Sneeg

Nii paksu (mingi 10-15cm!) lund nagu täna hommikul, ei olegi vist talve jooksul Tartus olnud. Armas. Välja arvatud üks mäenõlv, millel rekka(d) oli(d) lume siledaks libedaks…väääga libedaks sõitnud. Sooritasin seal kõndides kuus kolmekordset akslit. Puhtalt! Alla jõudes kummardusin publikule ja lahkusin areenilt maksimumpunktidega. Tubli töö, siit tuleb vist medal ka 🙂

Koerik kohtas pargis teist Koerikut. Kuni mõlemad rihma otsas olid, oli huvi teisega suhelda ja mängida ülisuur. Kui rihma otsast lahti päästeti, läksid kumbki oma nurka… kes hädasid ajama, kes puuoksa järama. Saa neist siis aru…

Avastasin, et mu 100 õnnelikku päeva on instagramis natuke sassi lähenud. Viiendat päeva on kaks järjest. Tänane pilt on instas pealkirjaga “6. päev”, kuigi tegelikult on seitsmes (nädal aega õnnelik! wupdiduu! isiklik rekord vist 😛 tavaliselt ma ikka masetsen ja karjun inimeste peale ja nutan õhtuti ja öösiti ja hommikuti ja karjun loomade peale ja hea meelega klobiks kõiki, kes on minust nõrgemad, aga ma olen nii nõrk, et minust nõrgemaid ei olegi jne... :D)… ühesõnaga. Blogis panen numbrid õigesti ja instas hüppan homme siis 8-ndale päevale üle, nagu õige oleks. Sest ma ei oska seal pildipealkirju muuta 😦

#Day 6: 10 korda kuulsam
Eilastes hommiku-uudistes vilksatas EllieTheElephanti töövorm… lõpuks korraks nägu ka. Aga pean mainima, et see koonlane ei ole üldse modelli-karjääri igatsev. Välimus lubaks vabalt, aga iseloom mitte. Pigem on ta selline: “paparazzo tuleb! Keeran pea ära ja põgenen sündmuspaigalt” tüüpi sell 🙂

#Day 7: Winter-Wonderland:
Nagu postituse alguses ütlesin: täna on lumi! Mulle lumi meeldib. Koonule meeldib ka. Aga mulle ei meeldi, et see lumi igapäevaselt ära sulab ja poriks muutub. Olgus iis korralikult maas ja ilus ja valge. Või olgu kuiv kevadilm. Aga pragu on nje mjaaza njee rõõba vms… Aga okei, kuna ma pean õnnelik olema, siis olen hommikute üle õnnelik. Siis on ilus valge puhas lumi! 🙂