Koonulood

Koonul on palav. Toas on minimaalselt 28 kraadet, tööl on 31 kraadet ja õues ei ole ka eriti parem. Nii ma siis shoppasin EllieTheElephantile ühel päeval väikese lastebasseini… et see dushinurka asetada. Minu vaimusilmas vedeles ta basseini jahedas vees, nagu ta jões teeb:

Testisin päeval ilma veeta basseinihakatises. Mükkebroo, lamas küll. Ootasin põnevusega õhtut, et vesi ka vannikesse lasta.

Koju jõudes pressisin selle dushinurka ja täitsin veega. Ja…

…Koon ei hinnanud minu uhked jakuuzit absoluutselt 😦 Peamiselt seisis ja ootas, et noh.. pese mind ära ja lase juba minna… Istumise käsku ei pidanud millekski, surve (loe: pea kogu mu keharaskus 😀) tagumendile asetas ta küll vette istuma, aga selle asemel, et lamada (nagu ta, vana laiskvorst, muidu igal võimalusel teeb), istus ta kogu aja ja vaatas mind eriti kurva näoga… Let me out… please.. please…pleaaaaaseeee….

Fain. Millal enne mõnu mu hea plaan läbi läinud on, eksole 😀 Aga ma vähemalt proovisin. Rohkem ei piina teda sellega ja eile sheerisin basseinihakatise juba ära, sinna kus seda koonude poolt ilmselt rohkem hinnatakse 😀

***

Aga, et palavusele natukenegi leevendust saada, käisime eile kolleegiga (sest mul endal napib nii autosid kui juhilube)) kesk-Eestis koonu päriskodus teda pügamas/trimmimas (ma ei ole kindel, kumb termin kuldsete puhul õige on?). Vasakpoolne pilt on before ja parempoolne after. Pöörake tähelepanu lõua-alusele kaela piirkonnale.

Ehk siis tal on nüüd paljas kael paksukarvalise põlle asemel. Saba on lühem. Tagajalad tunduvad väga siresäärse modelli omad, kus pikad püksid suviselt lühkariteks tehti… ja vaadake esikäppi – tal on varbad! 😀 Nii armas 🙂

Kohapeal oli lisaks EllieTheElephandile veel 11 kuldset ja 7 pisikest kuldse kutsikat (kellest osa on veel müüa! 😉), ega ei olnud ju eriti äge neid näha ja näppida :P… Ja kui enne Koonu üksinda nähes ei olnudki aru saada, et ma karvahoolduse osas midagi väga valesti teeks, siis 11 hoolitsetud iluduse kõrvalt oli ta selgelt ära tuntav: näe, see sagris metsjeesus seal :D… nüüd enam ei oleks ära tuntav 😛

***

Tagasiteel mõtlesin, et mis valesti see uuesti.. läheme ütleme siis täna Sesamyle “tere”… aga selgus, et mis valesti see uuesti valesti… ja plaan feilis, nagu alati… nujah…

Olev? (Antsu poeg? 50+?)

See on nüüd vääääääga long shot, aga proovida ju võib.
(Ps. Kuigi nii tundub, siis see tegelt ei ole libapostitus 😀)

Kas keegi teab kedagi (kes teab kedagi, kes teab kedagi) kelle nimi on Olev?

Olev võiks olla vanuses 50+…

Olevi isa nimi võib olla Ants (aga võib ka mitte olla)…

Olev võib olla pärit Tallinnast või Lääne-Virumaalt… aga võib ka olla pärit mujalt.

Olevi üheks tundemärgiks võib olla puuduv kilpnääre, aga võib ka mitte olla 😀

***

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja võib-olla pole ta nimi üldse Olev, aga kui ta on mees ja 50+ ja teab, mis on MEN2B, siis vabalt võib ühendust võtta. Tänan 🙂

***

 

***

EDIT: Kuulsin nüüd, et täna olevat Olevipäev 😀 Teemasse 😀 Palju õnne!

wiikendiikend

Nädalavahetuseks saabus külla resideeruma kõrgeauline Vihmahääl. Tegelikult tuli ta küll ainult ühel  omakasupüüdlikul põhjusel – tahtis mult kitarri laenata – aga selleks pidi ta muuhulgas ka kannatlikult meie seltskonna üle elama. Elas ka.

Kuumade ilmadega soovitatakse toas jahedas püsida. Kuna meie jahedas toas on 28+… kraadet sooja, siis kobisime veelgi kuumemasse autosse ja läksime trippima. (Koonule halastasime auto osas ja jätsime ta siiski “jahedasse” tuppa.) Vihmahääl polnud kunagi Otepääl käinud. Ise käib mööda Iirimaad töllerdamas ja pole Nuustakulegi jõudnud, eksole… Aitasime siis vaest inimest ja viisime ta sinna (etterutates olgu öeldud, et tõime ikka tagasi kah).

Käisime Vihmahäälega Tehvandi hüppetorni otsas. T., kellele ei meeldi juba 3m kõrgust, ei olnud eriti huvitatud 34 meetri kõrgusel võrest platvormil patseerima ja jalge alla tühjusse vaatama. Meiele see eest meeldis.
Sheeriks pilte ju ka, aga mu siinne arvuti ja fotoaparaat ei ole koostöövalmid omavahel. Riius vist…

Siis käisime linna peal. Andrust ei näinud 😦 See-eest oli seal miski tsiklimeeste kokkutulek vms, terve linn oli motikaid täis. Mina muudkui vaatasin, pühkisin suunurgast ila ja nurrusin 😀
Ostsin külmikumagnetid ja villased sõrmik-käpikud. Noh, et juhuks, kui nüüd kraadid äkitselt 20-le langema peaksid vms, siis läheb ehk vaja.
Otepää, muuseas,  koosneb peamiselt pubidest, majutus-asutustest ja eramajadest.
Ja energiasamba juures käisime ka. Ja Pühajärvel. Sõjatamme vaatamas ja miskil paadisillal jalgupidi vees istudes möödaujuvat saarmat imetlemas. Kuna me oleme kõik sotsiofoobid (wordpress leidis abivalmilt, et see sõna oli valesti kirjutatud ja pakkus asemele õigemat versiooni – isotoobid 😀) ja hindame palavalt oma isiklikku ruumi, siis randa trügima ei hakanud ja ise vees jäigi käimata/ujumata.

Koju tagasi jõudes tundus isegi palav tuba eelnevaga võrreldes päris hea jahe korraks 😀

***

Pühapäevahommikul helistasin M.-ile, et vaadaku aknast välja ja öelgu, kas rannas on palju inimesi. Ei olevat olnud. Käisin Koonuga õuel ära (kus sain naabrinaiselt, kes on EllieTheElephandi suur fänn, lille 🙂)… Ja kupatasin siis meie seltskonna Nõosse (Nõkku?)  järve äärde. EllieTheElephandi  kastsin märjaks ja jätsin koju. Haarasime hoopis Hoséphi kaasa.
Vesi oli niiiii külm 😀 Esimesed 10 minutit kannatasin ainult põlvini vees seista. Aga peale pooltundi liival praadimist läksin isegi mina kaelani vette ja sooritasin mõned õnnetud ujumisliigutused (ma nimelt ei oska ujuda… kindla põhjaga pinnal (basseinis) on vist isiklik rekord 50 meetrit imekombel, aga tavapärane maa on 10 meetrit ja siis peab koivad põhja sirutama). M. (kes meiega kohapeal mõningase hilinemisega ühines) ja Hoséph seevastu ujusid vist järvele 16 tiiru peale. Ja ühtlasi käisid vahepeal saarel kõrkjates vanainimesteasja tegemas, kui T.-d uskuda 😀 (emm.. Fränky, kui Sa seda nüüd loed, siis kodurahu huvides soovitan T.-d siiski mitte uskuda 😀)
Aga minu jaoks oli see selle suve (ja ühtlasi viimase kolme aasta!) esimene “ujumine” väliveekogus! Jalgupidi vees olen töllerdanud, aga nüüd oli natuke nagu päris 🙂

Aga pruun ei ole ma ikka. Kui ma põngerjas olin, siis olin igal suvel nagu šokolaad… ja nüüd? Nagu albiinoluik… isegi Fränky on pruunim! Prff…

***

Õhtu lõpetuseks saatsime Vihmahääle (ja kitarri) rongile (optimist tahtis pühapäeva (!) õhtul porgandisse mahtuda… ja mahtus ka)… vedasime Fränky ja tema pagasi koju ja läksime Koonuga jalutama. Kes otsustas, et hullult hea mõte oleks kalaraibetes püherdada. Jõesuplus puhastamisel abiks ei olnud. Koju kõndisime kalaraipelise-jõemudase Koonuga. Väga armas. Ainult üks inimene vastutulijatest vaatas teda heldinud näoga… Tema oli umbes aastane ja mõistab ilmselt täiesti Koonu soovi ennast ära määrida.

Olenemata pikast pesust ja šampoonist on koonu kael täna ikka veel kalane… See lihtsalt ei tule maha. Oeh.

i must blog a bit

Olete kuulnud, et jalgrattasõidu kohta öeldakse midagi sellist, et “Kui oled korra selle ära õppinud, siis ei unusta seda enam ära” vms.

Ja nii on ka vist.

Aga blogimisega on teisiti. Kui juba mingi paus sisse jääb, siis enam ei oska. Esiteks selle pärast, et vahepeal on mitu asja toimunud ja siis ei viitsi neist kõigist rääkida ja ei teagi kust alustada jms. Teiseks painab, et ähhh… ma ju olen mitu korda mõelnud millegi kohta, et sellest võiks blogida/saaks blogipostituse… Aga minu mälu on… selline, et keskmine 90-aastane teeb oma mäluga mulle silmad ette… Nii, et jee ma mäletan.

Ühesõnaga, nii tulebki lihtsalt iga kord peale pausi teha üks postitus halaga sellest, kuidas ei oska millestki rääkida. Siis saavad sõrmed soojaks (kui 30 kraadisest ilmast nende soojendamiseks ei piisa) ja edasi on lihtsam.

Soojast ilmast rääkides. Käisime eile ujumas. St kõik teised inim-kaaslased ujusid. Mina, kes ma ujuda ei oska, tšillisin kaldaäärses vees (aga kaelani vees, et parmud, keda oli palju, mind nahka ei paneks). Kaks veekoera-retriiverit tšillisid peamiselt kaldal. EllieTheElephant käis suure meelitamise peale paar ujumistiiru ja istus ka kaelani vees… aga Džännu istuski kaldal. Kui inimesed kaldale jäänud oleks, siis oleks nad mõlemad ujunud.. aga nüüd pidid vist valvama vms.
Kuna Koonul on vaesekesel ko-gu-aeg palav praegu, siis käime varahommikuti tööle tulles (puhkus on läbi :() jõest läbi. St tema jalutab jões/kaldaäärses vees ja mina kaldal.

***

Tšillisime Koonuga vahepeal 5 päeva Tallinnamaal. Minnes sõitsime esimest korda uute porgandirongidega. Uhke, aga väike. Erinevalt bussist pole vähemalt koonule piletit vaja 😛

Koonule Lasnamägi meeldis. Kuna iga põõsa taga oli kohalike grillimisplatsike oli iga kolme sammu tagant võimalus maast toidujääke leida. Mulle see mingil veidral põhjusel ei meeldinud eriti. Veel leidis Koon surnud siili, ja pidas esimese asjana heaks sellel püherdama hakata. Ka see ei meeldinud mulle eriti. Lõpuks leidis koon Lasnamäelt jänese, aga see jooksis eest ära ja ei lasknud enda peal püherdada.

Sorteerisin ja pakkisin oma toas asju… tõeline retk down the memory lane.

Näiteks leidsin oma kõige esimese tikandi. Valmistet miski 4-5 aastasena Vinnimaa lasteaias. Ilmselgelt oli juba siis selge, et erilist käsitööannet mulle pole antud:

Veel leisdin oma kõige esimese pangakaardi. Hoiupanga lastekaart. 50 krooni oli ka kontol ja puha! Hullult uhke olin!

Siis meeldis mulle kunagi luuletada 😀 Ja oh õudu, keegi kuri hing on need üllitised alles hoidnud 😀

Leidsin ka teise, mille Dzeigi 20ndaks sünnipäevaks kirjutanud olin. See oli vähe diibim, aga seal on lause, et “Oled kaksk´end aastat elan´d, sama palju tuleb ka” 😀 Djahh, Dzeik, kui Sa nüüd oma praegusele vanusele mõtled, siis selgub, et ega enam palju jäänud pole, kui ainult 40 lubati 😀 Kuigi isegi olen lahkelt andnud…

***

Lisaks luulehuvile on maast madalast olnud ka ajakirjandushuviline. Koolis sellega agaralt tegeletud ja isegi TÜsse ajakirjandusse sisse saadud… Aga esimesed üllitised olid kodukootud “ajakirjad” 😀 Hind oli 2 krooni! Valminud käsitööna!

***

Veidi hilisema (ja praeguse) aja huvi osas pakkisin klaasi tagant hoole ja armastusega sisse oma tsiklivaramu. Nurrrr…. Ninjaaa…

***

Pildid otsas. Rohkem ei räägi kah.

*

Siiski. Sesamy, me sõitsime pealinnast tagasiteel Su kodukandist läbi. Kiikasin kohalikku kauplusesse sissegi, viisakalt tere öelda ja Koon ette näidata. Aga vist ei oldud tööl. Täielik tööluus ma ütlen. Prff.

Minu spuukid unenäod

Ammu pole juhtunud, et mu unenäod täide lähevad vms (mitte küll täpselt, aga üldine teema vms), aga täna nägin unes, kuidas olime Lasnas.. mina-Vihmahääl-Netram-Empz-Dzeik-T. …Sest T. ja Dzeik pidid kuhugi reisile minema vms.
Nemad asusid lennujaama teele ja me, ülejäänud, kobisime maja katusele, et lehvitada.

Kuni ootasime, kiikasin üle ääre ja panin tähele, et maja ees on maas 2 väikelennukit kõrvuti… aga inimesi polnud näha, lihtsalt seisid seal.

Eniveis, startis siis nende (suur)lennuk ja sõitis eemale..Me lehvitasime…. siis pööras ringi ja hakkas allapoole tulema… ja maandus esiotsaga meie katuse-äärele… (siis oli see digimoondunud juba väikelennukiks)… Me seisime samal kõrgusel ja naeratasime nagu idioodid, et näe, te olete meiega samal kõrgusel… Kuni lennuk alla vajuma hakkas…

Õhus digimoondusid nad omakorda kopteriks, mis maandus/kukkus üllataval kombel pealtnäha üsna tervelt. Naispiloot tuli välja (sulges ukse nda järel) ja seisis kopteri ette, seljaga kopteri poole… Ja siis lahvatasid selle “kapoti alt” leegid välja ja piloodi selg põles täiega…aga ta kas ei märganud või ei lasknud ennast häirida… keeras end ringi ja hakkas kopterit kustutama vms, aga üsna tulutult. Kopteris sees olijad uurisid, et kas võivad välja tulla,aga ta keelas miskipärast…

Siis pidin millegipärast eemale minema.. ma ei teagi miks või kes kutsus vms… aga lippasin seejärel köögiaknale, et alla vaadata ja kopter oli põlenud.. aga tundus tühi… Empz pesi köögis nõusid ja uurisin temalt, et kas kõik pääsesid välja? Ta ütles, et nägi kui T. välja tuli, aga Dzeiki mitte…

Õnneks ei pidanud me selle teadmisega kaua olema, sest suht kohe-varsti käis uksekell ja saabusid T. ja Dzeik… Dzeigi käed olid sidemetes, aga ei miskit hullu.

Kuigi unenägu oli enamvähem häppi endinguga, siis ärkasin selle peale siiski üles. Kell oli 7 hommikul. Mõtlesin T.-le ja Dzeigile SMSid saata, et käitugu ettevaatlikult nägin unes neid lennukiga alla kukkumas, aga liiga uni oli, ei viitsinud…

Kui kell 9 telefonikõne peale uuesti ärkasin, siis tsekkasin uudiseid ja FBd ka ja jagasin ära, et näe, ei peagi Dzeiki ja T.-d hoiatama, sest hoopis lennuõnnetus oli teemaks… Päris kole. Üldse mitte nii õnneliku lõpuga, kui minu unenäguline…

mõmm

Jälle nädal möödas… Toimunud on isegi liiga palju, nii et ei oska kõigest kirjutadagi…

Osa toimunust, mis siis, et Tartust kaugemal, tegi mu katki… aga samas nagu (minu õnneks) ei jõua veel kohale ka… Ilmselt just sellepärast, et olen kaugemal.. Tundub, et kõik on nii, nagu enne.

Aga kuna ma ei suudaks Roosist pikemalt kirjutada, siis liigun edasi, et mitte murduda.

***

Käisin juhtkoerte laagris Otepää kandis. Tore. Väsitav. Tore. Koonul oli ka tore.

This slideshow requires JavaScript.

***

Jalgpalli MM sai läbi. Saksamaa võitis. Olgu siis. Vähemalt tuli Euroopasse.
Muuseas… nii, nagu 2 aasta pärast on Euroopa Meistrivõistlused (jalgpallis), kas samal ajal on toimumas ka… Ameerika MM, Aasia MM ja Aafrika MM vms?

***

Sain eile oma “Süü on tähtedel” raamatu kätte. Paberkujul, eestikeelne. Kuna olin laagrist tulles niiiiiiii surmväsinud siis lugesin ainult esimesed 40lk läbi… Aga oskan peale seda öelda, et jah, inglisekeelne on parem. See pole isegi mitte tõlkija süü, aga suurt osa neid inglisekeelseid mõtteid ei olegi võimalik samamoodi edasi anda… Näiteks, olete te kunagi püüdnud mõnda eestikeelset laulu inglise keelde tõlkida? 😀 Ma ükskord üritasin ühele Portugali kutile edasi anda mingi termika laulu sõnu… Noooh, ütleme nii, et eestikeelsed väljendid tundusid võõras keeles ikka päris.. veidrad 😀 Nii, et anname tõlgile andeks 🙂 Aga raamat on sellegipoolest hää 🙂

Merje rääkis hiljuti oma blogis, et käis seda kinos vaatamas ja oli nii jura, et raamatut ei loegi. Loe ikka, raamat on 100x parem ja väga naljakas. Ja eeldan, et Sulle võib vabalt inglise-keelset versiooni soovitada 😀

***

Ja last, but not least… Kunagi kuu tagasi või nii, tegin siin küsitluse, et kes siin üldse käib jms. 2 inimest vastasid, et nad on mu sugulased. Ma tuvastasin neist ühe, Dzeigi… aga too teine: Kes Sa oled? (jäta kommentaar palun :D)

Aga nüüd nägenz… järgmise nädalani.

 

Helid (blogivõistluse II vooru teema :))

Olen juba eelmisest pühapäevast teadnud, millest ma seekordse blogivõistluse teema (“Helid”) selle nädala  postituse teen… aga olen olnud ko-gu-aeg eemal.. või siis pole mul internetti käpapärast. Võeh… proovin nüüd siiski selle postitusega maha saada 😛 Sest välja langemine on ju nõrkadele! 🙂

Niisiis. Teemaks on Laulupidu. Ootasin mina teist. Käisin maal Laulupeo Tule tulemist vaatamas (Siiamaani kummitab see Tule minemise laul)… Tantsupeo päeval jälgisin Tuletulemise kodulehelt tule teekonda staadionile ja telekast Tantsupidu. Järgmisel päeval vaatasin telekast Laulupeo rongkäiku ja õhtust Laulupeo kontserti. Ülejärgmisel päeval vaatasin samuti Laulupidu.

Piinlik oli küll, et ise kohale minna ei saa… aga vähemalt tegin enda nädalavahetuse vabaks, et kõike jälgida…

Nojah. Jälgisin siis… Ja teate mis? Enam ma ei olegi nii pettunud, et ma kohapeal ei olnud…

Laulupeo kava saate lugeda SIIT… ei hakka neil laulupealkirju siia eraldi kopeerima…

Okei, hümn.. Sind surmani… Ilus oled, Isamaa… Ärkamise aeg… Koit… Päikeseratas… Sind surmani… esimene õhtu oli ju täiesti okei… Tuntud ja tundmatuid palasid enam-vähem võrdselt.

Aga järgmine päev? Esmaettekanded, uudisteosed, pasunakooride instrumentaalpalad… Hallooo, see on LAULUPIDU… Rahvas tuleb sinna laulma! Mida Sa laulad kaasa laulule, mida keegi kunagi varem kuulnud ei ole? Või orkestrile? Kas nad ei võiks näiteks 11 instrumentaapala asemel mängida laulude saateks? Ja veel parem, kui need oleksid näiteks tuntud laulud?

Kui ei meenu ühtegi tuntud lugu, mis puudu oleks olnud, siis võin omalt poolt lahkelt ja tasuta soovitusi/meenutusi jagada:
“Mis maa see on”
“Rahu”
“Laul Põhjamaast”
“Virumaa laul”
“Isamaa ilu hoieldes”
“Ei ole üksi ükski maa”

Kas sellised laulud kavad ei oleks kuidagi rohkem.. laulupeolik?Ja ei, tänan küsimust, ei oleks liiga tihti, kui iga 5 aasta tagant neid samu laule kuulda. Vastupidi, siis jääks ehk midagi ka pähe ja  ehk oskaks publik ka “Koit”-u kaasa laulda, mitte ei peaks brožüürilt spikerdama (jah, fain siis, koorid lugegu nooti kui soovivad…)

***

Ja ei, ma ei tunne end nüüd vähem eestlasena, et sellist püha lehma maha julgesin teha… Ma ei ole laulupeo vastu… aga ma ei taha istuda ja oodata, et “ahh, saaks see lugu juba läbi”… Jah, muidugi on nähtud kõva töö ja vaev kõigi korraldajate ja osalejate poole jne… aga… aga…

Saate ju aru, mida ma mõtlen?

***

Kuna peale Laulupidu ei jäänud kõrvu kummitama ükski megahea lugu, vaid hoopis imeilus päikeseloojang, mis sealt kaare tagant siras ja mulle möödundsuvist Robbie kontsertit meenutas, siis võtsin hoopis juutuubi ette ja vaatasin Robbie kontserdi üle:

Ja kohutavalt rikutud ja miskõikveel nagu ma olen, meeldis mulle iga viimne kui üks nendest “odavatest” ja “räpastest” naljadest (laenan internetikommentaatorite arvamusi), mida ta seal tegi 🙂
Aga kuulujutt räägib, et DVDle see kontsert olenemata lubadustest ei jõuagi. Loodan, et kuulujutt valetab.

***

Ps. Ostsin endale eile Termika uue plaadi 🙂

***

Ps2. Kõigi oma pattude eest (Laulupeoga mitte-rahul olemine ja Robbie riivatute naljade fännamine) sain eile nuheldud ja peale 2,5 tunnist pinget sai Holland jalkas peksa. Helid, mis ma seepeale kuuldavale tuua tahtsin, ei olnud eriti tsensuursed…

puzzlemuzzle

Koon on ülitubli. Köögis on lahtine prügikast ja võin vabalt sinna kõige pealmiseks tema nähes visata näiteks eilse kuupäevaga viineri… ja siis Koonu üksi koju jätta. Tagasitulles võin kindel olla, et viiner on alles. Koon on ka alles.

Mitte ühtegi pättust ühesõnaga!

…Peaaegu.

Laon mina põrandal puslet kokku… tükid kõik EllieTheElephanti pesa kõrval laiali… tema vedeleb pesas ja vaatleb. Mõne aja pärast märkan, et ta nätsutab juba pikemat aega midagi… kiskusin lõuad lahti ja võtsin välja millegi… mis ei ole enam äratuntav, aga arvestades materjali ja asjade kättesaadavust Koonu läheduses võin pea kindlalt väita, et tegu on oli pusletükiga.

Armas temast muidugi… teeb mul töö lihtsamaks ja pusle vähetükilisemaks. 200tk pusle on ju lihtsam kui tuhandene näiteks… 😛

Nüüd kahtlustan, et eelmise pusle ainsat puuduolevat tükki ei söönudki äkki tolmuimeja…

This slideshow requires JavaScript.

Pool puhkust nagu naksti lännu

Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“.  Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata.  Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛

Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.

Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:

(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***

Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.

Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂

Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂

Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.

Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”…  Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.

Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:

Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga”  – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…

Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂

Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂

Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute.  Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.

Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?”
Härra 1: “Jah, on küll, jah!”
Djah..

Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!

Niih… nüüd aitab.  Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.

Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀

This slideshow requires JavaScript.