juhmaka juhtumisi vol 2

Jätkuke eelmisele postitusele hommikuste juhtumistega.

Jagasin siis mina matsu, et kaasatassitud fotoka aku on talvega tühjaks saanud.
Selle-peale tuli päike välja 😛 Et ma ei peaks enam kurvastama, et mul on fotokas ja väljas on nii hall ilm… vaid saaksin kurvastada selle üle, et mul ei ole fotokat ja õues on nii ilus päike. Palju parem ju, onju?

Läksime EllieTheElephant´iga lõuna-õuele. Andsin talle Dummy (mille eelis siis õues on teatavasti see, et ta ei hävita seda nagu puuoksi, vaid toob kenasti ära). Sibas uhkelt see hambus mööda koridori. Õues staadionile. Ja seal visati Dummy kus seda ja teist, ja leiti endale uus ja parem mänguasi. Puukaigas. (Mis loomulikult, nagu kord ja kohus hävitatud sai.)

 

reedeeee! (mii laikii)

Ärkasin täna 4.45. Vaatasin seepi, sõin, pistsin fotoka kotti ja astusin uksest 20min tavapärasest varem välja, et päikesetõusupilte teha. Kaua ma ikka ainult telefoniga klõpsin, onju.

Ainuke häda oli selles, et päike ei tõusnud 😦 St. kindlasti tõusis, aga kusagil pilveteki taga. Mis sest hallist kihist ikka pildistada.

Aga lahedaid tuledes maju on ju siiski. Atlantisel värvilised tuled ja sildid ja värki…
… ainuke häda oli selles, et liikusin täpselt selles graafikus, et nägin tulede kustumist 😀 Nojah.

Kesklinnas kõnetas mind üksik noormees, et kas ta tohib ühe küsimuse küsida. Nooh, okei. Aga kärmelt (siis oli õues veel natuke pime ja ma elasin ikka oma lollis lootuses, et jõe ääres tõuseb päike 😀).
“Kuhu saavad vanad naised.. ja mehed helistada?”
“Ehh??? Ma ei tea…”
“Ahah.” Ja läks oma teed.
Ma küll ausalt öeldes korraks pelgasin, et äkki ta flipib ära sellest, et ma ei vastanud ja ta arvab, et ma olen kasutu ja pussitab mind 137 korda.. aga ilmselgelt nii ei juhtunud. Ma olen lihtsalt ise natuke psaiko ja arvestan alati halvima võimaliku variandiga :P… siis ei pea kunagi pettuma! 😉

Et päikesega oli umbes sama hästi kui lumega, siis oli mul aega üle… ja tulime siis Koonuga suurema ringiga tööle. Tsekkisin kinnisvaraturgu. Leidsin väikest kõpitsemist vajava  korterelamu kesklinna lähistel. Oma hoov ja puha. Nipet-näpet oleks veel teha vaja. Uus värvikiht peale, sest see punane värv on veits kulunud (roheline värv on samas päris kobe)… uued aknad jms. Nipetnäpet.

Edasi leidsin 2 graffityt Edgarist, aga nendest pilti ei teinud.

Ja siis leidsin käsitööna valminud puu-dildo. Inimesele, kes armastab teravaid elamusi. Aga ma ei hakka seda Tartu “Leiubüroo” lehe kaotatud ja leitud rubriiki vist saatma.

Btw, eile leidsin esimese kevadekuulutaja. Ta küll ei olnud väga hea tervise juures, aga parem on surnud kevadekuulutaja kui üldse mitte kevadekuulutaja, ma leian.

Edit: Mul hakkas fotokast hale, et ma hommikul siiski ainult telefoniga pildistasin. Ja hakkasin nüüd siis fotokaga Koonu portreteerima.
Fotokal on aku tühi.

Klassika.

Donald Duck VS EllieTheElephant (pilditäiendusega*)

Elluškinile meeldivad VÄGA linnud. Kui mööda jõekallast kõnnime, siis on terve teekond täis keelde “ei!” (mida ta kenasti kuulab), sest iga 10 meetri tagant on all jões pardid, kelle juurde tahaks minna. Aga no ei lasta, oh häda.

Iseenesest võiks ju mõelda pardikatsetele. Aga üks probleem sellega on näiteks pisiasi, et ta kardab pauke. Teah, kas kusagil on võimalik teha tulirelvavabu pardikatseid, kus pardid lähivõitluses alistatakse? 😀
Teine probleem olen mina – ehk siis ma tahaks, et kõik osapooled pääsevad päeva lõpus safe and unharmed. Koon võiks mulle elusa pardi hellalt tuua, ja  ma saaks ta uuesti lendu lasta, näiteks. 😛 Kreit plän!
Kolmas probleem on, et Koonlane ei taha saaki maha panna. Kui tegu on palliga, siis pean ma sukelduma kättpidi hambusse ja ise palli ära võtma (ilane lugu 😛), kui tegu on puuoksaga, siis ta tahab selle hoopis ära hävitada ja toob ühe korra oksa, et siis lamada ja seda järada.

Shoppasin talle mõni aeg tagasi Dummy. Pmst sihuke “pehme jäme pulk”, mida kasutatakse pardikatseteks harjutamisel. Selle eelis palli ees on väljaulatuv osa, millest saab kinni võtta ja saagi kenasti endale küsida. Eelis puuoksa ees on see, et ta toob selle tagasi, mitte ei viska pikali närima, et see ära hävitada.

Täna tõin dummy tööle kaasa. Sest õues on veel pisut liiga lögane, et dummyt sinna viia ja kodu on liiga pisike, et korralikult asju loopida. Aga tööl on piiiiiikkkk koridor.

Loopimine oli edumeelne. Mina viskasin, tema tõi. Viskasin uuesti, tema tõi… jne. Kuni ta läks ühte kabinetti uue leluga eputama… ja väljus sealt… mitte enam dummy hambus… vaid suur part (koeramänguasi) hambus 😀 Vat kus on treening, 5 harjutust ja part käes 😀
Nüüd pean kolleegilt uurima, et kust ta endale (st. oma lemmikule ikka 😀) selle pardi soetas, sest EllieTheElephant oli veendunud, et part on ikka triljon korda etem kui mingi dummypulk 😀

***

EDIT:

Lõunal tundus (ja oli) ilm siiski piisavalt kuiv. Andsin Koonlasele dummy hambusse ja vantsisime õue. Oli teine väga uhke oma asjapulgaga 🙂
 

…

Leekiv hommikune jalutuskäik:

 

PS. Sellel ajal kui meie päikesesüsteemi koolilapsed peavad pähe tuupima 8/9 planeedinime, tundkem kaasa koolilaps-tulnukatele väljaspool meie päikesesüsteemi. 🙂

pilta

Olen sõnadega kitsi (vahelduseks) ja räägin suuremalt jaolt piltides.

Esmalt need eelmisel nädalal kiidetud villasokid, mille pilti tahtsin juba siis lisada, aga tol hetkel olid käepärast (st. jalapärast) saadaval vaid üks paar. Pildistasin siis kodus. Sokisahtlist kostusid õnnetud hüüded ka Dzeiki poolt eelmisel aastal toodetud sääriste poolt, kes samuti pildile jääda (ja kuulsaks saada) tahtsid. Fain. Saadagu siis.
Pilt on kuidagi veidralt jäänud. Ses suhtes, et esiteks on reaalselt mõlemad sokipaarid umbes sama suured, aga pildil tundub, et beeži-rohelisega sokid on mu kujutletavale väikesele lapsele 😀

Dzeigi-sokkidelt edasi järgmise pildi/mõtteterani, mille Dzeiki facebookist pätsasin:
“Mul on kodus kaks salapärast tegelast: keegi ja mitte keegi. Keegi tegi, aga mitte keegi ei näinud.”

Dzeigilt edasi Väike-Fränky juurde. St. tegelikult tema Koonu juurde. Käisid nemad meil eilasel pühal esmaspäeval külas ja ma näitasin üles tõeliselt tasemel võõrustaja-kombeid, tuues külaliskoonule oma voodi välja. Sest nagu laupäeva kohta oma postituses rääkis, juhtub tavaliselt nii, et üks koonlane peab põrandaga leppima (sealjuures “oma kodus olev koonlane” tavaliselt 🙂)

Mõtlesin jagada ka ühe vastasmaja naabri auto pilti, et teda avalikult häbistada ja värki, aga viha lahtus ja loobusin. Sellegipoolest arvan, et laupäevahommikul enne 7st alustada ja üle tunni aja järjest oma autoraadiost PÕHJAS  mingit laksumusa kuulata EI ole normaalne. Mul konkreetselt padi värises pea-all. Idiootne paarike (kutt ja pliks).  Loodan, et keegi viskab neil autoakna sisse järgmine kord. Aga et ma juba olen selline heasüdamlik, siis on mul natuke autost kahju ja seetõttu loodan, et järgmist korda lihtsalt ei tule.

Ja nüüd edasi tänasesse päeva. Tegin hommikul u 100 meetrise vahega 2 telefoniklõpsu. Mõnes mõttes on ju sarnased, aga teisalt: erinevad ju teineteisest nagu öö ja päev, onju?!

Ja ega ma pole kade ka teiste pilte reklaamimast:

– Kiigake, mis saab hüljatud Olümpiaküladest. Kuhugi (Ateenasse?) võiks luua ülemaailmse hüljatud olümpiarajatiste varjupaiga vms…

– Kuigi igal tõelisel eestlasel on kõik halvasti, siis vaadake: mis meil hästi on.

– Ja küsimus suurele ringile: kas selline läbipaistev geko on päriselt ka olemas? Ma tahan kaaa! 😀

vot tak. Aga ma lähen täna teatrisse. Beat that.
Ps. One more thing. Ma vaatasin eile vist elus esimest korda vabatahtlikult presidendi kätlemist 😛  Kuni koerlaseni. Siis panin kinni, ega netimahtu pole raisata 😀

Kuku! aka otsin viiplevat sõpra :-)

Me õppisime eile VäikeFränky´ga Kuku ütlema (tegelikult küll Q-Q) 🙂

Aga tegelikult tahaks viipekeelt õppida. Päriselt. Mingi 7 aastat tagasi tahtsin ka, otsisin kursuseid vms, aga tol hetkel olid need kõik mõeldud kas viiplejatele, nende pereliikmetele või  nendega töötavatele inimestele. Ma ei ole ükski neist, ma olen lihtsalt viipekeelefänn.

Eestikeelset õppematerjali ise-õppimiseks napib. Ja jooniste järgi on keeruline seda selgeks teha. Nt. õppisin juba toona Eesti sõrmendid (tähestiku) ära. Aga nüüd, kui videot nägin, selgus et nt B-tähe õppisin valesti, sest jooniselt tundus teistpidi kui videolt… Samuti on pisut erinevad pildil ja videol J ja K tähed (mille vb siis Fränkyle valesti õpetasin.) Joti puhul on pildil sõrm kõver, videos sirge. K-tähel on pildil käsi veidi diagonaalselt kaldu, videos on püsti… jne. Tarka abimeest/naist oleks vaja.

Vihmahääl soovitas mulle u. aasta tagasi Lihtsustatud viibete õppimist. Aga see pole ju osaliselt ikkagi see PÄRIS viipekeel… oeh.

Ja see seep, mida vaatan tekitab jälle rohkem isu, et õpiks… Teah, kas nüüd on kursuseid, kus osaleda võin? Tartus?

Aga oletame, et saangi ühel ilusal päeval selle selgeks eksole. Siis ma unustan selle ju kohe ära, kui ei kasuta… ju.

Niisiis. Mul oleks vaja sõpra Tartust, kellega pikki vestlusi maha pidada. Seda muidugi siis, kui ükskord keel käpas on 🙂 Anyone?
(Kursuseid võite ka soovitada 🙂 lahkelt luban)

EDIT: näe, Google on minu suur sõber. Sain teada, et mingiel hetkedel on TÜs ja Tartu Rahvaülikoolis ka kursuseid. Aga niikaua, kuni olen vaene nagu rott, ei mängi välja… proovin siis joonistega…

soovitage kakastrooffilme? :P

Ükspäev rääkisin just, kuidas mind trükivead meedias häirivad… Aga siin artiklis on päris muhe viga 🙂
Kuna see ilmselt varsti parandatakse, siis sheerin lahkelt printscreen´i:

Huvitav, kas on ka hea film? Oskate mõnda hääd katastrooffilmi veel soovitada? Mulle meeldivad need, sest alati on rõõmustav vaadata, et mis siis, et võid isikliku pankroti välja kuulutada, vähemalt ei tule kuum laava üle varvaste voolama vms, onju.

dumdidum

Pärast hommikust raha pärast kassimist sain ära kirutud ja nüüd on time to move on 🙂 Parematel teemadel =)

Esmalt: küsimus suurele ringile: mis on pildil? (vastus on postituse lõpus)

Teiseks: Väike-Fränky blogis jälle! Jejee 🙂

Kolmandaks: Nagu ma täna ridade vahel asetseva vihjena* mõistmisele jõudsin. Siis ma ei ole kordagi siin kiidelnud, et mul on villasokid! Talv otsa külmetasin varbaseid ja nüüd vastu kevadet siis poetasin Dzeikile mokaotsast, et kui Sa seal juba kuded, siis äkki kuded mulle ka miskit helerohelist valmis… või?
Ega Dzeik ei ole papist pliks, seni kuni heleroheline lõng postitsi temani rändas, haaras ta kodust oranži lõnga (minu teine lemmikvärv) ja tegi ajaviiteks ühe paari valmis. Ja kui heleroheline kohal, tegi teisegi (ilusa mustriga ja puha). Oranžid, muuseas on niii pehmed, et ma võiks neid niisama silitada ja paitada ka, kui mul selleks Koonu poleks 😀
Aga minu siirad ja hilinenud tänud Sulle! (Ja vabandust, et härra M. nüüd Sinu pihta naerda saab 😛)

* Vihje oli tegelikult päris otsene, aga lihtsalt füüsiliselt asetses chatis kahe erineva rea vahel :P:
Dzeik: ohhh, loen mina järjekindlalt iga päev uut postitust eks
tubli onju
kiida nüüd
Mac: väga tubli!
Dzeik: aga
no kordagi, mitte pisematki korda pole ära mainitud minu suurepäralisi villasokke 😛
ja nüüd ma enam ei ootagi

***

VASTUS: Harilik Jääaja Mammuti Kuldse retriiveri pidurdusjälg
Boonusküsimus: Kas ABS töötas? 😀

oeh

Kui elus poleks selliseid SUPERarmsaid rõõme, nagu Koerakoonlane, siis võiks vabalt masendusse surra…

Sain palka. Maksin ära üüri, elektriarve, telefoni/interneti, tegin uue ID-kaardi (fui, mis pilt tuli 😀), ostsin Koonule süüa ja Dummy, maksin Koonu kindlustuse ära ja mul on arvel 54 raha, millest kuu lõpus 62 maha läheb. Ja kaks tulekul Tallinnas arstil käiku lisavad väljaminekutesse veel 40 raha. Ma nüüd nõuan muidugi T-lt pool üüri ja elektrit, mis päästab mu miinusest, aga seisu oluliselt paremaks ei tee. Prff. Masendav.

830 krooni (sest eurodes ei saa summade suurusest muffigi aru) kuu elektriarve eest. Stiilne. Seda sellepärast, et nädal aega oli elektriradikas (vahelduva eduga) sees. Sest alumist naabrit ei ole ja, noh, muidu oli 2x päevas ahju küttes toas soliidne 12 kraadet sooja. Mulle jäi sellest väheks. Nüüd plekime eksole, ise tahtsime sooja.
(Elektrist rääkides: ükspäev kui T. süüa tegi ja radikas tuba soojendas hakkasin ma peale Koonupesu teda föönitama.. ja lasin korgid läbi. Ups.)

btw, lisaks panin tähele (mitte, et ma oleks seda kunagi kasutanud), et kunagi oli ju pangas see kiirmakse 100 krooni, onju? Euro-ajal oli ka 6€raha ringis, onju?
Nüüd on “pisike” hinnatõus olnud:  “Soovin teostada makse ekspressmaksena. Nõustun ekspressmakse teenustasuga 38,35 EUR.” wow.

Mnjah. Kui ma ei oleks mina, siis ma loobuks kõikidest vabatahtlikest asjadest ja otsiks endale lisatööd parem. Aga ma olen ju mina 😀 Ma vajan oma vabatahtlikke projekte 😀

 

kevad-kevad-kevad (ja koonulood ka, mõistagi)

Teed olid puhtad ja pori oli jääs ja õues oli valge ja päike tõusis Annelinna kohal ja linnud laulsid! Ja tulime jalgsi tööle ja seda KUIVA jalaga! Jejejejee 🙂
Tööle jõudes olime EllieTheElephandiga ühesuguse näoga: keel vestil ja õnnis naeratus näol 😛

Pöialdagem kuiva ilma jätkumisele 🙂
MJ2 ei suutnud eile õhtul seisukohta võtta, et mis ilm siis väljas õige on. Weather app näitas kahel erineval leheküljel Tartut… samal hetkel.. mõnevõrra erinevana:

Eile käisime raamatukogus Lugemiskoeraks taaskord. EllieTheElephandile tutvustati näiteks Jääaeg 4 raamatut, kõik emase mammuti Ellie pildid näidati ette 🙂 Nii armas!
Mu lemmikud on need lapsed, kes koeri pelgavad… NII äge on vaadata, kuidas nad ennast tükk aega kokku võtavad ja siis tulevad ja teevadki pai.. mis siis, et kahe näpuga ja peast  võimalikult kaugele… Aga teevad! Überlahe 🙂
Selle-pärast on mul ka nii kahju lastest, kes ei saa kasvada koos koeraga. (Vaadake, kui nunnud on lapsed ja koerad koos  🙂) Neil ei olegi mitte mingit kokkupuudet ja nad ei teagi täiskasvanuna koertest mitte midagi ja/või kardavad neid tohutult… sest nad lihtsalt ei tea, mida oodata. Selles mõttes on lugemiskoeraga harjutama tulek ideaalne variant, on ju juba teada, et need koerad peavad olema lapsesõbralikud, mitte ei näri hobikorras jäsemeid otsast.
Mõni kardab muidugi seetõttu, et lapsest saati on lapsevanem iga kord, kui laps huvi mõne koera vastu üles näitab, kõrval karjatanud: Ära puutu, ta hammustab!… Kuigi parem variant pole ka laps, kes võõrale koerale tänaval kaela kargab ja kallistama kukub (endal pole juhtunud, aga olen kuulnud nii mõneltki.. näide must-valgel on näiteks Rentsi suvine postitus). Minult on küsitud viisakalt, et kas võib pai teha 🙂 siis muidugi võib.

Btw, kas te teadsite, et on inimesi, kellele koerad ei meeldigi. Päriselt kohe. Kahjuks ma ei tea tagamaad, et miks… Aga kohtan igal hommikul (ja vahel ka õhtul) ühte inimest, kes vaatab Koonu tõeliselt jälestava näoga. Ma olen nii häiritud sellest. Koonlane kõnnib kenasti rihmas kõrval ja ei tee temast väljagi. Ja tema põrnitseb vaest koonlast kogu aja ilmega, milles on kirjas: Sa oled jäle elukas. Ma ei vaata isegi asju, mis mulle ei meeldi, sellise ilmega. Saagu üle ja ärgu vaadaku, kui ei meeldi. Prf.
(Mis siis, et 99% inimesi vaadatad Elluškat armunud ilmel… ikka häirib mind see üks erand)

Ma ei tea, mida ma tänase postitusega öelda tahtsin. Misiganes. Ühesõnaga, kevade lõhn on. Lahe!

hetk enne magamajäämist

[Mac üritab peas kummitavast laulust vabaneda.. ja meenutab selleks ühte teist lugu…no ei meenu]
Mac: Kuule, kas ma võin Sulle natuke laulda ja siis Sa ütled, mis lugu see on?
T: Noooh…
Mac: No seal oli üks mees, kes ütles I won´t do that…
T: Meat Loaf
Mac: Jaa! Aga mis lugu?
T: “I´d do anything for Love”
Mac: Vau. See tuli kähku. Ma olin juba peaaegu valmis Sulle seda naisosa ette laulma hakkama.
T: Vedas.
Mac: Jep. Pääsesid halvimast.

Pada ja Katel

Elas kord Mac. Kes iga kord, kui avas Postimehe Olümpia-lehelt mõne artikli, tahtis blogida sellest, et: aaargh, vead! Vead! VEAD! Vead igal pool…

Võib-olla tegelikult ei ole KÕIK artiklid vigased, sest ega ma pole ka päris selline spordifanaatik, kes kogu spordilehekülje otsast lõpuni läbi loeb… aga kõik need artiklid, mida ma vaadanud olen, on vigased. Levinud on nii trükkimisvead kui ka eesti keele reeglite rikkumised.

Ja nüüd siis.  Lugesin oma viimast postitust miskipärast:
“nüüdjääb” –
Maci aja&olema-vormid: ennejäi, nüüdjääb, pärastjääb, siisjääb
“näiteks suutis üks spanjel otsingukoer suurel paadiga sõites ära tabada täpse koha…” –
Ehhh??? üks spanjel otsingukoer… Hästi. Istu 2. … suurel [järvel] paadiga sõites… (Täida lüngad ja paranda sõnastust ülesanne vms)
“…võiks ta keskenduses vabalt ära tabada…” –
Maci maailmas = sõna “keskendudes” mõistega: keskenduses viibima vt. ka keskendunud olekus olema
“Koer, kes iga kord 16.40 paiku akna vahet vaatama hakkas käima” –
Aknal oli vahe sees ja 16.40 paiku hakkas koer seda vahet vaatamas käima.. peremehe tulekust oli suva :D… võiks siit välja lugeda…

Ühesõnaga. Pada sõimab Katelt, täiega. Ühed mustad mõlemad. (Vähemalt on Paja koer hetkel puhas 😀 asi seegi)

Ps. Järelikult edaspidi, kui tahan Grammar Nazi´t mängida ja ei saa seda oma blogis teha, sest siis tuleb keegi ja ütleb, et “häh, vaata, kuidas Sa ise kirjutad!”.. pean minema artikli alla järjekordseks hullunud kommentaatoriks, et kiruda 😀

Ps2. Kuna iga artikli all ongi tegelikult grammar-nazi´sid kommenteerimas, siis ma loodan, et mind tegelikult mõneks neist pidama ei hakata…

Ps3. Btw, minu vabandus on vähemalt see, et blogimine ei ole minu töö… töökirju-dokumente kirjutades katsun ikka vead üles otsida ja parandada…

Ps4. Ma olen GIFide vaimustuses/hulluses, nagu näha. Pole hullu. Kannatate ära. Läheb üle.

ajaviitemöla ja dokfilmisoovitus

Esmalt paar hetke tagasivaates nädalavahetusele…

Reede õhtul tegin üksi romantikat ja ladusin kapipealse küünlatopse täis… sest kaua seda kõledat ja külma aega ikka on, onju… kasutagem halva asja parimat osa ära! Telefoneerisin samal ajal Empziga, kes mainis, et hoia siis teeküünla tühjad topsid Dzeikile… WTF, Dzeik?! Miks ma sellest veebruaris kuulen, et Sa neid talv läbi kogunud oled??? Ma olen jõulude-ajal ja talve jooksul põletanud ära kaks 100-küünlalist teeküünlapakki. Sa oleks sealt saanud rohkem topsikuid, kui need 16, mis Sulle praegu anda on… Prff…

Siis vaatasin natuke seepe.. ja siis istusin öösel kella 4ni peavaluga üleval (sest ma ei suuda peavaluga pikali-asendis olla)  ja krõbistasin valuvaigisteid. Öösel kell 2 käisin Koonuga õuel, lootuses, et kui ta niiiiiii hilja põietab, siis on mul lootust hommikul vähemalt kaua magada. Oligi, kella 9ni lausa, siis istus Koon voodi ees ja urises mu peale (mitte nagu kuri-urin vaid “ma-ei ole-rahul-millegagi”-urin) nii et vedasin ennast lõpuks õuele. Vaadates kui kiirelt Koonlane kükitas, tuleb välja, et mingil müstilisel põhjusel tal vist oligi põiekas…

Laupäeval käisime Ristiisas ja labradoridega pargis.

Pühapäeval, paar tundi enne T. kojujõudmist, otsustasin, et olen hullult hea. Ostsin poest viimase raha eest jäätist. Üks talle, üks mulle. Tavaliselt ma ei taha magusat. Ja kuna mul on KOGU AEG külm, siis ma ei taha tavaliselt jäätist ka. Aga seekord tundus Raks niiiii isuäratav.
Sõin oma jäätise ära. Siis sõin T. jäätise ka ära. Kui T. hiljem koju jõudis, ütlesin, et ma ostsin Sulle jäätise… ja sõin selle ära. Lähme nüüd poodi ja ma luban Sul endale uue asemele osta.. ja siis mulle ka 2 jäätist osta :P.

Ostiski! Sõin need koju jõudes järjest ära. NELI jäätist päevas! Kui ma ei oleks kindel, et ma rase ei ole, siis kahtlustaksin esimese asjana seda :D… nüüdjääb vist üle lihtsalt… hullus…

Ja õhtul ei sundinudki ma T.-d mõnda naiselikku nutufilmi vaatama. Vaatasime hoopis rallifilmi Rush. Ja väga hea film oli, vot!

***

Täna hommikul otsustasin, et oh… lähen porikoeraga selle suuuure jäälombi kaudu… et saab märjaks, aga puhtamaks… Prff, see lomp.. mis oli eile veel mere-suurune…  mis oli IGA PÄEV seal… oli ära kuivanud. Prfffff… No fain.
Aga Teile, koera pori-piltide nägijaile infoks, et tegelikult ma ikka hoolitsen oma Koonlase eest ja suurema osa ajast on ta ikka puhas… poripildid on lihtsalt kohe õuest saabudes tehtud 😉 Kuigi tal on ka hämmastav oskus isepuhastuda vajadusel…
Täna õhtul lähme pessu… kuigi homme pealelõunal raamatukokku minekuga moondub ta ilmselt selliseks teepeal, et ükski laps ei taha talle lugeda… peab vist küüti nuruma…

Ja Koonuteemal jätkates. Ega ma kogu aeg ka üksi oma seebikaid ei vaata, koerlasele näitan ka ikka videoid, noor filmihuviline, nagu ta on. Viimati oli tema telekavas Kasside mäugumise (või näugumise?)  video.  Meeldis küll:

Töökaaslane näitas eile oma kahele kassile videot EllieTheElephandist veelombis tatsamas. Kassid vaatasid huviga. Töökaaslane filmis seda ja kui ta selle ükskord juutuubi saab (mõningad tehnilised probleemid), siis kavatsen näidata Koonule videot, kuidas kassid temast videot vaatavad… tõenäoliselt filmin seda ja siis me saame jälle teatepulga kassiomanikule edasi anda… see saab endless olema 😀

Ahjaa, videotest rääkides. Eile õhtul vaatasime esimest osa (kokku 3 osa) BBC dokumentaalfilmist Inside The Animal Mind. Päääris põnev oli 🙂 Soovitan!
[järgneb esimese osa spoiler, lugemine omal vastutusel:]
Nad tegid seal igasugu “loomkatseid”, aga heas mõttes… näiteks suutis üks spanjel otsingukoer suurel paadiga sõites ära tabada täpse koha, kuhu oli peidetud kanister lihaga… mis asus temast 6 meetrit veekihti pluss 1 meeter mudakihti allpool…
Samuti näidati, et kui huntidel on primaarne meel haistmismeel, siis koerad on kodustamisega hakanud usaldama nägemismeelt. 2m vahega olid kaks topsikut, millest ühe alla peideti koera nähes maius… siis kaeti koera silmad korraks kinni ja vahetati maiuse asukoht teisega ära… koer läks iga kord valesti, selle topsi juurde, mille alla ta nägi maiust pandavat.. kuigi oma amazing haistmismeelega võiks ta keskenduses vabalt ära tabada, et lõhn tuleb teise topsiku juurest. Hunt seevastu ei usaldanud osutavat inimest või oma silmi vaid läks nina järgi maiust leidma…  Meenutab Cesar Millan´i (“Koeralausuja”), kes tuletab järjekindalt meelde, et õige järjekord peaks koertel ka olema: nose-eyes-ears!
Kolmandaks leiti üks võimalik selgitus sellele, kuidas koer teab iga päev peremeest õigel ajal koju oodata (eeldusel, et peremees tuleb töölt enam-vähem samal ajal)… sest kella ta ju ei tunne. Seal pakuti välja versioon, et kui peremees hommikul kodust ära läheb, siis hakkab tema lõhn toast järk-järgult kaduma… ja see kadumine jõuab iga kord orienteeruvaks kojusaabumise ajaks enam-vähem samale tasemele. Ehk siis koerlane teab… selge,lõhna on nii vähe järgi, nagu tavaliselt siis kui ta koju tuleb… järelikult varsti tuleb… Saates tehti katse, kus peremehe abikaasa käis mehe juurest läbi ja laotas peale lõunat mehe päeva jooksul kantud värske lõhnaga  riideid mööda korterit laiali… Koer, kes iga kord 16.40 paiku akna vahet vaatama hakkas käima ja 17.00 peremeest nina vastu ust tervitas… vedeles siis pesas, kui peremees uksest sisse astus ja polnud akna vahet eelnevalt käinud.. ja oli täpselt sellise näoga, et WTF Sa nii vara kodus teed 😀

Ühesõnaga hullult põnev… seal oli teisi asju veel. Täna loodetavasti vaatame teise osa ära 🙂

jätkuks hommikusele poriteemale

Et koerakoonlane juba häirivalt kaua ilus ja beež ja kuiv ja puhas oli, siis seadsime sammud õuele lõunasele jalutuskäigulisele…

EllieTheElephant otsustas kindlalt, et tema teeb kiirelt hädad ära ja ülejäänud aja sisustab ainult ühel viisil. Filmisin seda viisi minutikese ja jagan lahkelt teiegagi:

Kusjuures (!) praegu õuest veelombist tulles oli ta ikkagi OLULISELT puhtam, kui hommikul, mil ta peamiselt mööda asfalti kõndis. Vot siis. Homme peame piki jõge tulema, saab tööle märja, aga puhta koeraga! 🙂

taaskord sarjadest

Ma tegin kunagi oma “Kümme lemmikut postituse” lemmikseepide teemal… nüüd on sinna nimekirja mõni lisandunud, mida vaatan 🙂
[natuke on spoilerioht ka, btw]

Endiselt jälgin Grey Anatoomiat,

kuigi selles on hetkel väike puhkepaus ja uus osa tuleb üle pika aja alles järgmisel nädalal. Aga asi seegi.
Eile tundsin vastupandamatut vajadust vaadata seda osa (5. hooaja lõpp), kus George suri. Ühtlasi sain ma ka sealt esimest korda teada, mida tähendab John Do (või Jane Do). Väga hariv sari. Kui George suri ja Izzy ellu jäi, liikusin edasi 6. hooaja lõppu, kus hullunud tulistaja mööda haiglat lippas ja inimesi tulistas. Väga depressiivne. Aga depressiivsete asjade vaatamine on nii rõmustav… noh, et avastad, et on ju hiiglamatore, et Sinu suurim mure on igapäevaselt räpane ilm, mis Su koera ära määrib 😛
(okei, tegelikult on mul ka suuremaid muresid kui see… aga.. you´ll get the point, eksole…)
Mis veel Grey´d puudutab, siis Apollos oli hüper-super ale, kus hooaegade DVD-kollektsioon oli allahinnatud: 5€/hooaeg (38€ asemel).

Geniaalne on siinjuures muidugi see pisiasi, et mu arvuti ei mängi DVDsid.. st. mul on see muudetud (not by me, I must add) mingi suvalise regiooni peale. Ja DVDlugeja laseb regiooni muuta ainult kokku mingi teatud arv kordi. Nüüd, kui ma sisestan mõne normaalnse regiooniga plaadi, siis ta ütleb, et Sul on ainult 1 muutmiskord järgi jäänud.. ja kui ma olen nõus, et jah, olgu see viimane ja lõplik kord… siis ta ei lase enam regiooni muuta 😦 Ütleb, et sisesta meedia, mis on soovitud regiooniga. No, dooh… ma sisestasin selle ju enne kui ta isegi plõksima hakkas. Ärrrr…. Ühesõnaga. No DVDs for me.

Teiseks vaatan endiselt vanast valikust Vampiiripäevikuid. Sest, noh.. Damon:

Kuigi, ma pean tõdema, et Vampsid on natuke alla käinud. Endiselt on üllatavaid momente küll, aga.. kuidagi.. kipub ajalugu kordama, lihtsalt väikeste muudatustega [spoiler coming up]… Katherine teeskleb jälle Elenat… Damon on jälle vastik ja paha ja ülbe…  Ma ootasin nii kaua, et ta ihana heaks saaks ja nüüd siis jälle… samamoodi ootasin, et äkki.. no ÄKKI saab Katherinist ka nüüd siis lõpuks asja… vahepeal oli juba lootustandev… aga nüüd.. Katherine on ikka Katherine. Prfff.
Okei.. nüüd ma rääkisin umbes nii, nagu kõik teaksid, mis Vampside sisu on… see selleks. Igaljuhul soovitan vaadata! Alates esimese hooaja esimesest osast. Isegi siis, kui leiad, et vampiiriteemad ei ole muidu Sulle mõeldud… Ei ole fännanud ei Buffyt ega Videvikku? So what, mina ka ei ole 🙂

Aga nüüd uutele sarjadele edasi…

Esimeseks sobib Vampsidelt edasi liikudes The Originals.

See on põhimõtteliselt Vampiiripäevikutest välja kasvanud sõsarsari. Kus põhitegelasteks on Vampsidest tuntud originaalvampiiride vennad-õed… ja hunditüdruk ka… Ja uusi tegelasi terve posu.
Kui otsustate seda vaatama hakata, soovitan ennast mitte esimesest paarist osast heidutada lasta… tunduvad esialgu kuidagi tegevusetud ja igavad. Tegelikult ei ole! Hetkel meeldib mulle vähemalt sama palju kui Vampsid ise!

Järgmiseks. Minu lemmik-sari läbi aegade on kindlasti Gilmore tüdrukud. Olen 7t hooaega korduvalt vaadanud ja üksikuid lemmikosi veelgi rohkem. Nende huumor.. ja kogu see üldine olustik. Nii muhe lihtsalt.
Ühel õhtul mõni nädal tagasi tuli jälle Gilmore-igatsus peale… et vaataks osa või paar, eksole… Aga siis mõtlesin, et oh.. guugledan õige selle autoreid, et äkki nad on teisigi toredaid sarju loonud?! Ja, voila: olidki!

Väikelinna Baleriinid.

Ohh… see oli niiii Gilmorilik! Kiiresti-rääkimine, huumor, Emily Gilmore.. ohh.. Niiii tore oli vaadata! Ei olnud küll nii hea kui Gilmore, aga peaaegu.
Vaatasin ühe õhtu ja järgmise hommikuga esimese hooaja ära… Ja siis… sain traumeeritud 😦 Teist hooaega ei olegi. Sest sari canceldati peale esimest. Sucks to be me

Kurtsin oma kurba elu Kikuriinule, kelle sarjade-eelistus on siiani olnud täiesti minu tassike teed. Ei pidanud ka seekord pettuma. Sain terve nimekirja soovitusi, millest natuke olen jõudnud ka ära piiluda:

Awkward.

Awkward on sihuke noortesari, mis on chill ja kerge kaasamõtlemata vaadata. Mäletan, et kunagi Riias koolitusel nägin seal selle lätikeelset reklaami ja mõtlesin, et tahaks seda näha. Mõni aasta hilinemist ainult ja nägingi 😛
Aga muhe on. Matty on armas. Jenna meenutab õige-pisut Rory Gilmore´i. Ja on blogard :D. Kuigi peab tõdema, et 3. hooaeg polnud nii hea (mu meelest), kui esimesed 2. Varsti algab neljas, ehk läheb paremaks tagasi 😛
PS. Ma ei suuda otsustada, kas mind häirib, et seal on SO much of underaged sex… et äkki mõjutab tiinekat publikut et ongi äge iga päev peale kooli koinida vms…

Ja last, but not least:  Switched at Birth.
Mis, nagu nimigi ütleb, räägib sellest, kuidas 2 teismelist pliksi saavad teada, et nad on kogemata sünnitusmajas vahetusse läinud. Ups, ikka juhtub ju.
Kuna üks neist pliksidest on kurt siis on sarjas päris palju viipekeelt, mis on niitoreniitore. Ma tahaks ka viipekeelt osata… pisut rohkem kui ainult tähestiku sõrmendeid. Aga sarja järgi seda õppima ei hakka, sest seal on USA-viipekeel, millest siin suures osas kasu poleks.
Mis mind vahepeal natuke närvi ajab ja mida ma tahaks teada, et kas see päriselt ka nii on, on see kuuljate-kurtide vastandamine. Kuuljad vaatavad kurte nagu mingeid imeloomi ja kurdid on seisukohal, et kuuljatega pole mõtet ja võimalik suhelda, sest nad ei mõista meid enivei. Loodan, et see päris-elus nii äärmuslik ei ole. Esiteks on mu jaoks mõistetamatu, miks viipekeeles suhtlejaid imelikult peaks vaatama (kuigi ma vaataks (mitte küll imelikult) ka, sest mu meelest on viipekeel nii äge lihtsalt… Samuti nagu Braille´i kiri on lahe.) Ja teiseks ajab mind filmis närvi, et mismõttes on kuuljad kõik ühesugused lontrused pmst. Kõik ei ole. vot.
See selleks. Armsat poiss-sugu on filmis ka, muuseas. Mis on ju põhiline 😛 Ahjaa.. üks vahetet´pliksidest on sama näitleja, kes Gilmores Luke tütart mängis 🙂
Ps. Olen esimese hooaja poolepeal.. päriselt on hetkel käimas kolmas hooaeg…

Ja siis, kui nende seas juhtus olema sarju, mis teile meeldisid, siis mainin ära ka ülejäänud, mida soovitati, aga mida ma ei ole seni veel jõudnud vaadata:
New Girl… pole näinud, aga treiler tundus pandav. Mulle meeldib see peategelase näitleja (Zooey Deschanel)  ka 🙂
Suburgatory.. mingi äärelinna teema.. tsikk,kes kolib kesklinnast äärelinna vms. Vist.
Carrie diaries… Seksi ja linna Carrie teismeliseiga.. noortesari…
Pretty Little Liars… vampsi tüüpi aga alguses mitte nii utoopiline. Hiljem juba ka sama karm. Väidetavalt. Ise pole veel näinud.
EDIT: Lisan oma must-watch-listi Big Bang Theory ka 🙂

Ahjaa, seljaalisõltlastest äpp(l)ikasutajatele. Ma armastan oma EpisodesApp´i. Nii hea on järge pidada, et palju osi nähtud.. millal järgmine osa välja tuleb jnejne.  Like it!