Oh, õudust. Ja rõõmu. Ja unesid.

Esmalt rõõmu!
T.-l hakkas minu kõrval kõndides vist piinlik, sest üks mu talvepapu kippus küljelt lagunema… Lohutasin teda siis, et kannatust. Rahu, ainult rahu… palgipäeval lähen Sepa turule. T. tegi natuke porr ja virr ja arvas, et on aeg, et ma saaks lõpuks ometi endale valge inimese kombel papud, mis ei laguneks 1 nädalaga. Kuigi ükski mu papu pole kunagi nädalaga lagunenud. Miinimumaeg on vist 8 kuu kanti, maksimumaeg ikka mitu aastat. Igaljuhul viidi (loe: kõndisime omal jalal kohale 😀) mind eile Weekendi laomüüki papujahile. Elmalt pean mainima, et lastele tehakse ägedamaid saapaid. Mu eelistus oli matkasaapa tüüpi saabas, sest matkame ju Koonuga igapäevaselt. Lastele oli selliseid märksa, ee.. tagasihoidlikumates toonides. Minu puhul tuli siis välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit saabas.

Aga need on nunnud. Seest karvased ja soojad. Tegijaks Catmandoo… Mis meenutab mulle Simoni Kassi multikat Cat-Man-Do :D… Ja küljepeal on helkuriga muster… lisaks mu  jope-küljes rippuvale ha koti küljes rippuvale helkurile. Tehke järgi!
Igaljuhul juhtus mul täna tööle kõndides midagi, mida ei ole minuga vist mitte kunagi juhtunud. Isegi saunas pole juhtunud. Mu jalgadel oli soe. Lausa peaaegu palav!!! WAU!

***

Nüüd tänasest hommikust, mis oli kuidagi… õudne. Selles on loomulikult süüdi see, et ma olen sihuke, kellel iga pisiasi hulle parakaid tekitab :D…

Alustuseks ei töötanud koridoris, st. trepikojas ükski kolmest lambist. Lihtsalt lambist ei töötanud. Kujutlesin siis kottpimeduses võtit lukuauku toppides või treppi otsides elavalt, kuidas nurgas kirvemõrtsukas end peidab. Lohutasin end mõttega, et õnneks on mul suur ja kuri valvekoer. Noh, kuna nii pime oli, siis ega seltsimees kirvemõrtsukas ei pea teadma, et valvekoer ta lihtsalt sügamist-nurudes surnuks väsitaks või pooleks lakuks vms. Temale võib vabalt tunduda, et tegu on väga hirmsa rottweileriga. Albiinoeksemplar! Ja kuna kõik teised rottweilerid on teda lapsest saati albinismi tõttu diskrimineerinud, on temast kasvanud veeelgi kurjem koer, kui ta muidu oleks olnud. Jajah.
Valvekoer ei näinud ka treppi ja komistas viimasel astmel pisut. Käpad on siiski kõik korras jms aga ikkagi, kuradi tuled.
Kirvemõrtsukas igaljuhul kartis, ilmselt pidas komistuse-kolinat kallale-sööstuks ja puges trepinurga taha peitu. Ma/Me ei läinud teda otsima ka. Las jääda teistele majaelanikele ja mingi rõõm.

Pimedas pargis möödus meist kojamees. Alguses ma vaatasin, et tuleb mees labidaga. Selge pilt, loomulikult laipa peitmast ju. Lähemal vaatlusel oli ta labida luuaks moondanud, et mind ära petta :P. Õnnestus. Natukese aja pärast tuli teine mees. Samasugune. Sama varustusega. Igal hommikul tuleme enam-vähem samal ajal, ja täna siis sihuke uus seltskond väljas. Okei. Läksime edasi.

Kesklinna jõudes on tavaliselt lindude kisa kuulda ja linnud tiirutavad parajasti seal.. ee.. Kesklinna park ongi äkki nimi? Kaubamaja kõrval, Küüni tänava kõrval… Saate aru küll, kus. Täna olid linnud hoopis kohtumaja ees puude otsas. Kõndisime sealt alt läbi. Kisa oli korralik (lindude kisa siis, me olime ikka vaiksed). Tahtsin pilti teha, et kui palju linde iga puu otsas istus, aga kuna üritasime “ohutsoonist” kiirelt läbi saada ja pildi alles lõpus viimasest puust teha, siis seal oli kahjuks märksa vähem linde:

Ahjaa, “ohutsooni” all mõtlen ma seda, et asfalt oli valge 😀 Tahtsin oma lund :P… õnneks me ei saanud ühegi laariga pihta. Kuigi olen kuulnud, et linnus*** õlal pidavat rikkaks tegema. Olen proovinud. Ei teinud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse.

Siis jõudsime sinna Kesklinna parki vms. Tavaliselt on seal siis kisa, seekord oli täielik vaikus. Ei inimesi, ei linde. Mõtlesin just, et nii vaikne pole siin kunagi olnudki… kui üksainus vares kraaksuma pistis. See oli veel spuukim kui vaikus 😀

vot.

Okei, te ei pea tegelikult mind nüüd psühhiaatri jutule saatma, et mingi klemm kujutleb kirvemõrtsukaid ja Hitchcocki ja vajab ilmselgelt ravi. Natuke sai blogimise jaoks ilukirjanduslikult võimendatud ka ju… Tegelikult on Tartu nii armas. Ja nii ilus. Vaikne, mõnus, hubane, turvaline. Kuigi jah, olen teadlik, et siin on ka kaabakaid-pätte-valgaid-vägistajaid ja kõiki muid troppe. Aga ma tunnen ennast siin NIIII palju turvalisemalt kui Tallinnas. Eriti EllieTheElephandiga! 🙂
*Nüüd sülitan üle õla kolm kena plärakat, et mitte selle steitmendi eest koduteel peksa saada ja MJst ilma jääda :D.

Ahjaa, käisime Koonuga täna siiski vaateplatvormil koos. Jalutas rahulikult lõppu, vaatas jõge, aga kuna parte ei paistnud, oli igav ja siis läksime edasi 🙂 Kreit saksess!

***

Unedest.  Kui Maci unenägusid vaadata, siis need on tavapäraselt olnud psaikod ja verised. Paaril korral ka ette-ennustavad. Viimase kahe öö unesid mäletan üsna selgelt ja minu tavaliste unedega võrreldes on need nii veidrad.. ja rahumeelsed… ainult üks surnu (ja tedagi ei tapnud/vaadanud pealt mina) ja natuke madusid.

Eile öösel nägin, kuidas üks mu töökaaslane oli poole kohaga või oma hobiks vms uurija/detektiiv/salapolitseinik või midagi sihukest. Näitas mulle salaja, kuidas ta on jõudnud jälile, et “üks tähtis poliitik” (nime ta ei öelnud) on mingi vägaväga paha mees. Tal olid puha joonistatud tabelid poliitiku päevakavast ja mingi ümbrik, kus oli miski tähtis asitõend jms. Igaljuhul järgmisel hommikul selgus, et too töökaaslane oli vahepeal kõrvad pea alla pannud. Räägiti õnnetusest, mina kahtlustasin, et tähtis poliitik sai ilmselt jälile, et ta on ohus. Kräpp, et ma nime ei teadnud eksole. Igaljuhul läksin oma töö-ülemuse juurde (kes oli hoopis minu kooliaegne klassijuhataja) ja palusin temalt tolle töökaaslase kodu-võtit. Mingil põhjusel olid ülemusel kõigi koduvõtmed… Tuustisin seal ja otsisin neid pabereid ja asitõendeid. No ei leidnud. Lõpuks leidsin prügikastist selle ümbriku. Asi seegi, seal on aadress peal. Võtsin kaasa.
Siis vahetus unenägu, äkki. Nägin hoopis unes, et oli juba päev ja ma rääkisin T.-le, et mul oli hommikul niiii uni, et ma ei kuulnudki, millal ta tule põlema pani või ära läks… Muuseas ei kuulnudki… aga kuna ma nägin koheselt peale seda kolmandat unenägu, siis järelikult vahepeal ikkagi ei olnud päev ja ma ei rääkinud T.-ga sellest päriselt.
Järgmiseks käisime Empzi, Dzeiki, T., ja Koonuga shoppamas… mingis suures keskuses. Vahepeal olid seal poed, vahepeal näiteks botaanikaaed. Kõik ühes kohas. Siis jõudsime järsku (samas hoones asuvasse) raudteejaama, mis tegelikult oli Vinnimaaa ujula, mis oli üleni jääs. Basseini peal ujusid suured jääkamakad ja keset ühte jääkamakat oli suur kaal lemmikloomadele :D… tuli välja, et käigu eesmärk oli EllieTheElephanti kaaluda (et kui ta kohati sihukese niru isuga on, kas see tähendab, et ma näljutan teda… Ilmselgelt olen traumeeritud 😀)… kaal oli aga populaarne ja nii me hiilisime pinkide vahelt ligi, et teisi kohaletulnud koeri (eriti isaseid) vältida.  Nägime näiteks hunnikut kuldseid ja teisi koeri ka… vältisime neid kõiki 😦 (ilmselgelt olen ka jooksukast traumeeritud 😀).
Kui Koon kaalutud, tulime ära. Ma ei mäleta siiani, kas oli siis normaalkaalus. Ärkasin üles.
Kui üles ärkasin jõudis mulle äkki kohale, et äkki olid töökaaslase asitõendid seal ümbrikus. Kräpp, et ma vaadata ei jõudnud!**
Täna öösel nägin unes, et pidime paari sõbraga meil maal ööbima… läksime kuhugi lemmikloomaüritusele ja Vinnimaa oli sobiv vahepeatus pikal teekonnal. Õhtul hakkasime tuttu minema, kui selgus, et kellegi (vist oli Vantsiku oma)  riisimadu olevat kaduma läinud. Ma muuseas, olen üsna kindel, et pole olemas sellist asja nagu riisimadu. Aga seal oli. Või, noh, ei olnud ka, sest ta oli ju kadunud. Kirjelduste järgi pidavat olema selline vihmaussi ja paelussi segu. Ma ei tea täpselt, milline paeluss välja näeb, aga kirjeldus tundus rõve 😀 Jätsin tule põlema. Leidsingi ühe ussi-jussi. Õigemini, tema leidis minu. Aga see polnud üldse too kadunud riisi-uss, see oli hoopis Caro õhtust jalutuskäiku tegev nastik. Kes nime poolest oli nastik, aga tegelikult oli selline 1m pikk roostepruun uss, kellel olid suured valged mummud selja peal. Nägi suht välismaine madu välja :D. Igaljuhul korjas Caro lahkelt minu viisaka palumise (loe: kriiskasin nagu väike plika 😀) peale oma jussi jälle kokku mu koikust. Et järgmistele külalistele ruumi teha, loomulikult.
Alguses vaatasin, et rott. Albiinorott. Valge ja punaste silmadega. Aga saba oli veider, sihuke nudi. Siis nägin tema kaaslast, kes ei olnud albiino vaid oli pesuehtne küülik. Kiikasin siis “rotu” pealage ja oi, pikad kõrvad hoopis. Säh Sulle rotti.
Küülikute omanik oli parajasti ise välja jalutama läinud. Ja jänksid seepeale oma karbikesse augu närinud ja sama teinud. Panin nad siis 3L klaaspurki, et mitte seda katki närida.. tõstsin purgi välja (seal oli mingi loogika taga, et vältida ussidega kokkusaamist vms) ja läksin omanikku otsima. Vahepeal hakkas hullult vihma sadama. Siis meenus mulle, et appi, purk on õues. Jooksin tagasi koju. Purk oli vett täis. Huh, korda mööda ilmusid põhjast küülikukoonud, kes sukeldumiste vahepeal käisid pinnal hingamas (arvake nüüd ära, kes eile õhtul modellisaadet vaatas?! 😀) … korjasin jänksid kiirelt purgist välja, viisin tuppa ja pugesime koos teki sisse kössitama, nemad põues kampsuni varjus kuivamas. Mul oli neist niiiiiiiii kahju, et ma nad kogemata peaaegu ära uputasin ja et neil mõnda aega päris rõve olla oli, et kui varsti üles ärkasin, oli ikka veel selline.. paha tunne, nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Lohutan ennast sellega, et oma “tüüpilistes unenägudes” ei oleks mul üldse paha tunne, seal ma tavaliselt nülin ja põletan kedagi ja värki. Tänane oli päris-minule oluliselt lähemal juba. Edumeelne!

***
Varastasin FBst Varjupaikade MTÜ lehelt:
-Mitu koera on normaalsel inimesel?
-Normaalsel inimesel on 1-2 koera.
-No aga see on ju inimene, kes on huvitatud künoloogiast!
-Ei, inimene, kes on huvitatud künoloogiast, omab 3-4 koera.
-No aga see on ju juba maniakk!
-Ei, maniakil on 5-6 koera.
-No see on juba imelik inimene.
-Ei, imelikul inimesel ei olegi koera.
-No aga see ongi ju normaalne inimene!

-Ei, normaalsel inimesel on 1-2 koera.