“Õiele-õiele…

.. mõni koer ka põiele!” hüüab Mac ja teeb ukse lahti, et Koon välja lasta.

Jah, oma kinnine aed on ikka mõnus. Maal-olemise rõõmud. Lased aga koera ukse vahelt viieks minutiks välja ja…

… ja näed ust kinni pannes, kuidas Koon uksel ringi pöörab ja õnnetute silmadega vaatama jääb: “Sa ei jäta mind ju üksi? Ma ei pea ju siia jääma? Sa ei lähe ju ometigi ära?”

Panen julmalt ukse kinni ja lähen piilun köögiaknalt. Lootuses, et küll ta kinnist ust nähes jälle otsa ringi pöörab ja õue asjatama läheb.

Ootan ja vaatan. Koonu liikumist ei paista. Ootan veel. Vaatan veel. Natuke veel.

Oeh. Lähen avan esiukse:  Seal ta seisab, samas asendis, sama õnnetute silmadega ust põrnitsemas, lootuses et need kutsikasilmad ukse kivist (puust) südame sulatavad ja ta avaneb.

Lähen siis ka trepile. Koon astub natuke õue poole. Liigun edasi terassile. Koon läheb ja nuusib muru. Hädaldada pole midagi.

Mul hakkab külm, sest toa-riietest (pluss pusa) on meie kliimas suvel väljas liikumiseks natuke vähevõitu. Liigun ukse suunas. Koon lippab samas suunas. “Ära mind vaid jälle siia kõledasse õue üksi jäta!” Tuleme koos tagasi tuppa.

Maal olemise rõõmud. 😀  Mis need olidki?

***

PS. Ei, ma ei ole üks neist koeraomanikest, kes ütlevad, et “Koera koht ei ole korteris, see on piinamine!“… ja siis elab vaene koer terve elu nende maja-aias nähes ainult seda 100m2 aeda, samal ajal kui korterikoerad pooled linna pargid 3x päevas läbi uurivad.
Niisiis käisime täna ka tammiku terviseradadel 4km jalutusel vihmavahelisel ajal (natuke vihma saime ka ikka). Koonu vihm ei häirinud, tema leidis veesilma ja harrastas veesporti. Tuustis metssea jälgi otsida. Ja leidis (ise märjana) suure liivahunniku. Oli omadega igati rahul ühesõnaga. Seda vähemalt niikaua, kuni ma koju jõudes kõik ilusa ära rikkusin ja tema raske tööga “tuunitud” kasukat pesema hakkasin. Tujurikkuja, iKnow.