Tulin oma blogilehele ja mida ma näen: Statistika ütleb, et käinud on kokku 61,615 lehepiilujat. Tahtsin, et oleks ilus arv: 61616, millest siis screenshot teha ja saatsin T. blogilehele. Ise refreshisin ja olin valmis.. aga number ei muutunud. Mõtlesin siis, et vb sellepärast, et T. oli ju mu “koduvõrgus”, et äkki blogi saab aru, et see olen mina. Ja palusin hoopis Ch.-d, et mine ja ole number 61616. Refreshisin lehte.
Midagi ei muutunud.
Ja mõne aja pärast oli ees 61617. Vastik aeglaste juhtmetega statistika :(.
Aga see selleks.
***
Ma pole vist ükski aasta kokkuvõtteid eelnevast aastast teinud, kui WordPressi enda pakutav statistika-kokkuvõte aastast välja arvata. Samas – võib-olla olen ka, aga ma ei mäleta, et oleks :D. Sest mul on väga halb mälu. (Või on mul just hea mälu – ma ei mäleta, et ma kunagi midagi ära unustanud oleks 😛)
Mõtlesin, et proovin seekord. Kiikan kuu haaval eelmise aasta blogipostitusi ja leian iga kuu kohta midagi märkimisväärset.
Mõeldud tehtud. Kiikasin.
Ma ei jõudnud jaanuarist kaugemale. Seal oli üks postitus sellest, kuidas ma blogida ei viitsi ja laisk olen jne. Ja siis ma avastasin, et ega ma tegelikult praegu ka ei viitsi ja olen praegu ka laisk jne.
Ehk siis minu 2014. aasta kokkuvõte: olin sama laisk kui eelnevatel aastatel.
m.o.t.t.
***
Aga teile muhedat ja toredat aastavahetust. Mu/Me oma tõotab tulla vaikne ja unine. Täpselt mulle meeltmööda.
Ps. 1. jaanuaril (ehk siis homme, aga ma ei ole harjunud, et see juba käes on…) on “Helisev muusika” telekast. Jej!
17:00 @ TV3 🙂
***
PS2. See FB postitus “anna edasi 2014” ja valmista oma käsitööasi ja saada enne aastalõppu kommenteerijatele. Ma olen käsitööoskuseta ja olen ikka veel täiega hädas ja enne 2014 lõppu küll keegi oma manti kätte ei saa. Aga te olete mul meeles. Ükspäev saate ikka!
The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.
Here’s an excerpt:
The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2014. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.
1. Lauldes pole aktsendist aru saada. Näiteks Spice Girlsi intervjuud kuulmata ei pruugi aru saada nende inglise aktsendist. See tuleneb foneetikast ja rütmist. Lauljad, kes räägivad aksendiga kaotavad selle lauldes peaaegu täielikult, kui venitavad kindlaid silpe laulus, et täishäälikuid pikendada. Selle tulemusena kõlab nt. Inglise inglise keel peaaegu ameerikapäraselt.
2. Haige pea nõuab rasvast toitu. Peale eelmisel õhtul alkoholi tarbimist, on pea kõigil isu rasvase toitu järgi. Põhjuseks on ajukeemia, täpsemalt galaniin, mis suurendab isu rasva järgi. Kuna alkohol suurendab kehas galaniini tootmist, siis seetõttu keha hommikusöögiks rasva soovibki.
3. „ja” ja & erinevus filmitiitrites nimede vahel. Ampersand (ehk „ja”-d tähistav märk &) näitab, et kaks autorit töötasid käsikirja kirjutamiseks koos, samal ajal kui sõna „ja” autorite nimede vahel näitab, et üks kirjutas teise teose ümber.
4. Sõrmede „kortsu” minemise põhjus vees. Teadlased on välja selgitanud, et vannis „kortsu” minevatel sõrmedel ei ole midagi pistmist vee imendumisega, vaid sellega, et paraneks meie haardevõime vee all. Inimkeha on imeline.
Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.
Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!
Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms. Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!
Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga. Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.
Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi. Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.
Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga. Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.
EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.
Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan – imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki 🙂
Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!
Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.
This slideshow requires JavaScript.
Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi:kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:
This slideshow requires JavaScript.
Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:
Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.
Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…
…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!
Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.
Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.
Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀
Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.
PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.
Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.
Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele!
Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
Stiilne.
Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän. Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
***
Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)
Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)
Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.
Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.
***
Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide: “haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.
Ma olen lootusetu kruusi- , külmikumagneti- ja sokisõltlane. See tähendab, et ma ostan neid kokku igal võimalikul juhul. Kui sokkidega on veel nii, et neid ikka kulub ja läheb uusi vaja ja need on võimalik üsna kompaktselt kokku pakkida jms, siis kruusidega on närbim lugu. Olenemata T. püüdlustest nõusid purustada (ei, me ei kodusõdi, vaid ta lihtsalt on selline, kes kohe oskab kildudega õnne tuua kogemata), ei mahu kruusid kappi ära. Rääkimata sellest, et pmst joon ma kodus kruusist midagi ainult laupäeva ja pühapäeva hommikuti. Ja siis hakkab mul kasutuseta nukralt seisvatest kruusidest kolekahju ja nii ongi tavaline, et ma seisan pühpäevahommikul nõudekapi ees ja räägin tassidega juttu: “Ei, spanjeli-kruus, Sina said alles eile! Ja kuldse-kruus ja Roosi-kruus, Teie olite ju eelmine nädalavahetus. Rooma-kruus, täna tuled Sina. Ja Ahhaa-tähistaevakruus, Sinu kord on homme. Ööjooksukruus, ära nukrutse, varsti on järgmine nädalavahetus. Ja noh, jõulukruusidel on üldse varsti pidu, sest jõulud tulevad!”
Ma päris normaalne ei ole. Kui seni kedagi seda lootma olen pannud, siis matku oma lootused kohe. I´m crazy.
***
Mõnelgi korral olen poes iseendaga mehise võistluse maha pidanud ja suutnud ennast järjekordse kruusi ostust ümber veenda. Täna ei suutnud :D. Kusjuures, kruus, mille ostsin, ei ole isegi mitte eriti ilus.
… suht suvaline Veevalaja-tass, mille peal on voolikuga mees (mitte mõelda vasakule). Ilmselt tuletõrjuja. Aga mulle meeldisid need veevalajat iseloomustavad sõnad, mis üle tassi kirjutatud on. Väga täpsed! – Impartial; Generous; Strong willed; Inventive; Selfless; Fair; Open minded; Candid; Thoughtful; Dependable; Perfect in EVERY way!
On ju täpne?!
***
Muuhulgas sain eile postkastist 2 ümbrikku. Ühes oli jõulukaart (ümbrik fotol alumine) ja teises kuldse-pildiga mobiiliümbris (ilmselgelt fotol pealmine 😀):
Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.
Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.
Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!
Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.
Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.
Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.
Coca ostsin ka.
Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.
Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.
Kui ma eile päev läbi megaunine olin ja millelegi keskenduda ei suutnud, siis loogiliselt võttes oleksin ju võinud tänaseks välja puhata ja värske olla.
Minu loogikasse sekkus Koon, kes otsustas, et igasuguse loogika vastaselt* (ei muutunud toidusedelit, ei elustiili) annab tema seedimine nüüd saba ja kell 2 ta viisakalt sellest mind ka teavitas. Aja end püsti ja tule minuga õue või lepi asja loogilise järjega: ehk siis pärast koristamisega. Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma ei mõelnud öösel, et kui ma ei viitsi, siis on koristada vaja. Mõtlesin hoopis, et kui ma ei viitsi, siis on Koonul halb olla. Nii, et loogiline järeldus on, et ma olen lisaks aasta vabatahtlikule ka aasta loomasõber. *valmis preemiat vastu võtma*.
* Okei, tunnistan, et väike loogika peitub selles, et ehk on jooksuaega oodata…
Koonu öine viisakas teavitamine ongi muuseas viisakas teavitamine. See tähendab seda, et ma ärkan üles ja voodi ees istub üks karvakera, kes 3cm kauguselt mulle näkku lõõtsutab ja sabaga aktiivselt mööda vaipa sahistab. Kuna dog-breath on üsna hingemattev, on loogiline, et hapnikupuudus mind varem või hiljem üles äratab.
Kuna ta vahel üliharva (iga kolme kuu tagant või nii) teeb seda ka igavusest, siis tuleb talle esmalt öelda, et “Mine magama!”, mispeale ta kuulekalt magama kobib (loogiline ju – ikkagi hästi kasvatet teraapiakoer!). Seejärel tuleb kuulatada. Kui kahe minuti jooksul kostub põrandalt häälekas virisev ohe, siis tuleb end siiski püsti vedada ja õue kobida. Senimaani tulemuslikult.
Loogiline ju, et kui Une-Mati juba õhtul ära käis, siis ta ei teadnud, et ta peab kell 2 uuesti tagasi tulema. Saatsin talle mõttes piiparisõnumi, e-maili, faksi, kõnepostiteate, SMSi ja muud loomad. Ise mõttes arvutades, et kui ma nüüd kohe-kohe-kohe magama ei jää, siis jääb mul ainult nii vähe tunde ööuneks. Loogiline, et selliste mõtetega uinumine ei õnnestu. Pigem vastupidi.
Umbes tunni pärast sai Mati mu teated kätte ja astus koduteel läbi. Vihaga andis vist kohe mingit kangemat kraami, sest hommikune ärkamine oli niiraskeniiraskeniiraske. Loogiline, et ega päevgi nüüd unetult kerge ei ole…
Hea uudis on see, et Koonu kõhuhädad on nüüdseks möödas ja puhkab teine oma öiseid tegemisi magusalt magades välja. On vist üsna loogiline järeldada, et olen suht kade…
Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon) oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:
***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.
Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!
***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***
Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)
Reede õhtul töökaaslastega jutustades selgus, et kui öelda, et käisin Sadamasilda kuulamas, on tulemuseks küsimärk näos. Ja kui täpsustada, et Marek Sadam ja bänd, siis on tulemuseks veel suurem küsimärk näos, et “N-Eurot kuulasid??”
Kui Sinu näos olid just kaks samasugust küsimärki, siis jätka lugemist.
Käisin siis mina Sadamasilda kuulamas. Selle-pärast, et Marek Sadam on mulle umbes 6ndast klassist sümpaatne tundunud :D.. ja sellepärast, et T. lahkelt pakkus mineku välja… Ja sellepärast, et ma tean, et Sadamasild ei ole N-Euro (ega ka mitte Jesus Nevada).
Kontserti ei saa ma ümber rääkida, sest siis oleks see kõik nii… noh.. Te ei saaks aru. Sest see kõik mõjus nii ainult seal kohapeal ja kõik korraga. Seal oli huumorit ja seal oli sügavust. Päris uskumatu, kuidas üks noor mees (ta on ainult 36!) oskab kokku panna nii… siiraid ja ilusaid mõtteid. Öelda nii otse ja ausalt ja armsalt. Väga super. Ja ta oli nii muhe ja tundus täiesti omas elemendis, seda kõike nautivat… Kuigi ta tundus samal ajal ka kuidagi väga kurb-nukker-mõtlik… Selline, et tahaks juurde minna ja küsida, et kas Sul on ikka kõik korras?
Aga nüüd muusikast. Lisan siia mõned oma lemmiklood uuelt plaadilt “Siis tulen siis jään”.
Suvi käib väikeses toas:
Sõstrapõõsaste vahel:
(Ja mu ammune lempar) Tulbid ja bonsai:
Ja mulle meeldib veel ka “Kuidas elad, ema?”, aga seda ei leidnud Youtubest Sadamasilla esituses… Teise esitaja poolt laulduna ja pisut teistsugusena on see siinolemas, aga sõnad on olulised, nii et kuulake neid… 🙂
***
Ma kuulan tegelikult üsna vähe muusikat. Kindlaid lemmikuid. Aga keda kuulan, siis on oluline, et mul nende plaat ka oleks. Nii siis seadsingi sammud raamatupoodi ja ostsin endale plaadika ära. Nüüdseks on see mul arvutis ja telefonis ja CD-mängijas 🙂
Ja et elu kohe täitsa lill oleks, tõi Päkapikk mulle täna lisaks jõulukalendrile ja Sadama 2006.a. ilmunud raamatu.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 