Loomalood

Kräpp on olla 😦 prff… teah, kas otsustasin mingil hetkel haigeks jääda vms… prff… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Koopis koeralugusid (nagu alati).

100Happy Days
#Day 8: Koera-sõbralik Koer

Pilt pole tegelikult täna tehtud, hoopis varasem. Dzännuga mängimas. Sest ma ei julge “võõraste” koersõprade pilte teha, kui pargis mõnda kohtame ja nad mängivad.  Aga see on niiii tore, et kohtame.. ja et mängivad. Ma ei pea kunagi kartma, et ta mõnele koonule kallale minna tahaks, olgu teine siis väike või suur. Kõik on sõbrad. Mis ei tähenda loomulikult, et ta siis vabalt kõigi juurde söösta võib, sest teine võib ju kurimuri olla, aga kui rihma otsas tutvutud ja mõlemale koonule ja teise koonu omanikule sobib, siis saab ta päris paljude teistega suhelda. Ja see on nii torekas 🙂 Tal on sõpru taksidest ja kranzidest, kelgukoerte ja labradorideni…  palju nukram oleks suuuuuure ringiga kõikidest maailma koertest mööda käia ja rabelevat koera kinni hoida. Olgem ausad, ma olen nii nõrk, et ma ei jõuakski. Aga EllieTheElephant on minu jaoks ideaalkoer 🙂

Kurikoerajutt tuletab mulle meelde, et mõned päevad tagasi oli ühel FB koertelehel postitus, kus ühe pisikese koonu omanik oli marus. Sest jalutas tema tänaval ja vastu tuli omanik koos oma bullterjeriga (krt, vb mu mälu petab ja äkki oli hoopis amstaffist jutt.. aga no nimetame seekord bullikaks). Bullterjer oli tema koera peale ülikurjaks saanud ja üritas rünnata ja lõrises ja värki. Bullika-omanik vedas rihma lausa ümber elektriposti, et jõuaks paremini ründavat koera kinni hoida ja tema ise võttis oma koera sülle vist igaks juhuks jms. Igaljuhul, selle väikese koera omanik oli täiesti maruvihane ja vihkas nüüd kõiki maailma “tapjakoeri”… Ja kommentaarides oli ka jutte stiilis “mine politseisse” jne…
Ma ei läinud seda mõistagi sinna kommentaaridesse ütlema, sest muidu oleks mind kividega surnuks loobitud, aga: milles probleem oli?! Ma ei saa aru… Okei, bullikas oli kuri ja omanik pidi rihma lausa ümber posti siduma, et jaksaks kinni hoida. Aga.. koer ei saanud ju väikest koera kätte. Ta oli rihmas, mitte lahtiselt ja omanik hoidis teda kinni,  mitte ei karjunud rõdult, et kuule, Pontu, ole nüüd pai ja lase teine koer lahti, ma lasin Su õue pissile, mitte sööma… vms.
Jah, koer on kuri ja oleks vb ka ohtlik, aga omanik ju hoidis teda kinni. Vb saaks käitumisest koolituste jms lahti, aga võib-olla on see koer just see üksik sassis närvisüsteemiga eksemplar, kellele miski ei mõju. Omanik pole vähemalt loobunud, et “las keegi teine tegeleb”.
Ma kohtan vahel hommikuti ühte suurt koera, kes on ka teiste koerte peale megakuri. Omanik käib temaga võimalusel suure kaarega teistest mööda ja  hoiab teist koera nähes seistes teda tugevalt kinni jms. Kusjuures, koer tundub igatepidi koolitatud ja tubli, lihtsalt teised koerad ei meeldi. Aga mul ei tuleks pähegi, et viriseda ja kaevelda, et “Su koer on ohtlik”… pigem hoian võimalusel teelt eemale ja suhtun sellesse omanikku hoopis respektiga. Just selle pärast, et enamasti on inimeste jaoks lahendus “anname ära”… aga tema ei anna. Ja pakub ikka koerale seda, mida koer vajab (=pikki jalutuskäike), mitte ei lähe kergemat teed ja ei käi korraks maja kõrval põiel, et teiste koertega kohtumisi vältida vms.

Ähh, tegelikult ma ei tea, mida ma selle pika jutuga öelda tahtsin… Ühesõnaga, mul on kahju kõikidest kurjade koerte omanikest, kes on erinevaid lahendusi proovinud ja need ei tööta… aga üritavad sellegipoolest ja saavad ikkagi “neid pilke”… ja ühtlasi on mul kahju ka kõikide amstaffide, bullikate  jt omanikest, kelle koerad suure tõenäosusega polegi kurjad, aga saavad ikkagi “neid pilke”. Muuseas, kuna need nn. “tapjakoerad” on aretatud koeravõitluseks, siis mittekoeraomanikest inimestele on nad ju eriti ohutud, neid peaks palavalt armastatama 🙂

Hüppan edasi uuele teemale. Koonu õppimisvõime.
Ükspäev leidis ta pargist kondi ja tõi selle rõõmsalt mulle. Ja andis lahkelt mulle ära. Premeerisin (koera)maiusega, ise mõeldes, et huvitav, kas hakkab nüüd maiuse saamiseks kõiki konte mulle tooma.  Päev hiljem jõudsime samasse kanti ja jälgisin, kuidas Koon pikalt maad nuuskis ja siksakitas ja midagi otsis (mina silmadega otsides leidsin juba otsitava enne teda üles 😛)… kui sama kondi lõpuks üles leidis, siis keelasin… ja kui ta kohe kondist loobus, sai preemiat 🙂
Täna pargis, samas kohas. EllieTheElephant pistis koonu lume sisse, tõstis sealt kondi välja.. ma ei jõudnud keelama hakatagi, kui ta selle kohe maha viskas ja tuli minu juurde, et “noh, maius?!”… Ehk siis teda kont niiväga enam ei huvitagi, aga ta on selgeks saanud, et see on nagu mingi trikk, et kui korraks seda konti tõsta, siis saab preemiat :D.. kavalpea!

Täna algab kevad! Sheerin sel puhul eilseid mitte-kevadiseid koonupilte, mida FB-lased juba nägenud on. Aga mõni lugeja ei ole lõustaraamatus mu sõbralistis.
1. Mängisime lumesõda. Kui Koer lumepalli kinni püüab, siis raputab hullult pead, et “aaah, kui külm see on!” 😀 Ja siis jääb järgmist palli ootama :).

2. Ma ehitasin lumememme. Kui memm valmis, tahtsin sellest pilti teha. Seepeale tuli EllieTheElephant ligi ja virutas käpaga osava ninjalöögi: “Hatšaa!” ja amputeeris vaese memme käe. Kõrvaloleval pildil vaatas ta kohe hetk hiljem üllatunud näoga, et hmm.. vat kus lops, huvitav, miks see käsi nüüd ära kukkus küljest… Järgmist pilti enam ei ole, aga järgmisel hetkel sooritas Koon sama kiire amutatsiooni lumememme pea´le. Ja järelejäänud kere ei pakkunud enam huvi… Siis siirdus parematele jahimaadele.
Muuseas, täna hommikul möödudes nägin, et memm oli kollaseks võõbatud. EllieTheElephant polnudki ainus koer, kes teda vihkas… Vaene memm.

 

 

 

Sneeg

Nii paksu (mingi 10-15cm!) lund nagu täna hommikul, ei olegi vist talve jooksul Tartus olnud. Armas. Välja arvatud üks mäenõlv, millel rekka(d) oli(d) lume siledaks libedaks…väääga libedaks sõitnud. Sooritasin seal kõndides kuus kolmekordset akslit. Puhtalt! Alla jõudes kummardusin publikule ja lahkusin areenilt maksimumpunktidega. Tubli töö, siit tuleb vist medal ka 🙂

Koerik kohtas pargis teist Koerikut. Kuni mõlemad rihma otsas olid, oli huvi teisega suhelda ja mängida ülisuur. Kui rihma otsast lahti päästeti, läksid kumbki oma nurka… kes hädasid ajama, kes puuoksa järama. Saa neist siis aru…

Avastasin, et mu 100 õnnelikku päeva on instagramis natuke sassi lähenud. Viiendat päeva on kaks järjest. Tänane pilt on instas pealkirjaga “6. päev”, kuigi tegelikult on seitsmes (nädal aega õnnelik! wupdiduu! isiklik rekord vist 😛 tavaliselt ma ikka masetsen ja karjun inimeste peale ja nutan õhtuti ja öösiti ja hommikuti ja karjun loomade peale ja hea meelega klobiks kõiki, kes on minust nõrgemad, aga ma olen nii nõrk, et minust nõrgemaid ei olegi jne... :D)… ühesõnaga. Blogis panen numbrid õigesti ja instas hüppan homme siis 8-ndale päevale üle, nagu õige oleks. Sest ma ei oska seal pildipealkirju muuta 😦

#Day 6: 10 korda kuulsam
Eilastes hommiku-uudistes vilksatas EllieTheElephanti töövorm… lõpuks korraks nägu ka. Aga pean mainima, et see koonlane ei ole üldse modelli-karjääri igatsev. Välimus lubaks vabalt, aga iseloom mitte. Pigem on ta selline: “paparazzo tuleb! Keeran pea ära ja põgenen sündmuspaigalt” tüüpi sell 🙂

#Day 7: Winter-Wonderland:
Nagu postituse alguses ütlesin: täna on lumi! Mulle lumi meeldib. Koonule meeldib ka. Aga mulle ei meeldi, et see lumi igapäevaselt ära sulab ja poriks muutub. Olgus iis korralikult maas ja ilus ja valge. Või olgu kuiv kevadilm. Aga pragu on nje mjaaza njee rõõba vms… Aga okei, kuna ma pean õnnelik olema, siis olen hommikute üle õnnelik. Siis on ilus valge puhas lumi! 🙂

 

 

Tartu Vana Kaubamaja

Tagumisest küljest enne, vahepeal  ja pärast:

 

Ja eestpoolt enne, vahepeal ja veel hiljem ja lõpusirgel:

 

Ja kaugemalt ka tühi vaade:

pildipostitus

Et mul on kiire ja puha, siis lobisen piltide kaudu.

Mac sai reedel Kanadast külmikumagneti. Tegin siis seekord lahkelt pilti nendest magnetitest, mis mingi kindla kohaga seotud on (ülejäänud külmikutäis (aga mul on väga väike külmik!) on n.ö. tavalisi nunnukaid magneteid täis):

* Seljakotiga tüüp vasakul sinisel kandilisel magnetil: on töökaaslase poolt toodud magnet Londonist. See tüüp on Finn, multifilmist nimega “Adventure Time“. vot.
* Paremal rohelise taustaga magnet kännul istuva tüübiga on ise shopeldud ühel suvisel saaretripil. Hiiumaalt. Kärdla Selveris asuvast müügiletist, et veelgi täpsem olla.
* Uuesti vasakule äärde tulles: kandiline kollakasroheline magnet kalju ja paadi ja purjekaga. Nagu kirigi ütleb, siis päritolukohaks Phuket, Thailand. Netram tõi, kui veebruaris soojas lebotamas käis (õnnelik tõbras 😀). Btw, Dzeik: Sulle ei ole samasugune magnet:P
* Selle kõrval olev hõbehall kobras on reedel Postcrossingu kaudu saadetud. Nagu punane vahtraleht kõhul ja kiri “Canada” selle all vihjab, siis… jah, see saadeti Kanadast 😀
* Kopra all on puulõigule põletatud Ülikooli sambad ja kiri “Tartu”. Ise ostsin siinsest suveniiripoest. Siis, kui ma veel ise kaugel päälinnas elasin ja ainult külas käisin.
* Omakorda paremal olev sini-must-valge koer on sel suvel tripilt T. poolt mulle ostetud (sest ma kõrval nõudsin! 😀). Sini-must-valge reedab, et ilmselgelt Eestist pärit. AGA Teile  üllatuseks võin reeta, et väga idapoolsest Eestist. Narva linnusest :).
* Parempoolseim on väike magnetkalender Itaaliast. 12 lehte, 12 pilti. Aww. Aastanumbri 2012 järgi pakun, et FK tõi selle, kui EVSina Roomas oli. Sest mu Roomatripid olid varasemad ja siis tõin selliseid kalendreid teistele ja endale mitte ühtegi. Vot nii hea inimene olen! 😀
* Ja rida allapoole hüpates Suudlevate tudengite pildiga tühi tikutops on samuti mõnel külaskäigul Tartusse siit ise ostetud. Mingi jõhkra summa eest tikutoosi kohta… (ca 1€! Ja isegi tikke polnud kaasas )… aga et mulle oli tähtis, et see oleks Tartust pärit, mitte mingi Tallinnas ise valmistatud könn, siis ostsin ära :).
* Sealt vasakul on pisike maasikapildiga tass. Maasikas reedab ilmselt, et pärit Viljandist. Ise shoppasin, kui juhtkoertega Viljandis käisime, kevadel mõni aasta tagasi. Hiljuti kinkisin samasuguse Tartu-pildiga magnet-kruusi Fränkyle ka (kes on samuti külmkapimagnetihaige)… nii et nüüd on tal mõistagi kõikide Eesti linnade kohta kruuse vaja. (Help anyone?!)
* See valge ümar puujumbu seal vahepeal on niisama… ja last, but not least põdrapildiga pudeliavaja-magnet Ruotsi kuningriigist. Kui paar aastat tagasi koolitusel käisin, siis otsisin just avaja-magnetit. Leidsin kah! Maksin selle eest 65 rootsi krooni (mul oli üldse 5ks päevaks 200 krooni kaasas)… 65 rootsiraha on umbes 7 eurot… Umbes 110 kunagist Eesti krooni. Räme raha ikka külmikumagneti eest :/. Aga avaja on aus… mitte, et ma nüüd päevast-päeva muudkui õllepudeleid avaks, aga vastu on ta pidanud ilusti 🙂

Ellie käis täna hoiukodu avamisel. Mina sain selle eest, et tema nunnu ja tubli on, kõrvarõmgad ja kollase (!) roosi (vt. allpool). Aga eelmisel nädalal käis Koon (koos minuga) ühes koolis Lugemiskoeraks. Ja teenis sealt selle eest lemmikloomapoe kinkekaardi. Et Koonlane selle kaardiga suurt miskit teha ei mõistnud, võtsin kätte ja vahetasin selle ise poes träni vastu. Nii on koonul nüüd Royal Canin´i maiuseid (Low calorie ja Enery booster); lisaks suuri närimispulki; väikeseid dental hygiene´i maiuseid ja pehme beež siilimänguasi. Nagu teiselt pildilt näha, on Siilipoisil mõnusad okkad, mida ära sikutada ja närida tahaks 🙂
 

Koerajuttudega jätkates… Laupäeval oli miski lumekiht maas. Koonule meeldis. Mulle meeldis ka, kuni tänaseni. Täna sulatas päike lume veeks, mis koos lumetõrjega (liivaga) tegi beeži koera pruuniks koeraks. Vähemalt poolenisti (alumise külje). Aga Koonul on uus sõber, Husky-kutsikas 🙂 Pilti mul temast pole, aga võite uskuda: meganunnu on :D.

***

Ülevaade viimaste päevade #100HappyDays projektist ka.

#Day3: Laupäevane rõõm oli, et leidsime peale pmst kogu parkla läbitiirutamist (alustasime lõpust, lõpetasime alguses) parkimiskoha. Pildilt ilmselt polegi aru saada, aga tegelikkuses ei olnud ma kunagi Lõunaka parklat NIIIII täis näinud. Aga meil oli ju ka vaja loomapoodi pääseda! Püsivus viis sihile, leidsime koha. Kusjuures, keskuses sees polnud tavapärasest rohkem rahvast…

#Day4: Pühapäeva hommikul (minu kohta päris hilja, lausa peale kaheksat!) ärkasin võrrrrratu šokolaadimuhhini lõhna peale. T. küpsetas köögis. Kuna need nägid välja täpselt sama võrratud nagu lõhna järgi tundus ja maitsesid veelgi võrratumalt, siis juhtus nii, et esmalt hävitasin need kõik ära… ja siis tuli alles pähe, et oleks võinud rõõmu-pilti teha. Tegin siis taarast vähemasti 😀 (btw, see on natuke linnu kujuga, onju.. all vasalul laiali aetud saba ja äärtes tiibad püsti vms… onju?!)

#Day5: Nagu eelpool mainisime, sain täna selle eest, et EllieTheElephant superkoer on, kingiks LAstefondi kõrvarõngad ja kollase roosi. Kollased roosid on mu lemmikud 🙂 aww

***

Ja last, but not least… ja ilma pildita… aga üks rõõm on mul veel!Ma olen kohevarsti $ 1,500,000.00 raha võrra rikkam! Seda kohe, kui preili Serah Kofi saadab mulle pangakaardi, mille arvel nimetet´ summa olemas on. Pean veel ainult välja mõtlema, et kuhu ta selle mulle saata võiks. Postkontorisse, nõudmiseni? 😀

Emakeelepäev :-)

Tegin ka Vikerraadio e-etteütlust. Kõige hullemini ei läinud. Kõige paremini ka mitte. Samas ei tunne ma ka, et ma oleksin mingi kohutav emakeeleoskaja, kui ma sõna “furšettlaud” ei tea (aga õigesti kirjutasin!)… Eniveis, minu vead minu vigadeks, aga kui Vikerraadio lehelt korrektset (või peaks ütlema korrekstet? 😛) teksti vaatama hakkasin, siis panin tähele, et ega nemadki õigekirjaga hiilanud. Tegin printscreeni kah, nüüdseks on koduleht muidugi parandatud:

Ja veel keeleteemal. Kui gmailis sõna “sotsiaaltöötaja” kirjutasin, siis tegi kõikvõimas Gmail mulle selgeks, et olen seda sõna eluaeg valesti kirjutanud. Õnneks pakkus ta siis lahkelt ka omapoolseid variante, et kuidas õigem oleks. Mõelda vaid, temata oleksin eluaeg rumalana elanud:

Ja viimaks: rääkisin enne sõjandussõnade sõnausedest. T. oli omalt poolt valmis samuti abistama, kui uusi sõnu vaja:
T: tank on ka kohmakas…peaks uue sõna leidma
roomikpaukuja näiteks?
lintpaukuja?
lintpaugutaja
see oleks ju ilus
hävituslennuk võiks olla laostaja
ülehelikiiruslaostaja

#100päeva (#1 & #2) ja muud jutud

Mõtlesin, et noh, ega topelt ei kärise. Ja kavatsen need 100-päeva õnnelikuna ka blogisse lajatada. Vahel küll, erinevalt instagramist, mitme-päeva kaupa. Näiteks täna sheerin nii eilset (esimest päeva) kui tänast korraga. Blogi eelis on see, et siin saan pildi juurde emakeeles pikemat juttu ka jahuda:

#Day 1:

Varahommikune jalutuskäik Emajõe ääres.
No kujutlege ise. Päikesetõus. Tuulevaikus. Vaikselt voolav sinitaevast peegeldav vesi.  Vähe müra. Vähe autosid. Vähe inimesi. Palju parte.  Üks pliks koeraga. 🙂

#Day 2:
Pilveäärel/pilvepiiril kõndimine.
Pea sama koht, mis eile. Teispool jõge vaid. Aga ilm oli muhe. Vaadake ise, pildistatud samast kohast. Vaade vasemalle: sinitaevas. Vaade teisele vasemalle*: hall mis hall. Sünge.
*Ma ei tunne pooli ja kuna ma niikuinii suht vasakult mõtlen, siis on minu suunad “vasak” ja “teine vasak” 😀
PS. Nüüdseks on taevas üleni vasakpoolne, st sinine ja päikest täis 🙂

***

Juba saja päeva teisel päeval märkasin ma vahet. No lihtsalt peab ju ringi vaatama ja märkama asju, mis rõõmustaks. Samas, kõigest, mis rõemu valmistab, ei ole alati pilti, nii et vb ei saagi instagrami “päeva rõõmuks” see kõige rõõmsam hetk. Vb tuleb see hetk alles pärastlõunal, aga pilt on üles laetud hommikul.. jne. Aga vähemalt ma ise märkan. 🙂

Eile näiteks oli rõõm see, et EllieTheElephant käis esmakordselt ühes Tartu koolis, kuhu ta emakeelenädala raames esmaklassilistele külla kutsuti. Kõik osapooled jäid väga rahule, vähemalt mulle tundus nii. Kui koolide tööajad minu tööaegadega ei kattuks, siis käiks kohe palju ja rohkem 🙂
Koos lastega tööhoos looma pilti ei ole, sest alaealise pildistamine vanemate loata ja värki… teatejuküll…

Ja tänane rõõm hommikul oli see, kui EllieTheElephant leidis pargist kellegi pooliku säärekondi. Ja selle asemel, et seda vaikselt salaja nosima jääda, tõi suure jooksuga mulle ja andis selle käest viis korda kergemini kui nt. oksa loovutab. Nii nummikas 🙂 Vähe ta ei saanud preemiaks maiust vä 😛 Tassigu teinekord ikka ülejäänud skelett ka minuni 🙂
Aga pilti ma säärest ei teinud, 100happydaysi hulka hetk ei pääsenud.

***

Sain eile lõpuks läbi kunagi ammu soetatud raamatu “Üksnes Sinu“. Lootsin, et seal on paljupalju teraapiakoertest. Tegelikult oli mingi suvaline armastusromaan rohke seksi ja natukese koertega (seks ja koerad polnud siiski kuidagi seotud, Jumal tänatud 😀).

Võtsin siis uueks voodilektüüriks hoopis tolle viimatisoetatud sõjaraamatu Normandia lahingust “D-Päev“. Selle raamatu üks viga on väga väike tekst. Seda ei näe kaugelt lugeda ja ei saa raamatut rahulikult tekile vedelema lasta vaid peab käes hoidma. Aga maru raske raamat on, käed väsivad ära.
Sisu see-eest on väga hariv. Varem polnud ma näiteks kuulnudki täispuhutavatest tankidest. Võimalik, et kõik teised on kuulnud ja ma ainsana olin seni rumal, aga nüüd vähemalt olen ma ka tark. Olles nüüd 12 lehekülge läbinud, võiksin end nimetada juba pea-aegu sõjanduseksperdiks, seetõttu võtan häämeelega ka sõna ja pakun vasteid otsingule, kus püütakse leida vasteid sõjandussõnade sõnausedele (wut?! 😀) (selgitused sõnadele)
·         jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur – Kuidas sobiks sellise vidina nimetuseks näiteks lahingumasin või lahinguliikur?! 😀
·         soomustransportöör, soomusveok – kas ma olen ülesandest kuidagi valesti aru saanud vms? Miks ta ei võikski olla soomuk, soomustransportöör, soomusveok?
·         liaison – kuna nii side kui koostöö ei olevat sobivad vasted, siis äkki näiteks liaisoon? Sellise ägeda prantsusepärase hääldusega: liaizoooon 😀
(aga see ei sobi, sest: Uute sõnade väljapakkumisel tuleb arvestada, et sõna vastaks eesti keele reeglitele ja oleks nii vormilt kui häälduselt eestipärane.)
·         resilience – vastupanuvõime?
·         reconnaissance – vot ei saa aru, miks “luure”/”vaatlus” ei sobi.
·         deconfliction – “konflikti vältimine” olevat liiga pikk sõna. Kui mitmel teisel sõnal pandi sinna vene ja saksa näited ka, siis sellel sõnal mitte. Vean kihla, et neis keeltes on see sõna kümme korda pikem 😛 Aga eestlane on vaikne endassetõmbunud rahvas ja ei salli pikka juttu, teadagi 😀
·         projectile – projektiil, kõlaks nunnult. Natuke nagu reptiil. Pisike sisalikupoiss, aww 🙂 Aga võõrsõna, ega liitsõna (nagu “lendkeha”) ei sobivat. Lendik/lenduk siis äkki?
·         missile – probleemiks olevat siis, et rakett võib olla nii juhitav kui juhitamatu. Kahju, et see sõna just lühike peab olema, kuidu sobiks nagu mänguautodel, et puldiga rakett ja puldita rakett 😀 kõik saaks aru ju…
·         debriefing – ehk infoga kurssi viimine.. põhimõtteliselt inkursing/inkurssimine. 🙂

Djah. Ma ei olegi selles eriti osav, tuleb välja. Las siis jääb paremate teha.
PS. Tunnikese pärast on Vikerraadio e-etteütlus 😉
PS2. Ilusat emakeelepäeva!

PS3. Hiljuti jagasin “First Kiss“´i videot. Nüüd “First sniff”:

100 Happy Days

Et on kevad ja värki ja inimesed on ilusad ja head ja puha… või, noh, okei.. ilmad on ilusad ja head ja koerad on ilusad ja head ja inimesed on ikka sama tainad kui enne :D… AGA, et natuke siiski ilusat ja head on, siis ma liitusin ka selle 100 Happy Days challenge´ga. Teoreetiliselt laon ma iga päev instagrami ühe pildi millestki, mis mulle rõõmu valmistab. Ja nii sada päeva jutti.

Teoreetiliselt.

Praktiliselt on seal ilmselt 98% ulatuses pildid Tartu päikesetõusust ja Koonust, sest see on ju see, mis mulle rõõmu valmistab 😀 …  Lisaks ei oska ma kõike, mis rõõmustab, pildina väljendada (kuigi ma mõtlesin nüüd just praegu sellele lahenduse välja, jess!)…  Ja kolmandaks: 100 päeva on pikk aeg. Esiteks olen ma laisk ja tahaks kindlasti iga kolmanda päeva vahele jätta, aga siis ma olen quitter (71% inimestest loobuvad)… nii et ma siis pingutan… nii et lõpuks on päevas rõõmustava asja leidmine veel frustreerivam kui ilma rõõmustamata olla :P… Aga vähemasti on mul hobi. vot tak.

Võite nüüd pakkuda, kaua ma vastu pean:

suunatuled ja muud jutud

Mul on väike vihje  kõigile autojuhtidele. Mingi osa jalakäijatest (erinevalt mingist osast autojuhtidest) on täiesti teadlik suunatuledest ja nende eesmärgipärasest funktsioonist. Mõni imeloom teab lausa, et suunatuli võiks olla sisse lülitatud 3 sekundit enne manöövri sooritamist. Ehk siis poole pöörde pealt suund sisse lülitada on veits hilja, siis pole mõtet hakata vaeva nägemagi, teate.

Ehk siis jalakäijana ajab mind päris tihti närvi see, kui ootan teeületust ühel pool ristmikku (suhteliselt väikesed tänavad, nii et sebrat ei ole)… ja teiselt poolt ristmikku läheneb auto. Üksainus õnnetu auto.
Suunatuld tal sees ei ole, kui ristmikule läheneb. Selge, järelikult tuleb otse. Järelikult ma ei astu teele, vaid seisan ja ootan. Seisan, ootan, seisan, ootan, seisan, ootan. Ja voila! Auto pöörab ära, lülitades suunatule sisse alles pöördel… kui isegi siis. Prfff. Oleks ju võinud 3 sekundit enne suunda näidata, ma oleks sellest aru saanud, et ta ei tule otse ja oleksin juba viis korda üle tee jõudnud minna. Prff.
Ja see pole mingi ühekordne juhus. Palju kordi. Erinevates linnades. Oeh.
Btw, kui ma veel autojuht oleks, siis mind ajaks ERITI närvi, kuidas kaasliiklejad ei oma mingit teadmist, et nende juhitavas autos selline põnev lisavidin nagu suunatuli üldse olemaski on. Prff.

***

Käisin eile kiirvisiidil päälinnas. St. kohapeal viibisin kiirelt. Sõiduks kulus päevas ikka kobedad 5 tundi. Mille sisse mahtus 2,5 filmi 🙂  Esmalt tsekkisin lõpuni viimati pooleli jäänud “Limitless“´i, mis sarnaselt filmi esimesele poolele ei jätnud eriti head muljet. Bussis vaadata käras, aga midagi erilist ei olnud. Siis piilusin üle filmi “Grown-Ups 2“… seda oleks hoopis tahtnud pigem kinos vaadata, kus terve saalitäis inimesi on seda vaatama tulnud. Üksi vaadates oli kuidagi veider huumor… Ja last, but not least, tsekkisin filmi “21 Jump Street“… ma lootsin, et see on see retro, 1987. aasta versioon Johnny Depp´iga… aga oli hoopis miski tänapäeva uusversioon. Johnny astus küll natukeseks läbi, et maha lastud saada.. aga ikkagi. Aga eilsetest filmidest oli see sellegipoolest vist kõige vaadatavam, kuigi uuesti vaadata ei viitsiks.

***

Koju jõudes sain kätte postkaardi Singapurist. Ja tegin küpsisetorti! Jah, mina, kelle kokkamis-oskus on tavaliselt külmutatud pitsa mikrolaineahjus üles-soojendamine.. või röstsai juustuga 😀 Ehk siis küpsisetort on juba täiega kõrgem tase! Eriti veel arvestades, et see oli kihiline! Küpsised olid nii heledad (banaanimaitselised) kui pruunid (kes küll oskaks ära arvata, millemaitselised 😀) ja kihtide vahel olid banaaniviilud ja kakao-hapukoorekreem ja banaani kohupiimapasta ja hapukoore-suhkrukreem riivšokolaadiga. Täna maitsen ja parem oleks, et see sigahea oleks! Ma nägin ju NIIII palju vaeva.
#ohküllmaolenikkatubli

vot tak.

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.

Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:

Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂

Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.

tölpa

Mac hakkas hommikul kohvi tegema. Selleks oli uus purk vaja avada. See lahustuva kohvi klaaspurk, mille peal enne esimest avamist on tsellofaan vms asi (mingi kate, noh 😀). Aga sellel purgil, erinevalt nt ketšupipudelist, ei olnud selle kattepaberi äärel seda pisut laiemat osa, kust kinni haarata, et see pealt tõmmata. Oli selline ühtlane ülilühike äär.
Minu maniküüri stiil kannab nime: küüned võimalikult maha ja on elu lihtsam. Lihtsam kõiges muus, välja arvatud selle katte maha sikutamises :D.

Võimlesin, mis mina võimlesin. Lõpuks lõin käega ja läksin kurva näoga töökaaslase jutule. Tema vaatas mind sellise näoga, et ega ma vist kõige kirkam kriit karbis ei ole, või teen lihtsalt mingit nõmedat nalja. Võttis käärid kätte, lõi kattepaberisse ja lõikas selle pealt.

Vot siis. Nii saab ka.

Oli küll piinlik. Oli jah. Mis on natuke lohtuav, ses suhtes, et täitsa rumal vist ei saa ise ka aru, et ta rumal on. Ma vähemalt tunnistan seda endale. Pool teed paranemiseni :D.

***

Kui ma juba siin avalikult oma lollusega hiilgan, siis kasutan juhust ja küsin targematelt. Kõigi maade jõe-targad ühinegem ja vastakem.
Kas ja millest oleneb jõevoolu kiirus? Mida kitsam? laiem? kurvilisem? järsemate kallastega? kivisema põhjaga? enamate lisajõgedega? … vms on jõgi, sellest? Tean, et jõe keskel on vool kiirem, seega minu loogika järgi (sest ärgem ära unustagem, et ma olen puhta loll) on kõige kiirem ilma äärteta jõgi 😀 Noh, et kus ongi igal pool jõe keskosa 😀 😛 icc.

Jah, just selliste muredega vaevan oma peakest tööle kõndides. Vahel leian lahenduse ka (nagu nüüdki, leiutasin ilma ääreta jõed pmst). Kahju, et ma homme tööle ei tule, muidu leiaksin raudselt näljahädale lahenduse vms.

***

Näljahäda meenutab mulle Aafrikat ja see omakorda seda, et vaatasime üksõhtu T. ja Hóseph´iga filmi “Captain Phillips“, mis, olenemata sellest, et ma peale “12 years a slave” ja “Butler”´it natuke valgeid inimesi jälestasin, muutis mind nüüd natuke rassistiks. Kuigi jah, peab tõdema, et selles, et need piraadid täielikud primaadid tundusid, ei olnud süüdi nende nahavärv vaid üldine käitumine. Oleks nad teist värvi, aga sama juhmid, oleksin nendest samamoodi arvanud.
Aga film iseenesest oli pandav 🙂

Siis… kiirelt Koonuteemal. St. kiidan, ennast, kui tubli ma olen olnud! Ma olen viimasel ajal üritanud instagrami ka teisi klõpsatusi teha kõigest muust, mitte ainult 100% koonupilte. Ja teate, mis ma avastasin? Et mu sõbrad on sama koerahaiged kui mina 😛 Sest “laike” saavad seal ainult EllieTheElephanti pildid. muig.

Mis Teraapiakoera-vesti puudutab, siis eile sain rõõmusõnumi, et kui kõik hästi läheb, saab seda aprillis vahel juba ka eesmärgipäraselt kasutada. Aga sellest juba siis 🙂

Ps. See luguline Tai koolist on päris loetav 😉

PS2. Ma pean tänasest õhtust ligi 24 tundi Koonuvabalt olema (T. on koonuga). Niuks. Juba on raske. Ladies and Gentleman, let me introduce to You – the DramaQueenMac! 🙂 Ja et seda mulle veel raskemaks teha, siis puges Koonlane mulle eile õhtul niii nunnult sülle, kui põrandal istusin. Awww.
Mis tuletab mulle omakorda meelde, et sõin seal põrandal siis üleeilset vastlakuklit. Üritasin esmalt ümber-ringi süüa, et kõige parem osa (loe: vahukoor) viimasena ära süüa. Õnnestus. Kuni hetkeni, kui see vahukoor lihtsalt kukli otsast alla kukkus. Üritasin seda käega püüda, aga käehoopi hoopis lõi koorepritsmed laiali. Nii  leidus vahukoort koera seljas, minu särgil ja põrandal. Aga mitte enam kuklil. Nojah. Pole hullu, vähemalt oli sai ka hea. Mjäu. #macilikkajuhtub

PS3. Sain Tšehhist kaardi 🙂

hakkasin asjalikuks

Natuke kiire periood ja blogimiseks ülemäärast aega/energiat ei jää. Mõnest asjast siiski pajatagem.

1. Filmid.
See kunagi ühes postituses kiidetud 3-osaline dokumentaal “Inside the animal mind”… Vaatasime nüüd kõik kolm osa ära ja selguse huvides olgu öeldud, et jään endiselt seisukohale, et see on väga äge ja soovitan kõigile! 🙂

Tambuga kaesime ühel õhtul filmi “12 aastat orjana” ja teisel õhtul sarnast filmi “Teener“. Esimene neist korjas 3 Oscarit… Aga minu/meie meelest oli teine film palju parem! Nii, et soovitan hoopis seda, vot.

Nädalavahetusel astusin Fränky ja meha juurest läbi. Nemad, kes nad teavad, et ma olen nõrga närvikavaga ja ei kannata õudusfilme,  näitasid mulle südamerahuga filmi “The Uninvited“. See ei olnud neist eriti ilus. Näiteks ei julge ma enam kunagi ilmselt prügi välja viia :P. Eih, tegelikult oli see õuduka kohta päris hea. Mitte sihuke Saag/Mootorsaemõrvad/Mägedesilmad tüüpi film vaid pigem 6-meele kanti. Et point oli täitsa olemas. Aga filmi jooksul oli lots of disturbing images.

Täna hommikul kell pool kuus vaatasin “Switched at Birth”-i esimese hooaja viimase osa ära. Muidu on lahe sari, aga hooaja finaalosa oli natuke pettumus. Kuidagi, ee… tavaline osa. Ilmselt olen ära hellitatud Grey Anatoomia hooajalõppudega, kus alati mingi draama ja trauma ja maailmalõpp on, et jääd uut hooaega oodates vaevlema, et “mis nüüd edasi saab”… aga praegu ma ei vaevle eriti. Alustan hoopis vahepeal Carrie Diares´iga vahelduseks.

 

2. Hommikud.
Tavaliselt ma ei vaata tegelikult hommikuti pool kuus filme. Ainult kord nädalas või nii. Küll aga kõnnin ma hommikuti vara-vara tööle. Lihtsalt sellepärast vara, et Koonuga hea rahulik kõndida oleks. Vaadake ise pilti, kui ei usu. Kesklinna “melu”:

Aga hommikud on NII valged! Amazing. Kui veel nt nädal tagasi päikeselise ilmaga väljudes olin juba 1/3 teed läbinud, kui tänavavalgustus kustus.. siis täna tulin 10min varem välja, ilm oli pilves ja tänavavalgustus juba kutu. Ömeizing..

Ja hommikune kõndimine. Kui asfalt vähegi veest ei uju, üritan terve tee  (~4km) jalgsi tulla (ja kuiväga märg on, siis pool teed).
Oh kuidas ma ei viitsiks seda teha, kui Koonu poleks. Aga seltsis segasem. Ja Koon rõõmsam. Ja kui ma juba alustanud olen, siis tuleb mulle meelde, kui mõnus kõndida on. Esimene samm on raske :D. Räägivad, et jooksmas käimisega on  samamoodi, aga ma ei viitsi seda esimest sammugi proovida :P.

3. Nänn.

Realiseerisin nädalavahetusel Gusti jõulukingi. Pildil näha osa tulemusest (ehk siis need 3 pildiraami). Koonud raamides on vasakult vaadates: Ällu, Ellie ja Sid 🙂

Sain eile postkaardi Ukrainast (Kiievist) ja rahatähe+mündi ka. Suutsin vastusaatmiseks isegi Eesti sente leida. Eurosendid oleks ju igavamad.