wiikendiikend

Nädalavahetuseks saabus külla resideeruma kõrgeauline Vihmahääl. Tegelikult tuli ta küll ainult ühel  omakasupüüdlikul põhjusel – tahtis mult kitarri laenata – aga selleks pidi ta muuhulgas ka kannatlikult meie seltskonna üle elama. Elas ka.

Kuumade ilmadega soovitatakse toas jahedas püsida. Kuna meie jahedas toas on 28+… kraadet sooja, siis kobisime veelgi kuumemasse autosse ja läksime trippima. (Koonule halastasime auto osas ja jätsime ta siiski “jahedasse” tuppa.) Vihmahääl polnud kunagi Otepääl käinud. Ise käib mööda Iirimaad töllerdamas ja pole Nuustakulegi jõudnud, eksole… Aitasime siis vaest inimest ja viisime ta sinna (etterutates olgu öeldud, et tõime ikka tagasi kah).

Käisime Vihmahäälega Tehvandi hüppetorni otsas. T., kellele ei meeldi juba 3m kõrgust, ei olnud eriti huvitatud 34 meetri kõrgusel võrest platvormil patseerima ja jalge alla tühjusse vaatama. Meiele see eest meeldis.
Sheeriks pilte ju ka, aga mu siinne arvuti ja fotoaparaat ei ole koostöövalmid omavahel. Riius vist…

Siis käisime linna peal. Andrust ei näinud 😦 See-eest oli seal miski tsiklimeeste kokkutulek vms, terve linn oli motikaid täis. Mina muudkui vaatasin, pühkisin suunurgast ila ja nurrusin 😀
Ostsin külmikumagnetid ja villased sõrmik-käpikud. Noh, et juhuks, kui nüüd kraadid äkitselt 20-le langema peaksid vms, siis läheb ehk vaja.
Otepää, muuseas,  koosneb peamiselt pubidest, majutus-asutustest ja eramajadest.
Ja energiasamba juures käisime ka. Ja Pühajärvel. Sõjatamme vaatamas ja miskil paadisillal jalgupidi vees istudes möödaujuvat saarmat imetlemas. Kuna me oleme kõik sotsiofoobid (wordpress leidis abivalmilt, et see sõna oli valesti kirjutatud ja pakkus asemele õigemat versiooni – isotoobid 😀) ja hindame palavalt oma isiklikku ruumi, siis randa trügima ei hakanud ja ise vees jäigi käimata/ujumata.

Koju tagasi jõudes tundus isegi palav tuba eelnevaga võrreldes päris hea jahe korraks 😀

***

Pühapäevahommikul helistasin M.-ile, et vaadaku aknast välja ja öelgu, kas rannas on palju inimesi. Ei olevat olnud. Käisin Koonuga õuel ära (kus sain naabrinaiselt, kes on EllieTheElephandi suur fänn, lille 🙂)… Ja kupatasin siis meie seltskonna Nõosse (Nõkku?)  järve äärde. EllieTheElephandi  kastsin märjaks ja jätsin koju. Haarasime hoopis Hoséphi kaasa.
Vesi oli niiiii külm 😀 Esimesed 10 minutit kannatasin ainult põlvini vees seista. Aga peale pooltundi liival praadimist läksin isegi mina kaelani vette ja sooritasin mõned õnnetud ujumisliigutused (ma nimelt ei oska ujuda… kindla põhjaga pinnal (basseinis) on vist isiklik rekord 50 meetrit imekombel, aga tavapärane maa on 10 meetrit ja siis peab koivad põhja sirutama). M. (kes meiega kohapeal mõningase hilinemisega ühines) ja Hoséph seevastu ujusid vist järvele 16 tiiru peale. Ja ühtlasi käisid vahepeal saarel kõrkjates vanainimesteasja tegemas, kui T.-d uskuda 😀 (emm.. Fränky, kui Sa seda nüüd loed, siis kodurahu huvides soovitan T.-d siiski mitte uskuda 😀)
Aga minu jaoks oli see selle suve (ja ühtlasi viimase kolme aasta!) esimene “ujumine” väliveekogus! Jalgupidi vees olen töllerdanud, aga nüüd oli natuke nagu päris 🙂

Aga pruun ei ole ma ikka. Kui ma põngerjas olin, siis olin igal suvel nagu šokolaad… ja nüüd? Nagu albiinoluik… isegi Fränky on pruunim! Prff…

***

Õhtu lõpetuseks saatsime Vihmahääle (ja kitarri) rongile (optimist tahtis pühapäeva (!) õhtul porgandisse mahtuda… ja mahtus ka)… vedasime Fränky ja tema pagasi koju ja läksime Koonuga jalutama. Kes otsustas, et hullult hea mõte oleks kalaraibetes püherdada. Jõesuplus puhastamisel abiks ei olnud. Koju kõndisime kalaraipelise-jõemudase Koonuga. Väga armas. Ainult üks inimene vastutulijatest vaatas teda heldinud näoga… Tema oli umbes aastane ja mõistab ilmselt täiesti Koonu soovi ennast ära määrida.

Olenemata pikast pesust ja šampoonist on koonu kael täna ikka veel kalane… See lihtsalt ei tule maha. Oeh.