul endiselt.

Natuke hiljem oli T. äratus ja EllieTheElephanti sügamine… ja siis keerasin tagasi magama. Ja oioi, kui raske äratuse peale ärgata oli. Gosh. Ja ärge nüüd proovigegi mõelda, et: näe, oli vaja koera? Ise ei viitsi hommikul välja-minekuks tõustagi..vms. Koon oli ainus motivaator, mis mu lõpuks sooja teki alt välja vedama sundis, sest ta on niii tore! Ja temaga jalutada on ka niii tore! Eriti veel nüüd, kus maa härmas on, ja keegi ei vaata veidralt, et ma talvesaabastega ringi kalpsan :P.

Väljas oli imeilus. Pildile jäi see umbes tuhat korda ilmetumana, aga tegelikult oli hommikune päikesetõus super:
Tartu_päikesetõus1

Tartu_päikesetõus2

Muuseas, ma ei mäleta, kas ma olen seda maininud, aga Kaarsild on üks EllieTheElephanti lemmikkohti Tartus, eriti veel siis, kui mõni paat või pardid all sõidavad/ujuvad. Siis ajab lontkõrv kõrvad kikki ja jälgib pingsalt, sest noh.. niiiii põnev on ju!

Aa, teine lemmik-koht saab ilmselt olema Kunstikooli esine staadion, sest eile pargist tulles leidsime sealt mängimast neli kuldset. EllieTheElephant oli viiendaks 🙂 (aga mitte nagu viies ratas vankri all 😀). Kauaks me ei julgenud seekord jääda, sest mine tea, äkki neil oli mingi koertekool vms asi seal pooleli. Kui teinekord jälle satume, siis äkki võtan julguse kokku ja küsin 😛

Vantsi soovitud pika-jutu-post

Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂

1. Lugu sellest, kuidas me laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime
Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂

2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta
Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:
txt_vacuum
Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂

3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka)
Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.

4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist
EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:

This slideshow requires JavaScript.

5. Lugu sellest, kuidas mul mingi  füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on
Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:
koeralausuja
Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂

6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi
Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti!  (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…

7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen
Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…

8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri”
See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂
Aga ikkagi, so much more powerful!

9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀
Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂

10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂
lickback

spanish

enesevigastaja :S

Viimase paari päevaga kõndisin vanade papudega oma parema kanna ribaseks eksole… Eile suutsin oma parema käeselja mitmest kohast ära kriipida (näen välja, nagu kuri kass oleks kallale hüpanud)… Vähemalt sain eile uued papud, milega koju kõmpida ja õhtul Toomemäel patseerimas käia, oli suisa rõõm.  Täna hommikul sirutasin vasaku käeselja köögis kuivatusresti ääres hooga kahvli otsa (tulemus: kaks auku)… ja öösel otsustasid mu varbad paisuda, nii et juba poolel teel tööle oli mu parem väike varvas lõhki, sest isegi nr 40 papu oli minu (tavaliselt 38-39) jalale üleöö väikseks jäänud. Mis ma oskan öelda. Kasvuaeg vist. Parem vs vasak on juhtimas parem seisuga 3:1.

Ega ma siis mingi nõrk ei ole, kiuste ei tulnud hommikul bussiga edasi! Toppisin hoopis papu ainult varba otsa ja kooberdasin niisama veidralt. Teine variant oleks paljajalu käia olnud :P. Õnneks oli inimesi vähe :)… EllieTheElephant oli äärmiselt viisakas ja aeglustas oma tempot ka ilusti, kui märkas, et ma näen välja, nagu vajaks karke. 😀

Oleks nt kand vasakul ja varvas paremal jalal, siis võiks õhtul kaaluda erinevate kossidega koju minekut 😀 (nali).

Aga üldiselt jah, päris nõme. Nüüd ma loobun ja hakkan talvekatega käima, vot. Nii et minu poolt on ilmal luba +15lt -15le kukkuda küll 😛 (selle steitmendi eest ma veel kolki saan).

***

Aga Koon on niiii Armas! vot! Isegi siis, kui ta täna (loe: esimese märja-porise ilmaga) otsustas püherdamist proovida. Nüüd näeb ta natuke vana ja hall välja mõne koha pealt, aga selle teeme õhtul korda :P. Aga ta on niiiiiii Armas! Nii NII Armas! vot!

**

Ps. Nädala-võrra tagantjärgi õnnitlused pesamuna puhul VäikeKaksikJ-le… ja päris värsked õnnitlused Mallu´le. 🙂

Papud&Kukk

Ma sain papud! Numbriga 40.. dziiz… neil vist mingi oma numbri-arvamine seal, Hiina-stiil vms :D.. aga nüüd võime jalgsi koju matkata, wii! (või noh, mitte nüüd.. vaid peale tööpäeva lõppu)

Seni, kuni ma poes käisin, oli Koon üksi tööl (u.20min)… mul oli valida, kas jätta ta üksi enda kabinetti, kus ta tunneb end väga koduselt… või viia seltsi mõne kolleegi juurde.. kus ruum on võõras. Valisin üksinduse, varem või hiljem tuleb seda niikuinii esimest korda proovida :). Jätsin raadio mängima ja puha. Ja uksele sildi oma telefoninumbriga, et kui mööduv kolleeg kurba häält kuuleb, siis helistab ja lippan tagasi kui tuul (oma meeeletu jooksutempoga 5,5km/h vms mu isiklik rekord vast on).

Aga EllieTheElephant ootas kenasti oma pesas keras ja ei teinud piuksugi ja oli hoopis õnnelik, kui mind nägi. Ja oli õnnelik ka oma uue lelu üle: helekollane lastud kukk vms. Mängis(ime) ja mööbeldas(ime) sellega tükk aega ringi… ja üksi müttas sellega ka (oioi, kui nunnult pealegi):

This slideshow requires JavaScript.

Mis Su (jala)number on? (porinapostitus)

Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.

Koon jäi koos T.-ga koju.

Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.

FAIN!

Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.

Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.

Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)

Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on?
Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)

***

Läksin koju tagasi.

EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.

Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:
KoonFliisil

***

Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!

Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt  (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)

Loomne Pildipostitus (ja natuke juttu ka)

Käisime eile koos kahe musta Koonuga Toomemäel hängimas. Juhtkoeratudengite Alissa ja Roosiga (Roosi 2…ehk Väike Roosi).DSC_0055

Kuigi plaan oli hängimise asemel mängima minna, aga EllieTheElephant arvas, et ta on ikkagi leebe ja hell kuldne, mitte aktivistist müramist armastav labrador:
Mis ei olnud kuidagi labradore halvustavalt mõeldud nüüd, uskuge mind, ma Armastan labraatoreid 🙂
DSC_0062
Kutsumise peale reageeris kenasti ja rõõmsalt. Tubli koer!
DSC_0057

Vahepeal näitas, kui uhkelt Temake seista oskab. Silmale suisa ilus vaadata 🙂
DSC_0065

Siis tahtsime ühispilti teha. Pildil ei ole naiskoor ja dirigent, vaid treener M. ja poseerijad:
DSC_0075

 

 

 

 

Ja poosetamise tulemused on näiteks sellised:
DSC_0079

DSC_0084

***

Tänane hommik oli meil loomarohke. Esmalt nägime Siilipoissi. Nägime teda mõlemad umbes samal hetkel ja samal hetkel Koon ka startis ja mina kutsusin. Vahemaa koonu ja siili vahel oli vast kümmekond meetrit. Umbes kolmandal meetril tegi koon äkkpöörde ja tuli kutsumise peale minu juurde. Miii sõu praud!
Siilist möödumise ajaks olime siiski rihmastatult (või noh, üldse, alati kui ma kedagi (inimest-looma) eemal näen, siis oleme möödumise ajal rihma otsas ja ainult päris üksi olles lahtiselt.. või siis seisame-istume ja sügame, kuni teised mööda jõuavad).

Natuke maad edasi, järgmises pargis, nägime kassi. Kuna ta ei jaga absoluutselt minu arvamust, et kassid on ka armsad, siis oli reaktsiooniaeg seekord mingi 15-meetrit juba. Ja kaks kiiret kutset. Siis tuli tagasi sihukese natuke lontu olemisega, et no sorri, tegelikult ma ju kuulsin esimene kord kah, aga.. see oli KASS ju… Saad Sa aru? KASS!!
Aga just selle 15-meetrise võimaliku reageerimisaja tõttu läbime me alati nt pargi lõpuosa (rohkem kui 15m) rihma otsas, kui pargi lõpus on tee või tsivilisatsioon. Ja kuigi usaldus kasvab iga päevaga, siis teede lähedal jääbki see nii olema, et turvalisus eelkõige (kui me just ei ole Vinnimaal küla/metsateel… või laupäevahommikul kell 6.. või hilisõhtul inim- ja autotühjal tänaval, kus saabuv auto kaugelt-kaugelt näha ja ta kõrval kõnnib).

Ja viimased elamused ee.. loomarindelt on linnud. Igal hommikul on kaugelt kuulda, et hakkame kesklinna jõudma. Taevas on kisa kära täis ja mitu-mitu suuuuuuurt linnuparve tiirutavad.. umbes sellised:linnud

Aga kõrgel olevad linnud Koonu ei sega. Maa-pealseid linde vaatab, aga ei ürita taga ajada. Lendlevaid puulehti ajab see-eest taga 🙂

***

Aga ühte mu töökaaslast pelgab. Kõikide teistega on SUUR sõps, aga ühte kardab täiega. Too noormees muidugi on ka öelnud, et ta ei karda koeri, aga ega nad talle eriti ei meeldi ka. Tunne on vist vastastikune. Nende õnneks nad eriti ei kohtu ka :-).. ja anname aega atra seada 🙂

Novaja padruga i pervõi raz na avtobuse

.. või miskit sellist.

sõbrad1

sõbrad2

 

EllieTheElephant sai uue sõbranna. Dzännu. Läbisaamine oli kohe tip-top. Õues mängiti ja toas oldi ka kenasti.. muidugi, kui ühte paitada julgesid, siis oli teine ka kohe oma osa nõudmas :D… aga muidu oli kõik nummi. Dzännu perenaisele, Väikesele-Fränkyle, meeldis Koon muidugi ka väga. Teisiti ei olegi võimalik ju 😛

Kuulsin Koonu haukumas ka. Kui nad staadionil jooksid, tuli eemalt suuuuuuuuuure prügikotiga mees (lehekoristus oli käimas) ja siis pliks pistis haukudes punuma 🙂 Ma pistaks ka, kui suur must kott, jalad all, tuleks. Kahtlane värk ju.

Ühendasime meeldiva kasulikuga ja jalutasime u. 1,2km, et mu töised paberid sihtkohta toimetada. Ja kuna Koon ei ole mitte kunagi varem bussiga sõitnud, siis kasutasime ära vanemat ja kogenumat bussisõitjat, Juhtkoer Džännut, kes lahkelt ees läks ja näitas, et vaata ise, kõik on chill! Nüüd pikutame siin bussis lihtsalt natuke :). Tal oli muidugi ses suhtes mõnusam, et ei pidanud tüütut suukorvi kandma, aga EllieTheElephant oli VÄGA tubli ja virutas umbes 10minutise aja jooksul kokku suukorvile käpaga ainult ühe kiire korra… ja üldiselt ei lasknud ennast sugugi häirida 🙂 Niiii tubli 😛
sõbradbussis

Ja kui juba fotosüüdistuste sheerimiseks läks, siis näitan, mis vaene koer viimases hädas tegema peab, kui kohe suurt pesa kuskilt võtta ei ole:
minipesas
Ps. Jah, ma olen teadlik, et ka joogikauss on väike, aga seda ma võin kasvõi iga 10min tagant täita kui vaja 🙂 Kodus on suur söögi-ja joogikauss olemas ja pääle palgapäeva tegelen siinsega ka ;).

***

Ja siis veel üldse mitte koerateemast. Täna öösel juurdlesin ma tolmu-imejate ehitusest. Et kuidas nad töötavad 😀 Toru otsast tuleb suure hooga õhk ja tolm eksole… aga kuidas nad sees aru saavad, et tolm läheks kotti ja õhk “tagant uuesti välja”? Mingi filter on vahel, aga kuidas tolm ei jää sinna filtrisse hunnikus ette lihtsalt, vaid läheb kotti edasi? Ja kuidas õhk kotti ei lähe, sest siis saaks kott ju rämedalt ruttu täis ju… Heh, hakka või Mariot juppideks võtma, et välja uurida 😛 (Mario on siis mu tolmuimeja nimi).

Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval…

… aega on palju nad jõuavad küll.

Meie eilne kodutee oli planeeritust pikem… esmalt nägesime Kaubamaja juures M.-i, kes koonu imetles  (“Ta on niiiiii Armas!”) ja kelle me joogasse saatsime… ja kui viimases pargis käidud, nägime lõpusirgel töökaaslast (kes seni puhkusel oli), kellel oma koon, HärraRichard, ka kaasas oli. Töökaaslasele meeldis EllieTheElephant loomulikult väga (“Ta on niiiiii Armas!”).. tema koonlasest kaaslasele mitte nii väga. Kui rihma ja töökaaslast poleks, oleks too hää meelega kurjustada tahtnud. Kui ta (HärraRichard) suvel meil ükspäev külas oli, siis ta üritas T.-ga ka kurjustada.. ja puges siis ruttu mulle sülle varju, et näed, mis ta tegi?! Üritas minuga mängida! Kui alatu! Ma ju pidin enda eest seisma! 😀

Aga koju me jõudsime. Ja kui õhtune pargitamine ja söögipaus välja jätta, siis enamuse õhtust Koon lihtsalt magas. Paar korda käis sügamist ka saamas. Oli pikast tööpäevast väsinud vist 🙂 Aga hommikul, kui 4.45 äratus laulis, oli krapsti energilisena püsti ja lükkas voodi ees seistes koonu kaenla-alla, et noh, tõuseme!

Tööle kõndides käitus väga viksilt ja viisakalt, parkides jooksis minu lähedal lahtiselt ja tuli kutsumise peale kohe juurde jms. Mina aga tundsin kõndides, et kand nagu kipitaks pisut… aga noh, harjumatult palju olen kõndinud ja värki, et äkki hakkab hõõruma vaikselt vms… Tööle tulles ja jalatsit vahetades nägin, et mu üleni valge sokk on nüüdseks pooleldi punane sokk. Päris rõve :/ (pilti ei lisa, kui võib)…Tuleb välja, et olen harjumatult palju käies riide jalatsi kanna seest katki hõõnunud ja seal on mingi kõva toetav äär,mis nüüd kaardus (servaga vastu jalga) paindunud on. Kreit.  Täna ootab meid ees lõuna-jalutus ühe koonuga (Laenukoer Džännu, wiiii) ja õhtul pikk jalutuskäik koos mängupausidega koju, koos Roosi2-ga. Ja üldse uue papu muretsemisega ootaks ma hea meelega palgipäevani. Aga see vist ei ole väga tervislik variant vä? Djah.. äkki otsin siis talvesaapad välja vms.

Aga kui linnavahel ühte Lonkur-Fredrikut koos imeilusa koerakoonlasega näete, siis tulge tere ütlema 😀

minipesa :D

Djaa.. kuna Laenukoer, kes on sarnasest tõust ja umbes samas mõõtkavas, harrastab enamasti hästi kompaktselt keras olemist ja poeb selleks võimalikult väikestesse kohtadesse… siis EllieTheElephant väärib elevandi hüüdnime küll… keras-olemise-pesa on mõttetu 😀 Veenduge ise:
minipesa
Aga ma ei suunanud teda sinna.. läks ise 🙂 Pmst kasutab seda padjana 😀

Kohustuslik* koonupostitus :P

* Kohustuslik seetõttu, et juba on mulle täna jõutud “ette heita”, et hommikust postitust ei ole :D… aga fakt on see, et tegelikkuses ma lihtsalt naudin eputamist, kui nunnu ja armas ja tore EllieTheElephant on ja kui hästi meil läheb. 🙂 (Täpselt nii roosamanna jutt ilmselt, et Mallukas ei  kanna enam kunagi mu tehtud kõrvakaid kättemaksuks vms 😀 aga there is no need to worry, küll ma porisen veel ka, sest asjad, mis mind vihastavad ei ole maa pealt kadunud. Ma ei näe lihtsalt põhjust, miks Koonu üle porisema peaks 🙂)

Niisiis… eile ootasime T.-d koju. Koon vedas end pesast kööki, kui kuulis, et keegi tuleb, aga oli vaikne (T. on pigem harjunud näiteks laenukoeraga, kes on küll emane, aga sõimab seespool kurja isashäälega.. kuni tuttavat nägu näeb, siis sööstab tervitama). EllieTheElephant oli niisiis vaikne, aga kui talle võõrast nägu nägi, sööstis sellegipoolest tervitama, et Ouuu, vana sõbeeer, sügame tervituseks natuke vä? 😀 Ja siis proovis T.-l käes olnud lillekimpu ära süüa 🙂 (ei lubatudki 😦).

T., erinevalt minust, on ülirahul sellega, et Koon harrastab pesas magamist. Seda enam, et talle (Koonule siis) ei meeldi keras magada ja kui tudub,siis laiutab ikka sajaga :D.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on isegi suur pesa natuke kitsavõitu:
pesas-laiutaja
Ja kui Koon õhtul T.-lt sügamist nurumas käis, siis mõnigi kord anti alla ka :P.

Õhtul jalutamas käies on EllieTheElephantil armas komme, et teeb häda ära ja tuleb kohe juurde tagasi, et lähme koju. Ma arvasin alguses, et äkki pelgab pimedust, aga täna selgus, et ta lihtsalt nii harjunud lihtsalt.  Sobib ka, kaua Sa pimedas pargis ikka kepsled. Pealegi tuleb meie päeva kilometraaž sihuke 7-8 km enivei, nii et kõige “diivanikoeram” eluviis ka päris ei ole.

***

Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 Ma sulasin natuke ära. Aga võib-olla oli lihtsalt nelja teki all tududes soe :D.

6.45 startisime tööle tatsama. Väljas oli hämar, ja mõnusalt inimtühi. Kõikides parkides, sh.  kesklinnas ja jõe ääres sai loomlane  vabalt joosta. Aga kõikjal kui tee ja liiklus vähegi lähenema hakkas, oli rihmas, sest nagu maja ees kõndides nägime: langeva vahtralehe poole üritas teele hüpata. Ebaõnnestunult muidugi, sest rihm segas… ja sellel teel ei sõida eriti autosid ka, aga ikkagi.
Jõe ääres tahtsin värviliste sillatulede taustal uhkest uuest tartlasest pilti teha, aga kui väga ma ka oma MJ-d (telefon) ei armasta, siis on üks asi mida ta absoluutselt teha ei oska: pimedas välguga pildistamine. Veenduge ise, tulemuseks on selline kollane käkk, mille keskel kuskil udus paistab üks UFOKoon (mitte segi ajada Siiliga udus) ja vasakul taustaks midagi sinakat on lahe sillavalgustus ja selle peegeldus jõel (mitte tindiplekk). Djah.
Tartlane

(EDIT 2014dec: Nüüdseks tean, et süüdi on telefonikate, mis välku niimoodi peegeldab! 🙂)

Täna kohtusime töökaaslastega. Loom oli omas elemendis. Maja teisel poolel on pikk koridor, kus järjest kabinetid, kus 2-3 inimest sees. Põhimõtteliselt käib ta möödudes kõik kabinetid läbi (ja neis omakorda kõik inimesed läbi), et kes sügada viitsiks. Ei mingit hirmu vms. Kui hommikul, enne kui teised kohale jõudsid (sest olime kiiremad kui ma ootasin) tundus ta alguses sihuke.. mhh, siia jäämegi või? igav? Siis pärast töötajatega kohtumist on ta sõiduvees: jess, siit saab kraatsa kraatsa, tuleme teinekordki :D.
Hetkel käime sealpool ainult hommikul ja õhtul, kui kliente majas pole… järgmisel nädalal või nii, käime neile ka tere ütlemas, kui ta ennast kõiges muus koduselt tunneb. Vahepealse aja veedab minu kabinetis (v.a. pissipaus(id)). Kuna ma eeldasin, et ta on nagu laenukoer ja eelistab laua-alust kuuti ja keras-olekut, siis talle ei meeldi see väiksem pesa (vähemalt on mul nüüd laenukoerale jõulukink olemas 😀)… Fliistekiga maas leppis rohkem, aga üldiselt eelistab üldse  keset põrandat vedeleda. Maas on küll vaipkate, aga ega ta eriti pehme ei ole… Aga kuna see ideaalne-pesa on hetkel otsas, siis tuleb uue ideaalse leidmisega oodata. Ideaalis palgapäevani :D.
kabinetilebo

Et inimesed, kes vahepeal kabinetti tulla tahavad, ei ehmataks, tahtsin neid kuidagi ette hoiatada. Aga sellise musipalli kohta oleks VÄGA veider panna uksele silt: Ettevaatust, Koer! 😀 Kuna ülevalpool on minu ametinimetus ja nimi, siis saigi selle alla Koonule oma silt:
uksesilt

Piisavalt informatiivne, ma leian 🙂 Ja kuigi ta pole päris teraapiakoer, siis teraapiliselt mõjub ta kahtlemata. Nii et Loom-terapeut on igati sobiv ametinimetus ju :).

PS. Mainin veel ära, et kolleegid armastavad EllieTheElephanti juba palavalt. absoluutselt igast toast on tulnud pakkumine, et: Sa võid siia ka jääda :D. (heh, jätaks ma jee ta teise tuppa 😀 optimistid 😀)

Koonupäev 2, osa 2

Eks oli arvata ka, et ega ma homseni kannata uue postitusega oodata 😀

Käisime niisiis pargis kohtingul. Juhtkoon Džessi ja perenaine.. ja kaks noormeest veel. Džessi perenaisel oli EllieTheElephandile ka “katsiku”-kingitus: sinine piiksuv kummipall, Royali maiused ja tekstiilist suukorv (juhuks kui kunagi bussis vaja läheb, teate ju küll kuldseid.. murdja näoga ja puha 😀).. hiljem lisandus kinkidele ka šampoon (vt. allpool).

Koonud leppisid teineteisega kenasti ja kihutasid võidu tennisepallide järgi. Pallide, sest viskasin korraga kaks palli 😀 et sõbralik õhkkond ikka püsiks. Töötas küll 🙂
Mul oli fotokas kogu aja kotis, aga selle olemasolu kotis meenus mulle loomulikult alles koju jõudes 😀 Well done, Mac. Good girl :/.

Aga umbes juba pärast poolt tundi nad enam ei viitsinud (ja vaadates, kui sügavalt Koon nüüd tudub, siis oleks vist pidanud kümne minutiga piirduma 😀). EllieTheElephant lippas nii kaua vabalt ringi, kuni enam kutsumise peale kohale ei tulnud ja liiga kaugel tšillis. Siis panime koonud rihma otsa (97% kordadest ta tuleb kutsudes, aga loodan, et ta saab varsti pihta vahele, et tuled: ja saad kiita (ei lähe enamasti uuesti kinni) ja kui ei tule, korduval katsel ja ma ise tulema pean, siis on pidu läbi kah), ja jalutasime Karlova vahel. Olin Džessi perenaisele tänast loomapoodi kiitnud ja nad suundusid sinna… ja et mulle meenus, et šampoon on ostlemata, siis mõtlesin ühineda. Mõeldud tehtud!

Poes tunti meid ära ja kiideti koonusid 🙂 Endiselt oldi toredad. Kui šampooni välja valisin ja rahakotti taskust võtma hakkasin, tuli kodune mõttekäik meelde küll: “MA lähen ainult parki ja teele ei jää ühtegi poodi.. ja poest pole midagi vaja ka… ple mõtet rahakotti kaasa võttagi.”
Djah. Nagu enne aru saite, siis lisandus see katsikukingile ja me ei pidanudki täna kolmandale katsele minema :D, see oleks juba suht psaiko olnud 😀

Nüüd oleme kodus. Üks meist põõnab sügavalt, üks blogib. Tavaline värk. Varsti peaks T. saabuma. Siis on näha, kas koon hüppab sissetungijale ikka säärde kinni korralikult 😀 (loe: kas ta üldse viitsib vaatama minna, et keegi tuli, või magab edasi 🙂)

Aga sellest säärdehüppest juba homme. Tänaseks lõpetan, ausõna.

Over and Out
ei, Mac ja Koon hoopis :D.

Koonupäev 2, shoping

Ma lihtsalt ei suutnud, vaid pean ühe koonupostitusega veel spämmima (ja üldse, arvestage nüüd mõnda aega (loe: 10-aasta ringis)), et kui teile koerad ei meeldi, siis pole siia mõtet tagasi tulla, sest muud siit ilmselt mõnda aega ei tulegi, sest ma olen nagu  beebiblogija, kes oma silmarõõmu kõik teod ja hetked kirja tahab panna 😀 (see ei olnud üldse halvasti mõeldud muuseas.. kuigi lugedes tundub veidra kommentaarina, sry :)))

Aga käisime me siis EllieTheElephantiga koos poes. Kuna ta pole juhtkoon, siis üldiselt puudub tal õigus sellistes kohtades käia (välja arvatud Tallinnas Solaris, aga see on pisut kaugel)… ja keskuse ukse peal oli ka koeri keelav kleeps, aga et esimene pood kohe ukse kõrval ongi loomapood, siis proovisime õnne ja läksime sinna. Küsisin ukse peal müüjalt üle, kas keskuse uksel olev koeri keelav silt kehtib siin ka? Ja tema vastas, et nad ongi LEMMIKLOOMA pood, aga lubavad loomal omaniku ka kaasa võtta 🙂 Nii armas!

Leidsime müüja abiga täpselt vajaliku kraasi. Ja tangid. Ja piilusime, kas seda ideaalpesa ka veel müügil on, et tööle ka suurem pesa shopata (See salapärane vidin, millest kunagi rääkisin oligi see suur pesa, mida Koon armastab ;)).. aga see oli muidugi otsas. Pole ka ime, sest see oli tõesti superkaup superhea hinnaga.
Mänguasja riiuli juures käisime ka. Kuna neljandal oktoobril oli ülemaailmne Loomade päev, siis on seal poeketis* 4-6.okt paljud tooted kuni -40%. Kuna olen aru saanud, et EllieTheElephant on natuke nagu Laenukoer, ses suhtes, et talle meeldivad pehmed mõmmikud jms, siis valisime talle ühe veel.. et üks tööle, üks koju. Alguses näitasin talle parti, aga see talle ei meeldinud. Siis näitasin värvilist dinosaurust, ja see haarati hambusse. Selge, otsustatud :). Saurus meeldib talle kodus ka, sügamise ajal hoiab Saurusepoissi peadpidi suus 😀 jõhkralt, aga samas hellalt :D.

Kliendikaardi tegin ka, sest kõik korrad kui sinna sattunud olen, siis olen ülirahul olnud. Valik on hea, ja töötajad super 🙂
*Koonud kaasa ja Tartusse Sõbra Keskuse Zooplanetisse 😉

Sheerin siis mänguasja-kasti pilti ka. Tõstsin sauruse pildistamise ajaks tagasi kasti. Kui koon köögist tagasi jõudis, tõstis Sauruse uuesti välja, pessa 🙂
(ütleme nüüd kõik koos: Awww!)

Lelulugu

Pärastlõunal ootab meid veel pargis mängukohting ühe musta juhtkoonuga 🙂 Ja õhtul jõuab T. ka tagasi koju. Elamusterohke 😛 Eks homme kriban sellest ka.

Ps. Absoluutselt mitte koerateema, aga igati armas lugu sellegipoolest.