Glütseriinishoppaja

Mulle on lapsest saati hullult meeldinud need raputatavad lume-kuulid vms. Ilmselt sellepärast, et mulle hullult meeldib lumi 🙂

Karm tõde on, et siis ei olnud neid eriti saada ja mis olid olid rämekallid. Nüüd on need imepisikesed juba taskukohased (aga mul ei ole miskipärast ikka veel ühtegi ) aga pisut suuremad juba kallid. Siis leidsin lehe, kus neid ise purkidest meistedama õpetatakse.  Mõeldud-mõeldud – ma pean ka tegema!

Käisime siis eile T.-ga nännijahil. Meisterdanud ei ole siiani, sest mul on pisikesi kuusekesi ka vaja, muidu mina ei mängi. Aga neid ei ole (veel) kusagil saada :(.

Eilse seisuga sain poodidest igaljuhul purgid, valge glitteri (rämekallis), väiksed päkapikuplikade kujud ja ilusa ingli kuju. Lõpetuseks läksin apteeki:
Mac: “Tere, kas Teil glütseriini on?”
Apteeker: “Seda niisutamiseks?”
Mac: *ilmselgelt segaduses* “Emmm, ma ei tea, milleks seda kasutatakse…”
Apteeker: *minu vastusest ka natuke segaduses*  “Meil on sellist” *näitab pudelikest*.
Mac: *rõõmsana* “Vedeliku-kujul! Jah, see sobib!!”
Apteeker: *vaatab mind sellise pilguga, et ma päris normaalne talle ei tundu.. aga lööb pudelikese kassast läbi.*Mac: *püüdes natuke enda veidrust selgitada teeb ebamäärase raputusliigutuse ühe käega kõrva ääres (Ma ei tea, miks kõrva ääres! :D) kujutletavat kera käes hoides* “See on selle, noh, lumepalli jaoks!”

***

Needless to say, et pilk, millega mind vaadati, ei muutunud selliseks, et ahah, arusaadav, siis küll… kui lumepalli jaoks. Jah.

#MacilIkkaJuhtubJu

***

Ps. Jah, ma tean, et isetehtud lumekuul ei ole nii äge kui poe oma. Ja eriti kursis olen ma sellega, et suured plaanid on mul alati läbi kukkunud ja jälle ja jälle mulle meenutanud, kui andetu ma olen.. aga proovida võib ju ikkagi?