Mac ja “kokkamine”

Maci kokkamis-osk(amat)usest süüa teha võiks nüüdseks kirjutada juba täispika komöödiasarja, Master Chefi paroodia vms. Kes vähegi pikaaegsem lugeja, see teab, millest ma räägin. Kes ei ole, siis siin valgustamiseks mõned märksõnad -laused: “pelmeenide keetmine külmas vees”; “muna keetmine… Täpipealt 5minutit… Külmas vees” jms…

Täna kokkasin endale Dzeigi juures hommikusöögiks… Kohvi! (Sest vaatamata minu nõudmistele viisakatele palvetele mulle kohvi voodisse ei toodud.)

Panin vee keema – Check
Panin kohvipuru kruusi – Check
Panin 2tl suhkrut kruusi – Check
Võtsin külmikust piimapaki – Check
Pakil oli tänane kuupäev, proovisin esmalt lusikal natukese kohvi peal, et kas piim läheb kokku – Check
Ei läinud, segasin ja hakkasin jooma – Check

… Seejärel jooksin kraanikausi juurde kohvi välja sülitama ja suud loputama! Õõõh, niiii rõve? Kas piim oli tegelikult niiiii hapu? Võeh…
Uus pulber, uus vesi, uus suhkur… Kuni Dzeik mind valgustas, et see on sool… Djah, selgitab maitseelamust…
Kruus puhtaks, uus kohvipulber, uus vesi, suhkur (ja kolmandal katsel seekord siis päris suhkur!) ja seesama piim…
Hea uudis on see, et piim polnudki hapu 🙂

Halb uudis on see, et ma valisin (restilt ainsa kruusi) Härra kruusi, ja ilmselt kaotasin sellega ühe oma andunud lugeja… See on ju ometi üks seitsmest surmapatust 🙂

“Õiele-õiele…

.. mõni koer ka põiele!” hüüab Mac ja teeb ukse lahti, et Koon välja lasta.

Jah, oma kinnine aed on ikka mõnus. Maal-olemise rõõmud. Lased aga koera ukse vahelt viieks minutiks välja ja…

… ja näed ust kinni pannes, kuidas Koon uksel ringi pöörab ja õnnetute silmadega vaatama jääb: “Sa ei jäta mind ju üksi? Ma ei pea ju siia jääma? Sa ei lähe ju ometigi ära?”

Panen julmalt ukse kinni ja lähen piilun köögiaknalt. Lootuses, et küll ta kinnist ust nähes jälle otsa ringi pöörab ja õue asjatama läheb.

Ootan ja vaatan. Koonu liikumist ei paista. Ootan veel. Vaatan veel. Natuke veel.

Oeh. Lähen avan esiukse:  Seal ta seisab, samas asendis, sama õnnetute silmadega ust põrnitsemas, lootuses et need kutsikasilmad ukse kivist (puust) südame sulatavad ja ta avaneb.

Lähen siis ka trepile. Koon astub natuke õue poole. Liigun edasi terassile. Koon läheb ja nuusib muru. Hädaldada pole midagi.

Mul hakkab külm, sest toa-riietest (pluss pusa) on meie kliimas suvel väljas liikumiseks natuke vähevõitu. Liigun ukse suunas. Koon lippab samas suunas. “Ära mind vaid jälle siia kõledasse õue üksi jäta!” Tuleme koos tagasi tuppa.

Maal olemise rõõmud. 😀  Mis need olidki?

***

PS. Ei, ma ei ole üks neist koeraomanikest, kes ütlevad, et “Koera koht ei ole korteris, see on piinamine!“… ja siis elab vaene koer terve elu nende maja-aias nähes ainult seda 100m2 aeda, samal ajal kui korterikoerad pooled linna pargid 3x päevas läbi uurivad.
Niisiis käisime täna ka tammiku terviseradadel 4km jalutusel vihmavahelisel ajal (natuke vihma saime ka ikka). Koonu vihm ei häirinud, tema leidis veesilma ja harrastas veesporti. Tuustis metssea jälgi otsida. Ja leidis (ise märjana) suure liivahunniku. Oli omadega igati rahul ühesõnaga. Seda vähemalt niikaua, kuni ma koju jõudes kõik ilusa ära rikkusin ja tema raske tööga “tuunitud” kasukat pesema hakkasin. Tujurikkuja, iKnow.

 

uned

Tööl on kiire ja kodus on JalkaMM… blogimine kannatab ilmselgelt.

Ma olen umbes nädal aega igal hommikul ärganud (šokeeriv teadmine, et ma igal hommikul ärkan 😀) ja mäletanud end mõtlemas: oh, kui äge unenägu mul täna oli! Ja ma mäletan seda nii selgelt!
Tunnike hiljem on see ärkamine ainus osa, mida mäletan ja unenäo sisust pole halli aimugi.

Aga täna ma mäletan!

Esmalt olin ma koos Jassiga väikesel reisil. New Yorgis. (Siinkohal mainin umbes sajandat korda, et New Yorgi reis on viimase aasta jooksul aina süvenev ja süvenev unistus. Mis vist kunagi teoks ei saa, sest ainuüksi lennupiletid on sada miljonit triljonit biljonit raha.. kohapeal hakkamasaamisest rääkimata… aga unistada/und näha ju võib! Someday.. Maybe…PS2. “Someday, Maybe” raamatut tahan ma ka 😀 Palju tahtma hakanud.)

Igaljuhul. Olime me siis Jassiga njuujorgis. Alguses meil kaarti ei olnud ja vantsisime lihtsalt mingi hunniku kvartaleid Manhattanil(?) ringi… Rääkisin Jassile, et kui taksot tahab, siis  teadku, et liiklus on ühesuunaline, ühelt poolsaare äärelt poolsaare tipu poole ja teiselt küljelt tagasi maismaa suunal.. siis võtku takso sealt äärelt, kuhu sõita vaja, et mitte kogu tiiru ära teha. Mii sou smaart.
Igaljuhul, tahtsin ma minna ühte kindlasse kohta, aga nimi ei tulnud meelde. Üritasin siis Jassile pantomiimiga selgitada… ajasin ühe käe Freddie-Mercury-stiilis kõrgele õhku, ajasin teise käe sõrmed harali ja moodustasin neist endale pähe krooni. Kas Te arvasite ära, millele ma vihjasin? Vabadusesambale ju!
Jass igaljuhul pakkus unes, et Hitlerile. Djah…
Kui poolsaare ühte äärde jõudnud olime, leidsime miski turismiinfo ja saime kaardi. Selgus, et olime vales ääres. Me olime vasakul ääres ja Vabadusesammas (ja WTC) oli paremal ääres poolsaare tipus. Seadsime siis sammud sinna.
Ps. Guugledasin nüüd ja selgub, et ma olen unenäogeenius! Kaardilt on näha, et sammas ja wtc asuvadki paremal poolsaare tipus! :
map

Umbes poolel teel kõndides tuli mulle meelde, et appi, ma unustasin mobiilse interneti sisse ja maksan ennast nüüd ogaraks. Aga selgus, et mu armas väike telefonipoiss MJ oli ise neti välja võtnud, sest jagas matsu, et asun kodust kaugemal. 🙂 Smart Smartphone, I´d say. Sellega meenub mulle, et ta teeb tegelikult ka nii. Kui eelmisel suvel Narva kindluses olime ja telefon Vene võrku läks, küsis ta üle, et Sa ju ei taha siin internetti kasutada, onju 🙂
Proovisime siis unenäoJassiga hoopis, et ehk leiame kusagilt avaliku WiFi, et kodustele tervitus saata, aga selgus, et ega see pole Eesti, kus kõik traadita on… ja ei leidnudki.

Sellega sai mu USA-uni otsa ja edasi nägin hoopis actionit, kus meie korterisse üritati sisse murda ja kuidas pahad mehed üritasid meid õhku lasta ja T. ja Arn olid söönud mingit rohtu, mis pmst Su tagasi toob, kui Sa saba annad ja kui selgus, et meie mikrobussis, millega sõitsime on hunnik pomme, siis viskasid nad minu välja ja sõitsid sellega ise kaugusse, et kusagil inimtühjas kohas õhku lennata, ja siis tagasi tulla.

Minulik uni, mis ma oskan kosta…

***

Räägin MJ-st (mu telefon) veel. Kuigi ma armastan teda väga palavalt ja olen vägaväga rahul, siis pean tunnistama, et on üks asi, mida Apple toota ei mõista… Juhtmed.
Aasta tagasi, kui mul MJ oli vähem kui aasta olnud, läks laadija juhe katki. Läksin siis Maci-poodi ja ostsin umbes 20 euro eest uue USB-kaabliosa (see seina-käiv ots töötab ja jäi samaks). Tundus küll rämekallis, aga ei hakanud odavat hiinakat ostma, et äkki õige on vastupidavam.
Kottigi. Vähem kui aasta on möödunud, ja:
laadija-juhe
… täpselt sama jama. Prff.
Võimalik, et ma teen ise midagi seda kasutades valesti, aga no kuulge.. Pole veel näinud, et ühegi Nokia laadijaga seda mingi kümne aasta jooksul juhtunud oleks…
Eile tellisin uue osta.eest 2.90€ga… olgu või odav hiinakas, kui ta just iga kuu katki ei lähe, tuleb ikka odavam…

***

Niih.. edasi on mul küsimus kohviteadlastele… mis mulle ükspäev kakaod tehes pähe turgatas. Mis siis saab, kui piim keema ajada.. ja see kohvipurule (presskannu?) valada… noh, nagu muidu vee kohvile peale valad. Kas tulemus on kräpp? Või on see ehk mingi täiesti tuntud kohviliik (latte? cappuccino?)? Mul ple nimelt õrna aimugi, kuidas neid nt tehakse.
Aga mõelda vaid, kui tore, kui see mingi väga hea kraam oleks, mida veel olemas ei ole?! 😛 Siis ma saaksin rikkaks (eeldusel, et keegi mu ideed nüüd ei varasta) ja saaksin selle raha eest New Yorgis käia. Win!

***

Mac, peale seda, kui oli kõik Potteri-raamatud läbinud, vaatas järjest (noh, mitte ühe päevaga jutti järjest, aga iga päev ühe või paar) läbi ka kõik Potterifilmid… Algus oli küll selline, et mõtlesin, et äkki ei vaatagi. Filmid olid võrreldes raamatutega niii jurad :D.. Kuigi, lõpuks (viimasteks osadeks) läks olukord juba oluliselt paremaks… Aga esimesed olid küll pettumus…  Aga raamatuid soovitan küll 🙂 Ja kui sellest postitusest, kus ma rääkisin, kuidas ma “Süü on tähtedel” filmi kurvematel kohtadel naeru tagasi hoidsin, selgus, et ma olen kivist südamega tõbras, siis võin teid lohutada ja mainin, et Potterit kuulates tuli mõnes kohas küll klomp kurku (mitut kohta neist filmides ei olnud). Veel on lootust.

***

Ja (almost) last, but not least: Jalka MM. Virr-virr muidugi ajavahe teemal, aga üldiselt: niitoreniitore 🙂 Et Hollandil hästi läheb on niitoreniitore! Et Itaalial hästi läheb on niitoreniitore! Et Uruguayl (Forlàn :)) hästi ei lähe, ei ole niitoreniitore! Aga jalka on niitoreniitore 😛 Ja mul on mingi fetiš r-i põristamise vastu, nii nunnu on… Nii et kommentaatorit kuulan selle võrra veel suurema rõõmuga 🙂
Ps. Kui me eile koos Susco-Koera-ElayasKass´iga (kes kõik on oranžid) Hollandile kaasa elasime, hakkasin parajasti oranže sokke otsima, kui Austraalia värava lõi.. Ei mingit austust.

***

Ahjaa, Kikuriinu: mine ka Süü on tähtedel vaatama! Seal on Amsterdamivaateid 😉

***

See postitus tuli nüüd vist 1500 tähemärki täis küll.. klassifitseerub kenasti blogivõistlusele 🙂

Koon 3! :)

 

 

 

 

Nagu bänner blogi ääreribal reedab, saab Koon täna 3 aastat vanaks/nooreks 🙂 Partyyyy

3 years old banner

Sel uhkel puhul (ikkagi esimene sünnipäev siin!)  sai preili keskööl oma kingikotid kätte: üle minult ja teise Frankylt-Hoséphilt-Dzännult-Püütonilt 🙂 (Dzännu ja Fränky olid sel tähtsal puhul ka isiklikult kohal 🙂)
Kingikottidega

Ja EllieTheElephant võis oma kingipakid Dzännu valvsa pilgu all ise avada. Nagu arvata oligi, oli/on tema lemmik oranž kana, mille Fränky ja Co kinkisid. Tal on varasemast üks samasugune, mis ei näe nüüdseks enam nii… khmm, esinduslik välja… Aga uus on uhke ja armas ja meeldib väga. Ülejäänud kingitus see-eest maitseb väga 🙂
Seni, kuni Ellie kanaga müttas, otsustas Janet teda sõbra-poolest-aidata ja avas teise paki 🙂
Kingitust kotist võtmas

Tavaliselt on EllieTheElephanti söögiaeg õhtuti, siis täna oli erandlik ja hommikusöögiks ootas teda väike koerakonservitort, kolme närimispulgaküünla ja koeramaiusekaunistustega:
Ellie tort

Kuna üldiselt ei ole eriti viisakas, kui sünnipäevalaps üksi oma tordi ära sööb ja külalised ainult suud vesistavad, siis sai ka külaline oma tordikese 🙂
Külalise tort

Peale sööki hängisid sünnipäevatüdruk ja külalistüdruk niisama ja tõmbasid leiba luusse:
Dzännukäpad lõua all Janeti seljale toetumas

Ja Dzeik helistas ja edastas läbi telefonikõlari oma õnnitlused.. kuigi tundus, et Koon pigem pelgas mingit valget vidinat maas, mis nii kõva häält teeb 😛 (Dzeik, ju teadagi, lõugab nagu loom! 😀)
Sünnipäeva-galerii

 

Aga tulles uuesti tagasi Ellie sünnipäevakülalise juurde.. siis sheeriksin veel paari pildinäidet, kuidas me õues kõnnime. Esmalt: kuna Koonudele meeldib vägavägaväga täpselt kõrvuti käia, siis kes oleme meie neid keelama, eksole…
Kõrvuti kõndimas Koonud

Las siis käivad pealegi. Aga kuna kõnniteed on kitsad ja neljakesi kõrvuti on mahutuvusega närb lugu, siis kasutasin uut hands-free süsteemi ja südusin Koonu rihma lihtsalt VäikeFränky koti külge, thadaaa:
Koti küljes rihm

Ja õhtul kui Dzännul rakmeid peal ei olnud, kasutas Fränky paaris-rakendi abi ja kõndis ringi üks koer ühes, teine teises käes. Edukalt 🙂
2 koeraga rakend

***

Fränkyl külas olles ei hakanud ma liha kaasa tassima ja pätsasin lahkelt tema Koonu krõbinaid. EllieTheElephantile ei meeldi eriti krõbinad. Ta sööb, kauakauakaua, mingi 20 minti umbes: matab toitu (video toidumatmise kohta nt), vahib niisama ringi, keeldub söömast, kui keegi pealt vaatab… ja jätab siis pool järgi ja marsib minema.

Õgardkoertele, kes kipuvad liiiiiga kiirelt sööma, on olemas Northmate kauss, millest korduvalt rääkinud olen. Kinkisin selle Hoséphile, kelle Koon muidu toidu 10 sekundiga, aga selle imekausiga umbes minutiga kausist tühjaks sööb.
Testisime siis seda kaussi krõbinatega EllieTheElephanti peal… et kas mu teooria, et äkki see kauss tekitab põnevust ja soovi toitu jahtida ja ikka kõik korralikult ära süüa.  Filmisin tulemust ka:

Ehk siis jah. Ellie pole kunagi kuivtoitu nii ruttu (8 minutit :D) söönud … ja esimese hooga kauss täiesti tühjaks. WOW!

Aitab nüüd. Kallis, Koon! Toretoretoredat sünnipäevapäeva Sulle!
(Ta proovis ise ka enne päeva toredaks muuta. Märksõnadeks kalasisikond ja püherdamine, aga selle peo ma rikkusin üsna ruttu ära… vaene väikseke, üldse ei lubata midagi toredat 🙂)

Ja last, but not least, mõne päeva tagune pilt mänguhoos 🙂
Selili murul

Film “Süü on tähtedel”

Jätkuks eilsele raamatupostitusele.

Eile vedasin T. kinno. Ütlesin, et vot.. tahan minna ja silmad peast nutta. Võtame salfad kaasa ja tule ka.

Salfad unustasime muidugi maha, aga kaasa ta tuli. Kuigi ta oli veendunud, et saab olema ainus poiss-inimene saalis, siis kokku oli neid lausa kolm! Kuigi kogu suure saali peale oli vist üldse mingi max 40 inimest, nii et 3 on neist päris tubli tulemus.

Kokkuvõttes võib öelda, et selgus, et ma olen üks südametu närakas. Kõige kurvemate kohtade ajal (ma ei kavatse spoilerdada, et mis need olid), kui mul oli plaanis nutta ulguda… närisin ma oma rusikat, et mitte kõva häälega naerda… Sest minu kõrval olid kolm tüdrukut, kes pool filmi lihtsalt kõõksusid nutta (isegi naljakatel kohtadel!)… ja eespoolt saalist kostusid südantlõhestavad nuuksed.. Ja.. minu jaoks oli see situatsioon kuidagi niiiiii naljakas, et ma ei suutnud… Loodan, et teised pidasid mu purskeid nutuks… piinlik.

On the bright side – siis ei läinudki vähemalt mahaunustatud salfasid vaja.

***

Ja noh, film oli muidugi Hollywoodilikum ja raamat südamlikum, ilmselt sellepärast ka läks raamat rohkem südamesse.

Ja siis mind häirisid mingid pisiasjad, mis raamatus olid ja filmist puudu olid. Näiteks üks raamatu parimaid tsitaate oli ühes kirjas “Not that I don´t trust You, of course, but I don´t trust You”… aga filmis oli see asendatud mingi pikema jutuga, umbes, et mitte, et ma Sind ei usaldaks, aga ma ei saa ju usaldada võõrast vms… prf..
Ja mõnedes kohtades olid nagu puudu need Hazeli enda mõtte-kommentaarid ütlustele lisaks.
Ja Isaaci oli filmis maruvähe.
Ja näiteks T. ütles, et ei saanud alguses üldse pihta, et miks ta seda kotti kaasas veab… Raamatus oli see hapnikuballooni värk kiiremini-paremini ära seletatud.
Ja see raamatu-lõpu kirjutamise teema… raamatus oli see parem, filmis jäi poolikuks.

Ja mul on väga hea meel, et ma T.le enne sisu ei rääkinud, siis oli tema jaoks vähemalt point üllatav 🙂

Aga filmil ei olnud viga. Nalja sai. Nutta said kõik teised. Uuesti vaataks pigem kusagil üksi. Aga fakt, et uuesti vaataks, näitab, et halb vist ei olnud 😛

***
Ahjaa, päris koom oli see, et enne filmi treilereid näitas ilma hääleta… Ja siis hakkas film peale… Aga hääl oli ikka maas ja tuled põlesid… Esimesed ~5 minti filmist nägime siis nii…

***

PS. Raamatus oli üks mõtlemapanev koht veel (tegelikult on seal üks mõtlevapanev koht iga natukese aja tagant 😀).. ma tsitaati täpselt ei mäleta, aga Hazel arutles umbes selle üle, et huvitav, kas siis kui ma suren, kirjutatakse minu (sotsiaalmeedia) järelehüüetes ka ainult, et “ta võitles vapralt” jms, nagu ainus asi, mida ma üldse kunagi tegin, oleks olnud vähiga võitlemine.

PS2. Et mitte sellise depressiivse mõttega lõpetada, siis hõiskan, et Jalka MM algas! Mis siis, et minu uneaega arvestades saavad olema 19.00 algavad mängud ainsad, mida vaatan (ja täna muidugi Hollandi mängu ka 😛), aga eilset avamängu ei kaenud.  Aga ikkagi on tore! 🙂

PS3. Ilusat täiskuist reedet ja 13ndat 🙂 eriti KR-ile 🙂

 

Raamat… “The Fault in Our Stars” / “Süü on tähtedel”

Tavaliselt ma ei viitsi teiste raamatuarvustusi vms lugeda…  Sest, tihti kirjutatakse pmst igast raamatust, mida loeti ja siis ma ei suuda nende vahel valida, et huvitav, milline neist siis tõesti väga hea oli/on?! Sellepärast kirjutan ma ise raamatusoovitusi ainult siis, kui ma avastan midagi, mida terve maailm peaks lugema, sest muidu on mul süümekad, et ma ei ole nendega midagi NII võrratut jaganud.

Seekordseks avastuseks on John Green´i “Süü on tähtedel“… Võimalik, et eestikeelne raamat on ka väga hea tõlkega jms, aga minu versioon oli seekord hoopis inglisekeelne audioraamat “Fault in Our Stars“. Olen selle versiooniga super-rahul. Pakun, et see just võimendas vaimustust veelgi. Mulle meeldis, kuidas Kate Rudd´i lugemine selle kuidagi “elavaks” muutis… Ja raamatus on nii palju metafoore ja kõnekäände ja pikki tsitaate, mida võib olla väga keeruline, kui mitte võimatu eesti keelde tõlkida. Aga jah, ma pol eestikeelset lugenud, võimalik, et tegin praegu tõlkijale liiga, ja e.k. versioon on täpselt sama hea, kui mitte parem. Ja kui te hindate oma inglise keele oskust mitte nii heaks, et pikki kiireid arutlusi maailmast mõista, siis soovitan emakeele juurde jääda.

Kuulasin selle eile läbi. Täna alustasin uuesti. Just nimelt selle pärast, et seal on nii palju nüansse, et… mõni asi vajab teistkordset kuulamist, et kohale jõuaks.

Kunagi meeldis mulle (okei, siiani meeldib VÄGA, aga see on läbimüüdud ja ma ei leia seda kusagilt 😦) David Hill´i raamat “Näeme veel, Simon!(kellelgi pole seda raamatut üle?!), sest see oli mõtlemapanev ja kurb… aga samas nii naljakas. On vähe raamatuid, mida lugedes ma nii palju naernud oleks. Või nutnud.

“Süü on tähtedel” on samasugune. Täis musta huumorit. Täpselt minu tassike teed. Ma olen nimelt selline… lugupidamatu, kellele meeldib teha nalja asjade üle, millega ei naljatata. Näiteks on üks parimaid huumoreid päris-elust minu meelest VäikeseFränky sõbra tsitaat, kes teda kohates hüüab, et “Tsau, Fränky, ikka oled pime vä?“… Ilmselgelt ei läheks sellist nalja muidugi igale ühele tegema, aga Fränkyle võib 🙂 Sest ta on sama lugupidamatu kui mina. Või siis külmetuseköhaga poetatud tsitaadid, et “Ähh, egas kopsuvähk põle veel kedagist tapnud” vms. Aga jah, kui isegi huumorit teha ei tohi ja kõige ja kõigi üle kogu aeg muretsema peab, siis on ju elu veel masendavam, kui ta muidu on. Onju?!

Palju mõtlemapanevat on ka. Ja noh, ei pea vist välja ütlemagi, et palju kurba on ka. Aga ma soovitan. Vägavägavägavägaväga.

Kinodes jookseb see film nüüd ka. Ilmselgelt ma tahan seda näha, kuigi olen enam kui kindel, et see pole ligilähedanegi raamatule. Umbes nagu Potterifilmid ei küündi raamatuteni absoluutselt.  Või Videvik. (Kellele ei meeldi ei Potter ega Videvik, siis “Süü on tähtedel” on hoopis “teist masti raamat”, FYI)

Otsisin välja ka mingi hulga (inglise keelseid) tsitaate… Vältides neid, mis raamatut väga spoilerdasid (sellepärast soovitan ka enne lugemist mitte ise rohkem tsitaate otsida).. Kuigi ma usun, et ilma lugemata pole need katked päris see… Aga natuke vihjavad stiilile ikkagi 🙂

_   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _

“Without pain, how could we know joy?
This is an old argument in the field of thinking about suffering and its stupidity and lack of sophistication could be plumbed for centuries but suffice it to say that the existence of broccoli does not, in any way, affect the taste of chocolate.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

May I see you again?” he asked. There was an endearing nervousness in his voice.
I smiled. “Sure.”
Tomorrow?” he asked.
Patience, grasshopper,” I counseled. “You don’t want to seem overeager. ”
Right, that’s why I said tomorrow,” he said. “I want to see you again tonight. But I’m willing to wait all night and much of tomorrow.
I rolled my eyes.
I’m serious,” he said.
You don’t even know me,” I said. I grabbed the book from the center console. “How about I call you when I finish this?”
“But you don’t even have my phone number,” he said.
I strongly suspect you wrote it in this book.”
He broke out into that goofy smile. “And you say we don’t know each other.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Some tourists think Amsterdam is a city of sin, but in truth it is a city of freedom. And in freedom, most people find sin.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

It’s just that most really good-looking people are stupid, so I exceed expectations.”
“Right, it’s primarily his hotness,” I said.
It can be sort of blinding,” he said.
“It actually did blind our friend Isaac,” I said.
Terrible tragedy, that. But can I help my own deadly beauty?
“You cannot.”
“It is my burden, this beautiful face.”
“Not to mention your body.”
“Seriously, don’t even get me started on my hot bod. You don’t want to see me naked, Dave. Seeing me naked actually took Hazel Grace’s breath away,” he said, nodding toward the oxygen tank.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***
Because you are beautiful. I enjoy looking at beautiful people, and I decided a while ago not to deny myself the simpler pleasures of existence
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Headline?” he asked.
“‘Swing Set Needs Home,'” I said.
“‘Desperately Lonely Swing Set Needs Loving Home,'” he said.
“‘Lonely, Vaguely Pedophilic Swing Set Seeks the Butts of Children,'” I said.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I told Augustus the broad outline of my miracle: diagnosed with Stage IV thyroid cancer when I was thirteen. (I didn’t tell him that the diagnosis came three months after I got my first period. Like: Congratulations! You’re a woman. Now die.)”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I was blind and heart broken and didn’t want to do anything and Gus burst into my room and shouted, “I have wonderful news!” And I was like, “I don’t really want to hear wonderful news right now,” and Gus said, “This is wonderful news you want to hear,” and I asked him, “Fine, what is it?” and he said, “You are going to live a good and long life filled with great and terrible moments that you cannot even imagine yet!”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Thank you for explaining that my eye cancer isn’t going to make me deaf. I feel so fortunate that an intellectual giant like yourself would deign to operate on me.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

What am I at war with? My cancer. And what is my cancer? My cancer is me. The tumors are made of me. They’re made of me as surely as my brain and my heart is made of me. It is a civil war, with a predetermined winner.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“What’s that?”
“The laundry basket?”
“No, next to it.”
“I don’t see anything next to it.”
“It’s my last shred of dignity. It’s very small.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

We are literally in the heart of Jesus,” he said. “I thought we were in a church basement, but we are literally in the heart of Jesus.
Someone should tell Jesus,” I said. “I mean, it’s gotta be dangerous, storing children with cancer in your heart.”
I would tell Him myself,” Augustus said, “but unfortunately I am literally stuck inside of His heart, so He won’t be able to hear me.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I hadn’t been in proper school in three years. My parents were my two best friends. My third best friend was an author who did not know I existed.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

Koon saab varsti kolmeseks!

Nagu bänner blogi kõrvalribal näitab, on Koon tänase päevaga 2 aastat, 11 kuud, 3 nädalat ja 4 päeva noor. Ehk siis 1091 päeva vana (Alec Baldwini ja Bruce Willise pisitütarde vanus kokku kahe peale on ka praegu 1091 päeva 😛)

Ehk siis tal on kolmene sünnipäevapäev tulemas! Sellel pühapäeval, 15. juunil!

Kingitused võib Smartposti (Raadi Maxima) automaati saata, kes ise kohale üle andma ei jõua… eksole 😛

Ja kasvased, kes pühapäeval hea ilma korral (mida ilmateade ei luba) koeri jalutama tulla tahab? Anyone? (Minu lahke kutse diskrimineerib kastreerimata isaseid hetkel… jooksukast liiga vähe möödas, et riskida julgeks 😛)

Pidu ei toimu, sest Koon on oma sünnipäeva väga ebaviisakalt minu palgapäeva-eelsele ajale sättinud.  Eile ostsin talle sünnipäevakingi ette ära. Ta ei olnud eriti õnnelik 😀 Ostsin küünetangid 😀 Eelmised olid need “tavaliste tangide” kujuga, uued on… auguga, millest küüs läbi läheb, et lõigata vms… Märksa etemad! Aga sellegi poolest oleks Koon ilmselt midagi maitsvamat või mängulisemat eelistanud. Aga pühapäevani on veel aega kah…

goldenparty

suveretsept

1 osa suveraamatu lugemist õues istudes
1 osa suvemuusikat
1 osa sööki kõhu-paitamiseks
1 osa televiisorit vihmase ilma tarbeks
1 osa toredaid paiku, mida avastada.

Tarbi mõõdukalt.

***

Ch. ja VäikeFränky reklaamisid mulle miskit blogimisvõistlust, mille tulem on olla motiveeritud kirjutama. 1500 tähemärgiga ja vahepeal kindla teemaga postitusi vähemalt kord kümne päeva jooksul. Tulevikus ka tihedamini, kes vapramalt vastu pidanud on. Ja kes kirjutada ei viitsi, on luuser.

Luuser ma mõistagi olla ei taha, nii et kui peab, siis peab. Kuigi pisut nukker, et mul puhkus tulemas.. siis ma ei viitsi pea kunagi arvutis olla. Aga sel aastal vist peab.

 

Seekordne postituseteema on:

“Suvi”

Igal suvel on teadagi oma eripärad. Aga on ka oma ühised jooned.. tegevused, mida peab igal suvel tegema… laulud, mida kuulama, raamatud, mida lugema. Siitpoolt minu soovitused.

Suveraamat:
On minu jaoks täiesti kindlalt Kalle Blomkvist… st, kõik kolm osa. Umbes alates 10-12 vms (?) eluaastast olen selle/need igal suvel korra läbi lugenud… Okei, no, paar aastat tagasi jäi tegelikult see Kalle ja Rasmuse raamat suvel lugemata… siis lugesin sügisel järgi. Kuna need raamatud on meil füüsilisel kujul maal olemas, siis ilmselt sellepärast need suveraamatuteks ongi saanud… siis satub ikka Vinnimaale, krabab raamatu ja kobib aeda… Seekord peaks mingi lastebasseini muretsema, et Koonlane seltsiks olla saaks ja päikesepistet ei saaks 😛

Suvelaul(ud):
Ivo Linna “Suvi”
Justament “Suvetiir”
Code One “Sellest saab meie suvi”
Grease “Summer nights” või eestikeelne “Suveööd
Djah, nagu näha, olen ma väga vana ja väsinud omadega. Värskeim lisatud lugu on aastast 2004 (mille inglisekeelne vaste on tegelikult palju vanem)… puha retro. Seda lihtsalt sellepärast, et ma ei tea uuemaid suvelugusid 😦 Ooot, siiski-siiski, kui ma nüüd meenutan, siis Getter ja Koit laulsid valgetest öödest ju kah.

Suvesöök:
Taimetoitlased tahavad mind selle vastuse eest ilmselt elusalt põletada, aga grill-liha. Ja toorvorstid. Mmmm…. Kanasašlõkk punase-sõstra-marinaadis… ja kõrvale rukola & muu “muru” & tomati & juustu & oliiviõliga salat…. mmm…
Edasised tähemärgid puuduolevaist 1500-st võtab enda täislobiseda preili Kõht, kellel on öelda järgmist [tsiteerin]: “Korrrr-korrrr-korrrrr…”

Suvefilmid:
Kes see ikka suvel telekat vahib. (Muuseas, mul on nüüd telekas!!! 🙂) Ja kuigi ma olen muidu suur filmiõgard, ei meenu mulle, et ma suviti midagi erilist vaadanud oleks. Isegi sarjad puhkavad siis. Küll aga võib olenevalt aastast jälgida suvel Jalgpalli MM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale), Jalgpalli EM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale) või Suveolümpiamänge (et hoida pöialt Eestile).
Aga tagasi filmide juurde jõudes, on kõige suvisemad filmid, mida soovitada oskan näiteks: “Siin me oleme“, “Suvi“, “Laanetaguse suvi“, “500 days of Summer” … või siis hoopis “I know what You did last summer“.

Suvekohad:
Suvel võiks iga endast lugupidav inimene käia ära vähemalt ühes kohas järgnevaist:
Eesti saared (vabal valikul kuhu-millal, aga jaanipäeval Saaremaale on liiga meinstriim… olgem erilisem!)
Kõrvemaa (rongiga Aegviitu ja vihma ja sääski trotsides telkima! Me Fränkyga käisime!)
Ida-Virumaa (kultuurišokk omas kodus. Ärge jätke sõitmata Sillamäe sadama kõrval mereäärset teed mööda, mis äkitselt kaob ja mülkaks muutub. Yolo!)
Seikluspark (vali ise, milline. Mine. Karda. Roni. Ripu. Ära kuku.)
Mõni linn, mis ei ole Sinu kodulinn (käi Tartu Toomemäel, Haapsalu promenaadil, Rakvere Vallimäel Tarvast paitamas, Pärnu rannas varbaid vette viskamas…)

Ja, et igaks juhuks sõnad peale lugeda, siis:
Asjad, mida mitte teha:
– Ära jäta koera autosse!
– Kui leiad palavasse autosse jäetud koera, löö aken sisse (aga ära politseile ütle, et mina soovitasin. Koerale võid öelda.)
– Ära võta endale suvilasse koera, keda sügisel hüljata.
– Alkoholi ja autosõidu suhtes nulltolerants! Ja  ära istu idiootjuhi autosse.
– Alkoholi ja ujumise kohta kehtib sama. Ja võõras kohas kaine peaga ujumise osas võta rahulikult.
– Ära jäta prügi loodusesse! (Ei suuri prügikotte, ega väikeseid klaasikilde (Koon tervitab eriti klaasikillu-idioote!))
– Ettevaatust äikese ja kodutehnikaga!
– Ära kuluta kogu puhkuseraha korraga ära, et siis järgmised kuud nälga surra (kuigi peale puhkust surra on ikkagi mõistlikum kui nt täpselt enne puhkust 🙂)

Ps. Suvetsitaat:

“Eelmisel aastal oli mõnus soe suvi, aga ma ise olin kahjuks tol päeval tööl.”

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Sest mis vähegi valmis ja toimiv on, see lammutatakse seal ära.

***

Pole mingi saladus, et põlise tallinlasena (viimased 2 aastat tartlasena) ei meeldi mulle meie pealinn. Absoluutselt mitte.  (Kuna horoskoop soovitas mul täna kedagi needmast hoiduda, siis ma proovin siinkohal mitte sügavamalt väljendada, KUI väga ei meeldi… vaid läbi sarkasmiprisma rõõmustada.)

Õppisin mina näiteks kunagi koolis. Väga tore kool oli. Õpetajad olid toredad, õpilased olid toredad, asukoht oli tore. Kõik oli lill. Eriti toredaks tegi selle see, et tegu oli võrdlemisi väikese kooliga, mis tähendas, et nägupidi teadsid enamikke kaaslasi.. õpetajad teadsid õpilaste tausta pisut rohkem kui vaid nimi ja hinded. Koridorides ja sööklas polnud looma moodi trügimist jms. Väga torekas kool, ausõna 🙂

Kui umbes 8-9.klassis olime, tulid esmakordselt linna poolt signaalid, et no kui ikka ei ole igas klassis ülerahvastatust ja 35 õpilast, et õpetajad võiksid selle karjaga varakult halliks minna, siis ei tasu sellise kooli pidamine ära. Sest õpetajate palgad on ju pealegi tohutusuured ja värki, teadagi.  Toodi ka välja, et kehvad õppimis-/eksamitulemused olevat. Linnaosa halvimad lausa! (Põhikooli eesti keele eksam oli mul see eest linnaosa parim tulemus, nänänän 🙂)… Djaaa, ju siis olid. Lihtsalt huvitav, et kuidas nii juhtunud on, et ma nii paljusid selle rumalate õpilaste kooli vilistlasi tean, kes on tuntuimates kõrgkoolides lõpetanud bakad, makad ja doktorid. Kogemata vist. Juhuse asi.  Ja noh, see suhtumine, mis väikesest koolist kaasa tuli, see on ju suisa jube. Õpetajatega suheldi normaalselt, klassikaaslaseid ei pekstud. Mis elu see on võrreldes tänapäeva “päris” koolidega, kus õpetajate ega nõrgemate õpilaste vastu mingit austust pole. Aga vähemalt on õppetulemused! 🙂
Küll ähvardati kool kinni panna, küll teise “väikese” kooliga liita. Kui me keskkooli minema hakkasime tekkis küsimus, et kas keskkooliklasse avada. Linn lubas lahkelt, et võib.. ja keskkooli läinud õpilased saavad selle ka samas koolis lõpetada. (Jess, kolm lisa-aastat kooli jaoks! :))
Jõudsime üheteistkümnendasse ja linn otsustas, et nii vana lubadus, kes seda enam mäletab… ja kes vana asja meenutab, sel… jne.
Kaheteistkümnendasse klassi tõsteti meid kogu klassiga teise kooli. Sest meie kooli enam ei olnud. Ei olnud ka seda kooli, millega algselt liita plaaniti.

On puha lust ja lillepidu õppida keskkooli lõpuklassis võõras (suures) koolis võõraste õpetajatega. Üldse ei mõjuta õppe- ega eksamitulemusi ega midagi, tõesõna. Puhas rõõm, soovitan kogu maailmale 🙂 Ja Armastan Tallinna (Tallinnat?) (Näete ise, madalate õppetulemuste viga: ei oska sõnu väänatagi!) selle eest palavalt-palavalt 🙂

***

Olenemata sellest, et olin 11 aastat õppinud sellises kohutavas väikeses madalate tulemustega koolis, siis õnneks päästis mu teadmised ilmselgelt see, et lõpuklassis teise kooli läksin. Sain lausa eksamitulemused, mille üle ei kurda. Proovisin TÜ-sse ja TLÜ-sse edasi, sain mõlemasse sisse ja otsustasin Tallinna kasuks. Süda kutsus juba ammu-ammu-ammu Tartu poole, aga rahakott lubas Tallinnas õpingute ajal kodus elada. Kogemata sain isegi riigieelarvelisele kohale. Tänu lõpuaastale teises koolis, muidugi, sest ega esimesest, madalate tulemustega koolist, ju mingeid teadmisi ometigi ei saanud.

(Ülikool on muuseas siiamaani alles ja püsti. Isegi oma maja on olemas (erinevalt nt Kunstiakadeemia õnnetust parkimisplatsist) ja lausa uued majad. Wow.)

***

Kooli lõpuosas läksin tööle Tallinna Noorsootöö Keskuse (TANi) all-asutusse, kus olin kokku ligi 5 aastat. Tulin ära, sest süda kutsus Tartusse ja siia tulingi. Mitte sellepärast, et töökoht nõme oleks olnud. Absoluutselt mitte.

TAN on katusorganisatsioon, mis haldab üle linna enamikke noortekeskuseid, noorte infokeskust, karjäärinõustamiskeskust. Eraldi on veel paar noortekeskust linnaosade all.  TAN-i eelis eraldiseisjatega oli/on kindlasti ühtsus, mis võimaldab ühisüritusi korraldada, ühiseid koolitusi jne. Kord kuus olid üldkoosolekud, et teaks ka, mida teised teevad jms. Linna omad olid/on kuidagi omaette.

Ähh, ma ei hakka siin kõiki plusse ette lugema, lingin paar artiklit, neist ise loete.

Igal juhul, point on selles, et näiteks 4 aastat tagasi otsustas pr. Yana Toom, et paneks TANi äkki kinni ja tõstaks noortekeskused linnaosavalitsuste alla.
Tegime kära ja tol hetkel saadi vist aru, et hea küll, polnud kõige parem mõte. TAN säilis.

Aasta tagasi prooviti keskuse kaupa. Lasnamäe keskus läks TANi alt ära. Tänases Postimehes on näiteks mainitud, milline sealne töö nüüd on… Samamoodi on sellest ka juttu Delfis olnud arvamusartiklis.

Armas käitumine muidugi. Võtta igati töötav ja arenev asutus ja see lõhkuda. Mõistlik tundub ju.
Kusagilt käis läbi ka põhjendus, et noorte arv keskustes ei ole tõusnud vms. See on küll veider, arvestades et kehva iibe tõttu koole suleti, sest lapsi ei olnud. Peaks neid äkki Hiinast  sisse tooma? Samas, seda nagu ka väita ei saanud, et arv langenud oleks, sest rahvast ju tegelikult käib…
Veel on väga viisakas, et TAN ise sellest nädal varem meediast kuulma pidi. Sest miks kaasata asutust sellisel määral puudutavasse arutellu asutus ise, onju?! Äkki tuleks sealt veel mingeid (põhjendatud) vastuväiteid. Seda veel vaja.  Las parem loevad pärast otsust. Lihtsam kõigile (loe:  linnale).
Lammutajatepoolne jutt on muidugi ilus silmale lugeda. Suisa härduma paneb. Lausa palgatõusu lubati mingis punktis. Nad vist unustasid pisiasja, et noorsootöötajad on väikese rahaga harjunud ja teevad oma tööd peamiselt muudel põhjustel, kui korralik sissetulek. Ajasid vist poliitikute vms-ga sassi ja eeldasid, et kui mainida raha, siis kohe joostakse :-).

Pika jutu lõpetuseks niisiis üks soovitus. Sama soovitus, mis Delfi noortehääle artikli lõpus on. Kära tõstmine ja suur toetajate arv päästis TANi 4 aastat tagasi. Teeme seda jälle. Facebookis on juba 1660 toetajat koos, kas Sina ka oled?

***

HowAbsurd