suunatuled ja muud jutud

Mul on väike vihje  kõigile autojuhtidele. Mingi osa jalakäijatest (erinevalt mingist osast autojuhtidest) on täiesti teadlik suunatuledest ja nende eesmärgipärasest funktsioonist. Mõni imeloom teab lausa, et suunatuli võiks olla sisse lülitatud 3 sekundit enne manöövri sooritamist. Ehk siis poole pöörde pealt suund sisse lülitada on veits hilja, siis pole mõtet hakata vaeva nägemagi, teate.

Ehk siis jalakäijana ajab mind päris tihti närvi see, kui ootan teeületust ühel pool ristmikku (suhteliselt väikesed tänavad, nii et sebrat ei ole)… ja teiselt poolt ristmikku läheneb auto. Üksainus õnnetu auto.
photoSuunatuld tal sees ei ole, kui ristmikule läheneb. Selge, järelikult tuleb otse. Järelikult ma ei astu teele, vaid seisan ja ootan. Seisan, ootan, seisan, ootan, seisan, ootan. Ja voila! Auto pöörab ära, lülitades suunatule sisse alles pöördel… kui isegi siis. Prfff. Oleks ju võinud 3 sekundit enne suunda näidata, ma oleks sellest aru saanud, et ta ei tule otse ja oleksin juba viis korda üle tee jõudnud minna. Prff.
Ja see pole mingi ühekordne juhus. Palju kordi. Erinevates linnades. Oeh.
Btw, kui ma veel autojuht oleks, siis mind ajaks ERITI närvi, kuidas kaasliiklejad ei oma mingit teadmist, et nende juhitavas autos selline põnev lisavidin nagu suunatuli üldse olemaski on. Prff.

***

Käisin eile kiirvisiidil päälinnas. St. kohapeal viibisin kiirelt. Sõiduks kulus päevas ikka kobedad 5 tundi. Mille sisse mahtus 2,5 filmi 🙂  Esmalt tsekkisin lõpuni viimati pooleli jäänud “Limitless“´i, mis sarnaselt filmi esimesele poolele ei jätnud eriti head muljet. Bussis vaadata käras, aga midagi erilist ei olnud. Siis piilusin üle filmi “Grown-Ups 2“… seda oleks hoopis tahtnud pigem kinos vaadata, kus terve saalitäis inimesi on seda vaatama tulnud. Üksi vaadates oli kuidagi veider huumor… Ja last, but not least, tsekkisin filmi “21 Jump Street“… ma lootsin, et see on see retro, 1987. aasta versioon Johnny Depp´iga… aga oli hoopis miski tänapäeva uusversioon. Johnny astus küll natukeseks läbi, et maha lastud saada.. aga ikkagi. Aga eilsetest filmidest oli see sellegipoolest vist kõige vaadatavam, kuigi uuesti vaadata ei viitsiks.

***

Koju jõudes sain kätte postkaardi Singapurist. Ja tegin küpsisetorti! Jah, mina, kelle kokkamis-oskus on tavaliselt külmutatud pitsa mikrolaineahjus üles-soojendamine.. või röstsai juustuga 😀 Ehk siis küpsisetort on juba täiega kõrgem tase! Eriti veel arvestades, et see oli kihiline! Küpsised olid nii heledad (banaanimaitselised) kui pruunid (kes küll oskaks ära arvata, millemaitselised 😀) ja kihtide vahel olid banaaniviilud ja kakao-hapukoorekreem ja banaani kohupiimapasta ja hapukoore-suhkrukreem riivšokolaadiga. Täna maitsen ja parem oleks, et see sigahea oleks! Ma nägin ju NIIII palju vaeva.
#ohküllmaolenikkatubli

vot tak.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s