IT15:30, EST 16:30
(Lennukis tagasiteel).
Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast
Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile 🙂
Viimane päev. No ei ole elu, ei ole.
Oleme lennukis (Air Dolomiti, Embraer 195), 1100 meetri kõrgusel… väljas on 55 kraadi (miinuskraadi?)… Roomas oli hommikul +25´… Münchenis olevat +20´… Tallinnas…pakun, et umbes miinus 4.
Lõpetasime just oma lennukilõuna. Armas toidukarbike topsi vee, küpsise ja vorstisaiaga. Lisaks õunamahl. Meeldiv. Ja enne õhkutõusu jagati komme ja väskendavaid Air Dolomiti salfrätikuid. =)
Aga lennuki peale jõudmine oli vaevaline.
Olime ilusti 1,5 tundi varem lennujaamas, õiges väravas (D7) ja ootasime, et kell 14:00 pardale saaks…
14:15 ei olnud veel saanud ja ekraanil kirjas polnud ka midagi. Üsna meie lähedal puuriti midagi, nii et kõlaritest kostuv oli VÄGA halvasti kuulda ja ühel korral kostus midagi, mille üle me naersime, et „Oh, see kõlas nagu „Final call for FKperekonnanimi and MaciPerekonnanimi!“…
Läksime väravasse küsima… ja ootasime seal vist veel 5 minutit, sest meiega lihtsalt ei tegeletud… nagu meid polekski seal, lihtsalt null reageerimist. Ja kui lõpuks tegeleti, siis äkki öeldi, et te peate OTSEKOHE hoopis C10 väravasse minema! Ja siis kuulsime jälle kõlaritest meie nimesid…
Oi, me jooksime! Kell oli 14:30, mis pidi olema täpselt lennuki väljumisaeg. Mu köha unustas selle jooksmise peale ära, et ta juba tervenenud oli ja nüüd köhin jälle. Tore-tore. No ei ole elu, ei ole!
Aga me jõudsime! Bussiga viidi meid eraldi lennukitreppi keset lennuvälja ja seal läksime uhkes üksinduses trepist üles, nagu staarid eralennukisse. Embraer 195 pole ka nii suur lennuk, nii et petaks eralennuki pähe ära küll.
Õnneks selgus, et lisaks meile kahele on veel tulemata selline pisiasi nagu pagas… =) nii, et lend hilines pisut veel. See ei häirinud meid, sest esiteks – me oleme Itaalias ja siin tulebki alati kõige/kõigi järgi oodata… ja teiseks, kuna Müncheni lennujaamas tuleb meil 3,5 tundi oodata (nüüd siis varsti juba „ainult“ 3h…selle ajaga jõuab sealt selle armsa Siilipoisi uuesti üles otsida =)… kuigi kuna raha pole, peab Siilipoiss siiski sinna jääma…Jälle.)… ja kolmandaks selle pärast, et sellepärast saame me ju kauem Itaalia pinnal viibida :D.
Meie all on päris tihedad pilved. Krt, ma harjusin juba RedBull´ita elama, sest sain vajaliku energia päikesest kätte… nüüd on sellega siis ühelpool…
Ja nüüd on lennuki ümber ka udu.. ja õhuaugud. Tundub nagu sõidaks Tallinna tänavaid mööda bussis, kuigi seal vist plagisevad hambad rohkem =).
Üks tsikk peksti just WCst välja… õhuaukude pärast. Vaeseke.
Aga nüüd läks crazyks kätte ära ja asjad hakkavad kukkuma (mitte lennuk, vaid lennukis olevad lahtised asjad).. ja mu käekiri on üsna loetamatu, sest käsi hüppab kogu aeg ühest paberi otsast teise =D.
Teen kirjutamisse pausi…
(hiljem, endiselt samas lennukis)
Ahjaa, tahtsin veel rääkida, et lugesin seda Lufthansa ajakirja, mis siin oli ja seal oli päris põnev artikkel maandumise kohta… Et kui Te lennukis õhku tõusmist ootate, siis piloodid jälgivad samal ajal põnevusega teiste lennukite maandumist. Ja, et maandumiseks mõeldud maa on 3000m (3km) ja kuna kiirus on ligi 300km/h, siis on üsna raske kohe selle 3000 meetri alguses maanduda.. selleks on sellest esimesed 1000m veel „eksimismaa“… kui selle maa jooksul rattad maha saab on üsna kindel, et ilusti ja turvaliselt pidama saav. Kui see 1000m läbi saab ja rattad maas ei ole, peab uuesti õhku tõusma ja uuele katsele tulema.
Ilusa ilmaga eelistatakse vaikset/pehmet maandumist, aga libeda/tuulise ilmaga on ohutum, kui rattad kohe hooga maha vajutada ja pidurdada… isegi kui nii vähe hüplikum on. Väldib vesiliugu vms. (Märkus: nüüd lugesin hiljuti, et seda nimetatakse „kontrollitud kokkupõrkeks“.)
Siis lugesin loetelu, kus oli mingi miljon ohtlikku asja, mida ei tohi lennukisse võtta – ei üles käsipagasisse, ega alla pagasisse. Teiste asjade hulgas tikud. Ja mulle meenus, et Cicco võttis meile esimesel õhtul Trasteveres Nylon´i baarist nende logoga mini-tikutopsid mälestuseks. Ja need on kusagil all pagasis. Oleme kurjategijad.. kuigi mitte tahtlikult… ja ma parem ei lähe seda piloodile mainima.
Kräpp, kus raputab.. .ja kohe varsti maandume ja see saab ilmselt hüplik olema. Aga sellest hoolimata on tõusmine-maandumine mu lemmikosad.. muu on üsna igav. Peaasi, et neid (tõusmist-maandumist) õiges kohas tehakse.
PS1. Unustasin alustuseks tänahommikuse Rooma kohta mainida: sõime hommikusöögiks mingeid maisihelveste-moodi asju piimaga. Nii ebaitaalia =)… Piim muuseas säilib kuni 06.06 (10 päeva veel!)… Crazy!
Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim
PS2. Tiburtina´s perrooni otsides kõndisime vist maha 38 kilomeetrit… masendavalt suur… ja spordikott oli NII raske.
PS3. Spordikott oli nii raske, sest hommikul käisime poest läbi.. ja nüüd on kotis 2 pakki itaalia-makaronilisi.. ja 3-pakk Peroni´t. Ei saa ju ometi päevapealt kohe kaineks hakata. Ja pealegi maksid need 3×0,33ml pudelit kokku 1.70€ ja Kaubamajas on ainult üks pudel 27 eeku… njah, mine või Eestis eesti kraamile üle.
Okas.. põllud on juba lähedal, pakin end kokku ära.
Põllulapid paistavad all
PS4. Kell on 16:18, Eestis 17:18.
IT 16:56, EST 17:56
(Müncheni lennujaamas).
Nüüd oleme Müncheni lennujaamas. Krt, küll see on ikka suur.
Müncheni lennujaama üks nurgake
Kasutame ära oma viimati kasutamata võimalust tasuta soojadeks jookideks. Cappuccino saab kohe otsa, siis läheme kakao järgi.
T.-le, kes seda ilmvõimatut-koledat keelt mõistab, võtsin tänase ajalehe.. kaanepildi pärast… ja et me ristsõna teha saaks (või siis mitte =)).
Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)
Ühte asja tahtsin kurta ka – mu imeilus helesinine koti küljes rippuv kets, mille Roomast ostsin, jäi Rooma lennuväljale.. rõngas oli katki ja joostes pudenes vist kets küljest… No ei ole elu, ei ole =(.
Mul on üks küsimus ka, mis lennukis tekkis – kust piloot alati ette teab, et õhuauk tulemas on? Alati enne raputamist anti kellaga märku, et nüüd tuleb.. aga vaevalt õhuaku sama hästi ette näha on, nagu katkist asfalti.. ju..või?
Heh.. ja teine asi veel: mingil hetkel tuli meile vastu teine lennuk ja sõitis vastu-mööda. Täiesti lõpp, kui kiire see tundus, kui mõlemad lennukid täiel kiirusel vastassuunas liikusid. Siuhhh.. nagu NATO hävitaja. ;).
Ja kolmas asi, mis meenus – Ma Armastan Roomat palavalt, aga nende lennujaam.. ja eriti saabuvate lendude osa, on küll üsna geto… umbes nagu Nõukogude aegne vms… =)… Müncheni oma see-eest on eriti vip ja ilus…
IT 17:17, EST 18:17
(endiselt Müncheni lennujaamas).
Vahetasime tühjaks saanud cappuccino-topsid kakao omade vastu välja. Järgmiseks on latte plaanis. Aga kui õhuaugud terve tagasilennu jätkuvad ja WC-sse-minekut keelavad, siis saab pärast lennukiistmeid kuivatada :P.
Leidsime vahepeal ülejäänud Buddha-kuju üles… sellesama, kes oma sinise pea Ferdinando juurde unustanud oli. Vaeseke.
Rahaautomaatidest mööda jalutades meenus, et eile tahtsin rahaautomaadist kontojääki vaadata. Eestis olen harjunud, et automaadis on esmalt vaja valida keel, siis sisesta PIN, vali tehing jne… Aga Itaalias oli kohe: sisesta summa, mida soovid välja võtta… ja ei mingit muud valikut… Okei, „Cancel“ oli ka. Valisingi katkestamise ja siis kästi kaart 30 sekundi jooksul ära võtta, muidu võid sellele Arrivederci! öelda.. julm.
Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis
Kui nüüd aknast välja vaatasin (ja ma vaatan alatasa siin aknast välja, sest väljas on ju lennukid ja kopterid.. nii lahe J), siis on näha, et meie läbitud tormipilved on siiapoole jõudnud… kahe tunniga lähevad need siit mööda ja saame uue stardiga neid ilmselt uuesti läbida. Lahekas =D (vaene põis).
Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved
Kiirabi sõitis just mööda. Vilkuritega. Huvitav, kummal neist lennuväljal eesõigus on – sireeniga kiirabil või lennukil? Või ehk hoopis pagasiautol, sest muidu pagas hilineb…
Põiekas on. Läheks ju vetsu, aga seelik jäi pagasisse spordikotti ja silt näitab, et sinna võivad minna ainult väga pikkade jalgade ja lühikese seelikuga tüdrukud. Ainus lahendus oleks meestepoolele minna.
Meestest rääkides… panime Itaalias tähele, et sealsed isendid lähevad keskeas eriti kenaks.. umbes nagu George Clooney :P… sellised.. soliidsed… täiesti tavaline oli 50stele kobedikele järgi vaadata 😀 :D… vahel noorematele ka. Ja FK nägi bussis oma elu armastust punases sametsärgis. Aga see tõbras väljus üks peatus liiga vara. Mehed! Sinna nende pereloome läks…
Uus teema – kas RÜCKZUGSANKÜNDIGUNG on tegelikult ka mingi saksakeelne sõna? Koomiksist nägin… kui on, siis masendav.. loetamatu ju!
Jõin enne lennukis õunamahla, vee ja kohvi.. ja siin nüüd cappuccino, kakao ja latte. Vähe sellest, et mu põis ilmselt 4x suuremaks venib, istun ma öösel üleval nagu öökull ilmselt, sest ma ei joo muidu kohvi.. ainult praegu, Rooma-lainel olles.
Tegelikult tahaks midagi tahket ka, aga siin on toidud alates 12€-st… ainus raha, mis mul 140€-st alles on jäänud, on 0,40€… sellega ei saa siin vist kõhtu täis. Mujal ka ei saaks =D.
„Alarm für Cobra 11“ on puhas vale. Seal vuravad nad Porchedega ringi, aga siin on ainult Volkswageneid näha. Never trust television! (või väljamaa mehi.) They´re always trying to rip You off! 🙂
Polizei Wolksvagen lennuväljal
Autojutt tuletab meelde (kuna mul on siin sigaigav, siis räägin lihtsalt igal ettejuhtuval teemal 3lk möla nagu näha =D), et eile šokeerisin FKt… Ta on nüüd kindel, et ma olen täielik khmm.. autop..e, ja kurb tõsiasi on, et vist olengi! 😀 Minu jaoks tundus seni kuidagi loogiline teada vähemalt nende autode marke, mida Eestis esineb… ja enamike neist päritolumaad… Või teemasid nagu: autot valides väldi prantsuse-itaalia omi (niuts, alfaaa) ja eelista Jaapani või Prantsusmaa omi.. Eesti kliimas vähemalt. See kõik oli juba FK jaoks palju, aga kui ma mööduva Toyota Priuse kerekuju järgi ära tuvastasin, oli see tema jaoks liig. Ma parem ei ütle talle, et Prius pole ainus äratuntav…
Aga jah, mida tema ka autodest teab üldse. See rumal plika ütles, et Alfa Romeo ei ole midagi erilist! No see oli küll solvav… ja seda veel Itaalias öelda. Ebaviisakus kuubis!!
Ma alustasin käsikirjas kaustikus just kuuekümnenda (!) lehekülje kirjutamist. Veits juba kahtlen, et selle kõik kunagi sisse trükin… see võtaks ju mingi 8 kuud aega =D (märkus.. alustasin trükkimist 4,2 aastat pärast reisi ja selleks kulus rahulikult vahelduva eduga trükkides umbes 2 nädalat)… Ja kui veel pilte juurde valima hakata – neid on hetkeseisuga 1700 ringis.. Jube-jube-jube….
25 minuti pärast (loodetavasti saksa täpsusega) algab boarding meie Pojengile (Mis tegelikult ei olegi Boeing). Wopdidoo… vist… sest samas, kui mõelda, et õhtuks oleme Roomast VEEL kaugemal, siis ei ole väga wopdidoo… niuts :´(.
IT 21:00, EST 22:00
(Lennukis, Airbus 319-100).
Kas teadsite, et herned on ühed vanimad ja tähtsaimad aedviljad? Neid kasvatati Ida-Vahemeremaades rohkem kui 8000 aastat tagasi ja Kesk-Euroopas umbes 5000 e.K.r! Lennukitoidu kandikut lugedes võib lausa targaks saada :P. Kahju, et ma ei mäleta, mida ma minnes lugesin.. oli midagi apelsinide ja kiivide kohta.
„Õhtusöögiks“ pakuti sooja loomafileed nuudlite ja kastmega. Kõrvale kukkel, või, Milka šokolaad ja pudel vett. Lisaks võtsime topsi valget veini.
Veider, Eestis on kell 10 õhtul.. meil on tunne, nagu oleks alles 5. J Kohvid hakkavad vist laksama, sest isegi päike ei suudaks seda 9 päevase magamatuse energiat korvata :P.
Kuulsime, et Tallinnas on +11´ja vihm. No ei olnud vaja teada… pole siis ime, et eestlaseid jooma ajab 😛 (khmm.. kuigi Eestis me ei ole alkohoolikud erinevalt Roomas-olekust…)
Õppisime FK-ga just uue väljendi: „veramente una spugna“(tõlkes: „Nagu käsn“… mõte on umbes sama nagu väljendil „nagu kaevu ääres“), mida öeldakse siis, kui ületad itaallaste tava-joogikoguse (2 klaasi) =).. mida meie ju kogu aeg tegime (aga eestlased on juba ju joomises Euroopas teised). Italianode jaoks pole probleem vähe juua. Eilne host rääkis, et neil on valimisealised 18-aastased.. suitsetamise ja seksimise-ealised on alates 16-aastased (suitsetamine on Itaalias VÄGA levinud.. pea kõik italianod – aga mitte ükski meie host – suitsetavad!).. .aga alkoholimüügi vanust meie host ei osanud öelda, kas üldse on… ju on, aga sellega ei ole seal probleeme… Päris lahe =D.
Päike loojub väljas. Nii ilus! Aga me istume aknast alles kolmandal istmel (kumbki kummalgi pool vahekäiku), nii et korraliku fototõestusega on kööga. Niuts.
Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes
Aga nüüd kustusid/kustutati tuled ära (seda selleks, et kui maandumisel miskit nihu läheb, on inimestel juba silmad pimedusega harjunud ja pääsed kiiremini evakueeruma), nii et ma ei riku rohkem kirjutamisega silmi ja lõpetan. Kohevarsti on Tallinn ka.
Seega: 26.05.2014, Rooma aja järgi 21:15, Eestis 22:15 saab mu „reisikiri“ lõpuks otsa. Ainult 67 lehekülge käsikirja ja 29 lehekülge teksti arvutis… ja 72 lk teksti koos piltidega arvutis…… seda 9 päeva kohta 😛 Niigi läks hästi, sest pooled asjad unustasin kirja panemata, nagu piltidelt märkasin… :P.
Okas. Järgmise korrani!
Arrivederci, Roma!
Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 
