Linnaõhku nuusutamas

Esmaspäeval ja teisipäeval oli blogiaken terve päeva lahti, aga no ei jõudnud selleni. Buzy as a bee!

Nüüd siis hilinemisega. Aga parem Hilja, kui mitte keegi! Miniblogivõistlusepostitus.

***

Meil on Koonuga selline kokkulepe (loe: mina ütlen ja nii on 😀), et kui on märg ilm, siis tuleme hommikul bussiga tööle ja ta saab ainult staadionil joosta. Sest kui me siis ka jalgsi läbi linna tuleks, oleks ta kohale jõudes selline porikäkk, et tööle meid küll sisse ei lubataks.

Kuna me elame Eestis ja kuna hetkel on sügis, siis on neid bussisõite viimasel ajal kahjuks üsna tihedalt olnud.

Aga esmaspäeval oli maa kuiv! Hahaa! Tere, Suvi!
Nujah, mitte vast suvi. Sest muru oli valge ja härmas.

Kõndisime siis Koonuga tööle. Ma olin juba unustanud, kui tore see on :P. Pakkisin end ilmastikukindlalt riidesse ja jahe ei hakanud, kuigi õhk oli mõnusalt karge ja muru oli härmatisest valge. Pargis, kus tavaliselt on pime kui öö, oli tänu härmale üsna valge. Kujutle vaid, milline südapäev seal veel lumega oleks!
(/me igatseb lund pööraselt!)

Lisaks kargusele oli õhk suitsune. Elamispiirkondades vähemalt. Puukütte rõõmud. Mitte küll nii suitsune, kui eelmisel õhtul. Ilmatargana tean väita, et ju see tähendas külma õhumassi saabumist vms.
Kahju ainult, et see külm õhumass kohe lahkus. Hetkel on meil õues näiteks soojem kui selle aasta Jaanipäeval vist.

Kesklinna pargis oli suur peenar.. ee.. taimedega… mis olid härmast eriti valged. Eelmalt nägi see välja nagu suur lumehunnik (Lõunakeskuse õuel muuseas on lumehunnik… jäähallist…) ja lähedalt joonistusid taimed välja, nii et nägi välja nagu jäälillede kogum. Tahtsin pilti teha, aga täpselt juures seisis üks proua, kes mind põrnitses, nii et lippasin parem edasi.

Next time. Maybe. Mälupilt on vähemalt olemas.

Aga ühesõnaga, pika jutu point oli selles, et kargel hommikul on isegi linnaõhk mõnus. Mis siis, et suitsune.