Loomalood

Kräpp on olla 😦 prff… teah, kas otsustasin mingil hetkel haigeks jääda vms… prff… Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Koopis koeralugusid (nagu alati).

100Happy Days
#Day 8: Koera-sõbralik Koer

Pilt pole tegelikult täna tehtud, hoopis varasem. Dzännuga mängimas. Sest ma ei julge “võõraste” koersõprade pilte teha, kui pargis mõnda kohtame ja nad mängivad.  Aga see on niiii tore, et kohtame.. ja et mängivad. Ma ei pea kunagi kartma, et ta mõnele koonule kallale minna tahaks, olgu teine siis väike või suur. Kõik on sõbrad. Mis ei tähenda loomulikult, et ta siis vabalt kõigi juurde söösta võib, sest teine võib ju kurimuri olla, aga kui rihma otsas tutvutud ja mõlemale koonule ja teise koonu omanikule sobib, siis saab ta päris paljude teistega suhelda. Ja see on nii torekas 🙂 Tal on sõpru taksidest ja kranzidest, kelgukoerte ja labradorideni…  palju nukram oleks suuuuuure ringiga kõikidest maailma koertest mööda käia ja rabelevat koera kinni hoida. Olgem ausad, ma olen nii nõrk, et ma ei jõuakski. Aga EllieTheElephant on minu jaoks ideaalkoer 🙂

Kurikoerajutt tuletab mulle meelde, et mõned päevad tagasi oli ühel FB koertelehel postitus, kus ühe pisikese koonu omanik oli marus. Sest jalutas tema tänaval ja vastu tuli omanik koos oma bullterjeriga (krt, vb mu mälu petab ja äkki oli hoopis amstaffist jutt.. aga no nimetame seekord bullikaks). Bullterjer oli tema koera peale ülikurjaks saanud ja üritas rünnata ja lõrises ja värki. Bullika-omanik vedas rihma lausa ümber elektriposti, et jõuaks paremini ründavat koera kinni hoida ja tema ise võttis oma koera sülle vist igaks juhuks jms. Igaljuhul, selle väikese koera omanik oli täiesti maruvihane ja vihkas nüüd kõiki maailma “tapjakoeri”… Ja kommentaarides oli ka jutte stiilis “mine politseisse” jne…
Ma ei läinud seda mõistagi sinna kommentaaridesse ütlema, sest muidu oleks mind kividega surnuks loobitud, aga: milles probleem oli?! Ma ei saa aru… Okei, bullikas oli kuri ja omanik pidi rihma lausa ümber posti siduma, et jaksaks kinni hoida. Aga.. koer ei saanud ju väikest koera kätte. Ta oli rihmas, mitte lahtiselt ja omanik hoidis teda kinni,  mitte ei karjunud rõdult, et kuule, Pontu, ole nüüd pai ja lase teine koer lahti, ma lasin Su õue pissile, mitte sööma… vms.
Jah, koer on kuri ja oleks vb ka ohtlik, aga omanik ju hoidis teda kinni. Vb saaks käitumisest koolituste jms lahti, aga võib-olla on see koer just see üksik sassis närvisüsteemiga eksemplar, kellele miski ei mõju. Omanik pole vähemalt loobunud, et “las keegi teine tegeleb”.
Ma kohtan vahel hommikuti ühte suurt koera, kes on ka teiste koerte peale megakuri. Omanik käib temaga võimalusel suure kaarega teistest mööda ja  hoiab teist koera nähes seistes teda tugevalt kinni jms. Kusjuures, koer tundub igatepidi koolitatud ja tubli, lihtsalt teised koerad ei meeldi. Aga mul ei tuleks pähegi, et viriseda ja kaevelda, et “Su koer on ohtlik”… pigem hoian võimalusel teelt eemale ja suhtun sellesse omanikku hoopis respektiga. Just selle pärast, et enamasti on inimeste jaoks lahendus “anname ära”… aga tema ei anna. Ja pakub ikka koerale seda, mida koer vajab (=pikki jalutuskäike), mitte ei lähe kergemat teed ja ei käi korraks maja kõrval põiel, et teiste koertega kohtumisi vältida vms.

Ähh, tegelikult ma ei tea, mida ma selle pika jutuga öelda tahtsin… Ühesõnaga, mul on kahju kõikidest kurjade koerte omanikest, kes on erinevaid lahendusi proovinud ja need ei tööta… aga üritavad sellegipoolest ja saavad ikkagi “neid pilke”… ja ühtlasi on mul kahju ka kõikide amstaffide, bullikate  jt omanikest, kelle koerad suure tõenäosusega polegi kurjad, aga saavad ikkagi “neid pilke”. Muuseas, kuna need nn. “tapjakoerad” on aretatud koeravõitluseks, siis mittekoeraomanikest inimestele on nad ju eriti ohutud, neid peaks palavalt armastatama 🙂

Hüppan edasi uuele teemale. Koonu õppimisvõime.
Ükspäev leidis ta pargist kondi ja tõi selle rõõmsalt mulle. Ja andis lahkelt mulle ära. Premeerisin (koera)maiusega, ise mõeldes, et huvitav, kas hakkab nüüd maiuse saamiseks kõiki konte mulle tooma.  Päev hiljem jõudsime samasse kanti ja jälgisin, kuidas Koon pikalt maad nuuskis ja siksakitas ja midagi otsis (mina silmadega otsides leidsin juba otsitava enne teda üles 😛)… kui sama kondi lõpuks üles leidis, siis keelasin… ja kui ta kohe kondist loobus, sai preemiat 🙂
Täna pargis, samas kohas. EllieTheElephant pistis koonu lume sisse, tõstis sealt kondi välja.. ma ei jõudnud keelama hakatagi, kui ta selle kohe maha viskas ja tuli minu juurde, et “noh, maius?!”… Ehk siis teda kont niiväga enam ei huvitagi, aga ta on selgeks saanud, et see on nagu mingi trikk, et kui korraks seda konti tõsta, siis saab preemiat :D.. kavalpea!

Täna algab kevad! Sheerin sel puhul eilseid mitte-kevadiseid koonupilte, mida FB-lased juba nägenud on. Aga mõni lugeja ei ole lõustaraamatus mu sõbralistis.
1. Mängisime lumesõda. Kui Koer lumepalli kinni püüab, siis raputab hullult pead, et “aaah, kui külm see on!” 😀 Ja siis jääb järgmist palli ootama :).

2. Ma ehitasin lumememme. Kui memm valmis, tahtsin sellest pilti teha. Seepeale tuli EllieTheElephant ligi ja virutas käpaga osava ninjalöögi: “Hatšaa!” ja amputeeris vaese memme käe. Kõrvaloleval pildil vaatas ta kohe hetk hiljem üllatunud näoga, et hmm.. vat kus lops, huvitav, miks see käsi nüüd ära kukkus küljest… Järgmist pilti enam ei ole, aga järgmisel hetkel sooritas Koon sama kiire amutatsiooni lumememme pea´le. Ja järelejäänud kere ei pakkunud enam huvi… Siis siirdus parematele jahimaadele.
Muuseas, täna hommikul möödudes nägin, et memm oli kollaseks võõbatud. EllieTheElephant polnudki ainus koer, kes teda vihkas… Vaene memm.