Neljapäev :/

Macile ei meeldi neljapäevad. Ja neljapäevadele ei meeldi Mac. Täna on neljapäev. Buu…
20. november 2008 oli ka neljapäev. 27. november 2008 oli ka. Ja 16. juuli 2009 oli ka. 17. august 2009 oli neljapäev.  24. august 2009 oli neljapäev.  12. september 2013 samuti. Kindlasti on palju “neljapäevi” neljapäevi jäänud ka blogimata.

Ma olen muuseas neljapäeval sündinud. (Lõik raamatust “Söö, palveta, armasta.”)

Täna niisiis on neljapäev. Eile käis Mac ja lasi endale ühe armi juurde tekitada (sest kuuldavasti armid kaunistavad meest ja kui ma ei oleks emane, siis oleks ma nüüdseks juba VÄGA ilus mees)… Igal juhul on mul nüüd paremal selja ülalääres (abaluu kohal?) õmblus (ma pole küll näinud, aga eeldan, et ilus Muhu tikand vähemalt), millega kaasneb keeld paremat kätt väga laialt kasutada, raskeid asju tassida, sinna piirkonnale toetuda jms põnevat.

Et Koon kõnnib kõrval vasakul, mitte paremal pool, eeldasin et see jalutamist ei sega ja tulime hommikul jalgsi tööle.  Koon ei seganudki absoluutselt. Kõndimine segas küll 😛 Iga sammuga põrus jope (?) vastu haava ja Mac kirtsutas nina. Proovisin siis hellalt käia ja õnn, et varahommikul oli liikujaid (loe: pealtnägijaid; vt. ka: naerjaid) vähe, kui üks ummamuudu mööda hõljus 😀

Poolel teel mõtlesin, et no fain, läheme siis kesklinnast bussiga. Pealekauba oli ilm ju si-ga-külm. (kevad või asi!)

Aga buss (vähemalt see täpselt, millele ajaliselt jõudnud oleks) nõuab suukorvi EllieTheElephandile. See on seljakotis, et alati igaks-juhuks kaasas oleks. Aga seljakott ei tundnud täna üldsegi kanget tahtmist ennast vastu minu abaluud hoida ja otsustas koju jääda. Koos suukorviga. Vedas Koonul 😛

Koonul, muuseas sai eilsest hea põli otsa. Enam ei pista ta kahe suupoolega kanasüdameid samal ajal kui mina vaikselt röstsaia nosin. Koonul on nüüd 12 kilo rõõmu dieet-toidust.
photo 2
Ma võin vanduda, et ta oli eile solvunud näoga. Või, noh, pigem selline haavunud.. et “Mis ma tegin?! Miks mind niimoodi karistatakse?!” 😀

Tänaseks sai ta oma solvumisest üle ja otsustas ennast siis olude sunnil ise toita. Absoluutselt igas pargis, kust me läbi tulime, leidis aset  meievaheline vestlus teemal: – “Ei, Sa ei tohi seda ____, mis Sa siit leidsid süüa!” Arghh

Tööle jõudes leidsin, et kuna eile majast väljas olles haarasin töötelefoni kaasa, juhuks kui keegi helistab… siis panin selle eile kindluse mõttes seljakotti, et ikka kindlalt kaasa võtaksin hommikul.

Djah, sama kindlalt kui suukorvgi, tema siis seal kotis istus, kui ma hommikul tööle jõudsin. Väsinud ja valutavana. Argh.

Õnneks oli T. ingel ja tõi mulle selle järgi. Ja kolleeg on ingel ja viib meid pärast Koonuga poolele teele kodupoole. Neljapäeva lõpp tundub juba etem kui algus…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s