Niisiis.. minu esimese lisablogimise teemaks on “Minu esimesed triibulised” (Ja ma ei tea ikka veel, millest ma siinkohal kirjutan 😀)… ühtlasi tuli ka VäikeFränky meie liivakasti mängima ja järgmiseks lisablogimise teemaks sain “Haruldane nähtus” (Ja ma tean täpselt, millest sealkohal kirjutan :D)… ja mul on meeles ka “päris”blogivõistluse teema (“Eriline sündmus”, oli ju.. eks?!) ja ma tean täpselt, millest kirjutan… aga mul pole veel pilte arvutis, et seda teha.
“Minu esimesed Triibulised”
Kodukirjand
Minu esimesed (teadlikud*) triibulised olid ilmselt värvilised varvassokid (peaagu põlvikud), millel on erinevat värvi triibud. Ühtlasi olid need ka minu esimesed varvikud ja õpetasid mulle, et varvikud = toona väga popp sokisort, on täiega ülehinnatud! Nende jalgasaamiseks kulus täpselt 324,5.2 sekundit kauem kui tavaliste sokkide jalgasikutamiseks. Marutüütu. Pealegi ei ütleks ma, et need nüüd väga mugavad olid.. ja mu vaesed väikesed kõverad varbakesed surid oma kambrikestes vaikselt üksinduseahistusse ja külmasurma. Nii on need triibulised senini (umbes 10 aastat?) alles… sest on vist minu kõige vähem-kantud sokid üldse. Kordi vast kolm või nii. Aa, ei.. mul on sahtlis ühed tutikad sokid, mis veel kandmata… need on hetkeseisuga veel vähem kantud! 😀
Mis aga triipudesse puutub, siis ma ei ole eriline triibufänn. Kui siis särkidele-pusadele ehk sobib. Pükste puhul mulle ei meeldiks üldsegi.
Üks must-valge laiu-triipudega maika ja üks pusa mul ka on… ja on väga oluline, et need triibud laiuti oleks, mitte pikuti. Sest ma olen tuhatkuussadaüheksakümmendneli kilomeetrit pikk ja pikitriibud näeksid päris nilbed välja. Ja kuna ma kaalun nii, nagu keskmine 12-aastane, siis on laiutriipudega lootus, et need lasevad mul paista paksemana, kui ma tegelikult olen 🙂
* teadlikud selles suhtes, et on täiesti võimalik, et ma veetsin enamuse oma beebieast triibulistes sipukates, aga ma ei mäleta sellest ise eriti midagi…
Mis puudutab pealkirja “Minu esimesed triibulised” ja sellega esmalt meenuvat, siis võivad kõigi maade lastekaitsjad kergendunult ohata, sest ma ei tea, et ma kunagi vitsa saanud oleks. Ju ma siis olin lihtsalt kukupai :P… ja mul pole ka oma isandat, kelle juures ma ennast kord nädalas piitsutada laseks, nagu Nümfomaani filmis oli 😛 (ei tunne ka, et oleksin millestki ilma jäänud, kui ei ole 😀).
***
Ps. Mary jälestab varbaid. Talle raudselt meeldib/meeldiks (oled veel lugeja?) see varbapostitus 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 
1. Mulle ei meeldi see kommenteerimise asi, sest minu kolm ja pool postitust on kaduma läinud!
2. Endiselt on Sul mäluhäired…mitte “Haruldane nähtus” vaid “Ebatavaline nähtus”…vähemalt pool läks õigesti…good for you! 😀
3. Tahaks midagi inetut Sulle öelda, siis saaks päeva kenasti käima tõmmata…on soovitusi?
PS. Isegi minul hakkas Sinu varvastest kahju…Sinu varvastest ja varvikutest saaks päris hea dramaatilise filmi või multifilmi teha nimega “10 kõvera varba üksik elulugu”
1. ma imestan, et niigi mõni kommentaar vahel minuni ka jõuab.. isegi hästi 🙂
2. Ma ei mäleta, et mul üldse kunagi varem mäluhäireid oleks olnud. Aga olgu ta siis “haruldane nähtus”, kui tahab.
3. midagi inetut? [minunimi] 😀
PS. Seksuaalse alatooniga kriminaalne romantiline draama, kuidas polügaamiat harrastava Suure Varba neli jaist (ja tema ise) millegipärast üksikkongidesse lukustati, aga nad ei kaotanud lootust ja õige pea saidki nad jälle uuesti kokku!