Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀

Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂

Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.

Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!

Matemaatikaülesanne EMT näitel

Nagu ikka ette tuleb, sai ükspäev mu netimaht jälle täis. EMT saatis seepeale oma tavapärase sõnumi, et nett on otsas, nett on otsas. Nüüd kannata oma aeglase netiga. Või telli 1.99€ eest 2 giga mahtu juurde.

Paar päeva kannatasin oma aeglase netiga. Aga kuna see oli tõesti selline, et Guatemaala metsades on ka ilmselt kiirem, siis tellisin juurde… mispeale Otsustusvõimekas EMT vastas, et:

… et nüüd saab sama raha eest poole vähem kraami. Ühtlasi on vahepeal märkamatult võtmesõna 1GB-ks muudetud (I must have missed that letter).

Siit matemaatikaülesanne:
Mitu protsenti on hinnatõus, kui sama raha eest saab poole vähem?

***
PS. Lisaks nähes kui ruttu arvutis netipulga mahud ja lisamahud ja mis kõik veel otsa saavad, kui vaadata pilte ja kahte minutilist videot, siis on midagi nihu. Jaanuaris saab netipulga leping lõpuks kohustusliku aja täis tiksunud. Mõtlesin küll, et ei viitsi hakata Elioni vms asjadega jändama, juhuks kui äkki kunagi siiski kolida tuleb… aga viimane nädal on näidanud, et pigem vist korra või kaks jännata, kui püsivalt kannatada. Onju?
***

Hakkasin siis uurima, et mis hinnaga nt Elion asju pakub. Kas ma olen rumal, või enam ei olegi neid lihtsaid televiisor+internet pakette? Näen vaid kas kõike eraldi.. või isis kodujuhtimist, aga ei, mul ei ole vaja tööl olles aknaid sulgeda ja kodu kaamerast vaadata, tänan. Ma tahan lihtsalt Kodus ja Võõrsilit vaadata ja internetti kasutada. Too much to be asked?

***

Ja Starmani eelistaksin ma muidu, aga nemad ei taha minu aadressil mulle kaableid pakkuda. Prfff.

Get to know me tag

Pätsasin ühest blogist, kuhu Zdina kaudu sattusin ühe  “Get to know me – tag´i”… ma tean küll, et need ei tööta tegelt nii, et võtan ja teen vaid tuleb oodata, kuni keegi seda soovitab vms. Aga ma olen süüdimatu vargaplika ja näppasin ja kõik. vot. Mugavama lugemise nimel tõlkisin küsimused ka eestikeelseks ja lisasin lõppu selle täägivõimaluse, et teiste eraeludes tuhnida 😛

***

1. Mis Sul seljas on?
Teksad (Sepa turg) ja valge kõrge kraega kampsun (kaltsukas, 1€) ja must Bambi pildiga särk (Ch.-lt, tasuta)

2. Oled kunagi armunud olnud?
Muidugi.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku? 
Eih.

4. Kui pikk Sa oled?
Pikkus pole oluline muidu, aga 176,5 cm.

5. Kui palju Sa kaalud? 
48-50kg, olenevalt päevast, riietusest ja kaalust.

6. Tätoveeringuid? 
Ei, ma kardan nõelu.

7. Augustusi?
Ei. Ma kardan endiselt nõelu.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Eesti keel põhikoolis ja inglise keel ülikoolis. Mõlemad eelistused on suht õpetajate “süü” :D.

9. Lemmik-show?
TV-saade vms ma eeldan. Ellen. Cesar Milan. Extreme Makeover Home Edition.

10. Lemmik-bändid? 
Vägaväga ammused lemmikud on Blacky ja Terminaator. Uuema aja lemmikuim on Sadamasild (kes tuleb märtsi algul Tartusse!!! 🙂). Välismaalt meeldivaid on palju, ei viitsi kõiki loetleda…

11. Midagi, mida Sa igatsed?
Lapsepõlve. Ällut. Fototrippamisi. Korralikke talvi. Sooja.

12. Lemmiklaul?
Kuna ma enne panin eesti esitajad, siis panen lemmiklauluks hetkel enim kummitava välismaa laulu:


13. Kui vana Sa oled?
Üldse naisterahvastelt pole ilus vanust küsida. Küsitakse, et mitmendat aastat lilleke õitseb.
Just õitses 28 aastat täis, tänan küsimast.

14. Sodiaagimärk? 
Veevalaja (kõige parem üldse!)

15. Mida Sa partneris otsid?
Noooo… pandav peab olema 🙂
Nali-nali. Peab tegema nalja. Olema rahulik. Mitte närvitsema, solvuma. Mitte olema liigselt armukade. Ja võiks olla hoolitsev, mitte ainult minu suhtes, vaid ka üldse.

16: Lemmiktsitaat?
Neid on vägavägaväga palju.
Veenduge ise.

17: Lemmiknäitleja?
Ühte kindlat läbi aegade lemmikut ei olegi. Ian Somerhalder on kahtlemata äge 🙂

18: Lemmikvärv? 
Oranž ja laimiroheline. Samas helesinine ja roosa meeldivad ka.
Pruun ja tumeroheline ei meeldi.

19: Vali või vaikne muusika? 
Üldiselt mulle ie meeldi kära-müra. Pigem kuulan vaiksemaid laule, millel on head sõnad. AGA, on ka paar lemmiklugu, mida lihtsalt peab kõrvatrumme-purustavalt kuulama 🙂

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel? 
Välismaalt ennemainitud “Let it go“, mis on muuseas üks neist, mida tuleb valjult kuulata.
Eestimaistest Sadamasilla “Kuidas elad, ema?”, aga sellest ei olegi videot juutuubis.

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
10 minutit kuni 30 minutit (siis saab soe vesi otsa 😦)

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Oleneb, kas ma lükkan edasi 1,2,3 või 4 äratust. Rekord on ärgata 7.41, käia veel ka koeraga õues ja jõuda ikkagi 7.53 bussile! HAH!

23: Lemmik-parfüüm?
Puudub. Aga mu lemmiklõhn on pöetud muru ja kutsikalõhn 🙂

24: Turn on?
Sarkastiline huumor. Sõbralikkus.

25: Turn off?
Rullnok(k/s)lus

26: Blogima hakkamise põhjus?
Verbaalne kõhulahtisus. Igavus.

27: Hirmud?
Ussid. Kurjategijad. Mõned putukalised.

 
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Mõni film või video. Need juutuubi videod üllatuskohtumistest jms. Päriselus olen ma südametu tropp ja ei nuta eriti.
EDIT: vabalt võin ma aga nutta õllereklaame vaadates 😀

29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Ofkoors.

30: Sinu bloginime tähendus? 
MacRipper´i taustalugu on lahti räägitud selles postituses.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
“Seal kusagil ma olen“.  Nii närvi ajas. Ootasin teistsugust lõppu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise keelt. Ja umbes 10 lauset vene keelt. Ja umbes sama palju itaalia keelt.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Jah. Palju.

34: Mis telefon Sul on?
iPhone 4s, nimega MJ2

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Osalt. Ja osalt mitte. Linn on juba sama. Koon on uus.

36: Lemmiktoit?
Seened. Keedukartul soola ja hapukoorega.

37: Koht, mida tahad külastada?
Rooma tagasi minna ja New York Cityt näha.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Kodus dresse, mujal teksasid.

39: Kas Sa oled armunud?
Ma olen pea kogu aeg natukene armunud. See käib nii lihtsalt 🙂

40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Mina ja kokkamine on üks eeposemõõtu anekdoot 🙂

42: Lemmik magus maitseaine:
Oleneb asjast. Üldiselt ei söögi eriti magusat. Aga lassi nt mango oma. Puding šokolaadi oma. Jäätis vanilli. Sheik banaani.

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Ma olen täiesti andetu. Aga mul on olemas kitarr, mida ma mängida ei oska.

 44: Lemmik-ehe?
Käepaelad vist…

45: Viimane sport, mida tegid?
Eeee…eee…eee…eee…eee… djah…

46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2015ndat aastat?
Ma jäin hiljaks. Aga vaevalt et mu elu eriti muutub üldse 🙂

47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
jep 🙂 Kuigi viimati tegi seda hoopis mu kolleeg 🙂 Mittepoisslaps seejuures. Pisut pärast seda, kui ta oli ähvardand mind ära tappa. Normals.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Pruunid ja sinised on küll nunnud, aga mu rohekad on ka änksad.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jah.

50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Huvitab selles suhtes, et mida nad räägivad ja miks. Aga kui see alusetu on, siis ma sellepärast ennast õhtuti magama ei nuta.

***

Ch., Fränky ja Sesamy. Vastatagu!

Kaitstud: minu nimi: ?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

uneaktsioon

Maci põnevik-unenäod on tagasi.

Täna öösi töötasin büroohoones.. selline suur uhke ja klaasist. Asus enamvähem Tartu-Vana-Kaubamaja vastas ja Vana-Kaubamaja-kohal oli parajasti pooleli suure uhke hoone ehitus… siseviimistluseta, aga seinad ja põrandad olid juba püsti.

Sattusin maja ees (kus ma lihtsalt passisin.. ma ei suitseta vms) kokku seljakotiga mehega, kes rääkis, et pidi meile tööintervjuule tuleba (Mees! Wow!), aga ei saa alt majja sisse, sest tööluba puudub vms. Lehvitasin ühte turvakaamerasse ukse juures “esikus” (mul ei tule see õige sõna meelde praegu), millest läks pilt üles meie osakonda. Osakonnajuhataja-A. tuli seepeale alla, aga polnud miskit intervjuust kuulnud… aga oli lahkelt nõus härraga koos üles minema, et kohapealt uurida.

Mina läksin uuesti ukse-taha (ma tõesti ei tea, miks ma seal passisin), kui sattusin poole kõrvaga pealt kuulma, kuidas üks teine seljakotiga mees ühele teisele meie majavale töötavale (aga mitte meie asutuses.. büroohoone oli ju suur) inimesele rääkis, kuidas tal on tööintervjuu (täpselt samal ajal, kui minu seljakotimehel) ja kuidas ta hoonesse sisse ei pääse.
Majanaaber lasi tolle härra siis lahkelt oma pääsuloaga sisse… aga mina lippasin tast mööda ja hüüdsin kohe-kohe lifti astuvat Osakonnajuhataja-A´d, kes pöörduski ümber ja tuli minu poole… samal ajal, kui saadetav Härra lifti astus ja selle uksed sulgusid. Kõrvallifti läks ka teine Seljakotimees.

Lohistasin A. turvakaamerate juurde meie-osakonda-viiva-kaamera alla ja vuristasin oma vandenõuteooria ette: et äkki  on seljakotimehi, kes majja sisse nuruvad  rohkem ja nad ei tule tööintervjuudele tegelikult ja kuigi ma ei tea täpselt kes-kus-miks jms, siis mina laseks küll pigem varvast kohe. Tema nõusutus minuga ja piilusime oma kaamera poole, et Kolleeg-L´i poole pöörduda, et kas ta ka aru sai…
Vastust kaamerast tulla ei saanud, aga mõne aja pärast marssis meie osakond eesotsas L-iga liftidest välja. Seljakotimees muuseas ei olevat meie korrusele sõitnud liftiga.

Kuna meie, sotsiaaltöötajad, oleme teadagi selline isekas liik, et päästkem ennast ja suva kõik teised (vähemalt unenäos), siis ei hakanud me teiste majas töötavate inimestega jändama, vaid päästsime oma naha ja läksime hiilisime sisse sinna ehitusjärgus olevasse hoonesse, VanaKaubamaja kohal.

Seadsime end seal mugavalt sisse. Mina ja veel mõni pugesime rõdule, mis täpselt “meie maja” vastas oli. Ülejäänud chillisid kusagil majas seespool.

Natuke aega seisime ja ootasime, et mis nüüd saab. Aga ei juhtunud midagi. Peale selle, et mõni teine asutus oli vist kas märganud meie lahkumist või kuulnud mõnest teisest kaamerast juttu ja lahkusid samuti hoonest. Tegelikult lausa nii paljud, et vabalt võis tühjeneda kogu maja. Ainult seljakotimehi me ei märganud.

Jalad väsisid ära ja istusime rõdu-põrandale maha. (Ärkasin piisavalt vara, et mitte teada saada, kas me saime siis põiepõletiku või munasarjapõletiku :P). Rääkisime juttu ja arutlesime, et vb peaks ikkagi tagasi minema. Kui järsku lendas meie ette maha põlev papitükk. Ja teine. Ja kolmas. Ja neljas. Jne.

Nii palju kui õnestus, piilusime rõduääre ja terve õhk oli langevat põlevat prahti täis. Mis tuli “meie” töö-majast. Normals ju, et vastasmajja plahvatused vms ei kostu.

Pagesime rõdult hoone kaitsvasse varju, sest ei soovinud, et mõni lendlev paberike juused kärssama paneb vms. Ja läksime koos teistega teispoole maja, kus nad kõik ühes toas (4 betoonist seina ja põrand-lagi) istusid ja igavlesid.
Rääkisime neile, mis toimub.. ja jäime sinna chillima.

Miskipärast ei läinud me koju. Vb sellepärast, et tööaeg ikkagi ja ei tohtinud :D… Samuti ei mäleta ma, et keegi oleks kuhugi helistanud.. a la, et : jou, tead see põlev maja, millest ilmselt nüüd juba räägitakse.. me ei ole seal enam…
Me hiilgasime unes täiega hoolivusega kõigisse teistesse peale enda :P… mitte.

Vahepeal käisime teispool maja piilumas kuidas kustutustööd käivad. Päris kriipi vaade oli. Siinkohal on kõik dok-filmis, juutuubi videod ja katastroofifilmid mu kujutlusvõimele kõvasti abiks olnud ja vaatepilt oli reaalne. Põleng oli pea igal korrusel. Seljakotimehi oli vist terve armee olnud.

Ja rohkem ma ei mäleta… järgmine asi, mida mäletan oli juba see, kuidas ma sõbranna koera Rakveres jalutasin. Veider koer oli – toast ei tahtnud üldse ära tulla, oli külili maas ja ma rihmast lohistasin teda välja. Aga kui juba õues oli, siis kõndis korralikult.

***

Mul ple veel kõigist kingitustest pilti, niisiis ei blogi veel sünnast 🙂

Don´t kill the Flowers!

Olen megasjalik olnud … ja sellepärast olen megaväss… ja sellepärast istusin nt täna öösel kella 2.30st 5ni peavaluga üleval. Pingest või pingelangusest või üleväsimusest, who knows.. and who cares 🙂

Eniveis, see viimane tunnike, mille ma kell 5 lõpuks magasin, nägin ma unes, et olin taimede eest võitleja. Et pajul on valus, kui Sa talt nahka seljast koorid ja kuusel, kui Sa talt jäsemeid küljest murrad ja lillel, kui Sa tema kesknärvisüsteemi (juurestiku) teda murdes temast lahutad, jne.

Ja, selleks mõtlesin ma välja ja joonistasin südantmurdva koomiksi karikakrapaarist, kes õnnetult lõpetavad, kui üks mees Karikakrapreili lillelehtedega oma kaasa armastust testib. Aga Karikakrahärra armastab teda ikkagi… 😦

Proovisin seda koomiksit ümber ka joonistada… aga pean tõdema, et unes olin ma ikka oluliselt parem kunstnik. Nii, et järgmine kord kui ma väidan, et ma oskan joonistada, võib mulle vastata: in Your dreams!

Ohh, ma olen ikka lootusetu romantik. In my dreams vähemalt 🙂

***

Eile tuli üks võõras härra mulle pargiservas ligi ja andis mulle pisikese EllieTheElephanti kuju. #TartusIkkaJuhtubJu

***

Aga nüüd eemaldun asjalikuna ja naudin oma viimsetpäeva… kahekümneseitsmesena.

Sest mul on homme sünnipäev!!!!
(vihje: Smartpost tuleb kohale ühe päevaga!!)

ega noor ja ilus… või noh… noor olla pole häbiasi!

Highlight of my Friday oli see hetk, kus minult küsiti kassas dokumenti. Mis juba iseenesest on alati väga meelitav.. oh, mis te nüüd *edvistades*… kohe otsin dokumendi!
Kuni Fränky kõrvalt mainis, et jook, mida maksma hakkasin polnud alkoholiga…

Kui tihti te nii noored tundute, et isegi lkovabadel jookidel dokustaati küsitakse? Ah? 😛

**

Tegelikult oli tegu mingi peene mehhiko vms koolajoogiga. Karastusjook. Limps, noh. Aga, et see oli 0,33l klaaspudelis siis oli vist veits eksitav.
Tõe selguse huvides olgu siis öeldud, et kui müüjale mainisime, et see on koola, siis ta enam dokumenti ei tahtnud. Ma jäin kohe sealsamas vanemaks…

**

See omakorda tuletab mulle meelde lugu, kus me Caroga äsja täisealiseks saanud olime ja siis Säästukast toonikut ostsime, rõõmustasime, et dokumenti ei küsitud (peaaegu oleks ise näidanud) ja läksime jõime end sellest purju.

Kaineks saime siis, kui avastasime, et toonik ei sisaldagi alkoholi.

Oh seda noorte joodikute elu. Ei ole kerge, ei ole.

***

Koon on tagasi tööl! Jipiiiii!

Ja too Tiibeti koon, keda ma taga otsinud olen ja nüüd kohanud ei ole.. sain tagasisidet, et vähemalt on ta omanik mõistlik ja mures ja tegeleb asjaga. Ikkagi inimene.

***

Ja last, but not least. Ma tegelesin nädalavahetusel heegelkummidest meisterdamisega. Ja tegin endale mobiilikoti. Jaapani-minioni kujuga:

Jaapani sellepärast, et silm tuli natuke liiga kitsas… nii ta on natuke pilukas… aga muidu olen rahul. Parem kui minu esimene moblakotikatsetus oli, seda ma ei söenda isegi näidata mitte :D.

ARGH

Eile hommikul tegin ma 3 tundi ühte faili ja ei salvestanud seda. Ja arvuti pani pange.

My bad.

Ühtlasi puudusid mul õigused seda Temporary kaustast välja otsima minna nii et sinna ta läks.

***

Täna hommikul kirjutasin valmis piiiiiiika postituse eile nähtud filmist “Valge jumal”

Ja siis läksin kogemata “back” klahvi vastu.

Ja teate mis? WordPress ei salvesta enam postitusi automaatselt mustanditesse.

Guess what – ma ei viitsi kumbagi asja uuesti teha.

Prfff.

Tiibetlase omanik Tartus – hoia oma koer kodus

Ma nüüd üritan võimalikult tsenseeritult oma mure ära rääkida, aga et Te teaks, siis ma TAHAKS hoopis kirjutada/karjuda stiilis: Omanik – Hoolitse oma koera eest, raisk! Või leia talle uus pere, kes tuleb toime, sest Sina ilmselgelt ei tule.

***

Ehk siis: kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele kuulub see Tiibeti mastif (?) Tartus. Karlova/Tammelinna vms piirkonnas ilmselt?

Ma saan aru, et tiibetlane on hingelt rändur ja teeb omalt poolt parima, et ringi patseerima minna. Kuna see omanik ei tee omalt poolt ilmselgelt parimat, et koer seda ei teeks, siis võib varem või hiljem juhtuda, et tal ei ole enam koera, kelle eest ta hoolitsema peaks, sest meil on, teate, liikvel sellised pisiasjad nagu: autod! Olete ehk kuulnud? Ja kuigi koerahärra veedab õnneks peamiselt aega kõnniteel, siis umbes poole tunni jooksul nägin tagasihoidlikku seitset korda, kui ta sõiduteele kippus.

Esmalt kohtasin toda mõmmikut 8. jaanuari hommikul. Koer oli üksi muidugi. Teist korda täna, kui ta mind pool tundi jälitas. Varjupaik nii vara hommikul ei reageeri. Kui bussile läksin, siis jäi peatusesse. Kuna süümekad mind vaikselt tapsid (sest ometigi pean mina ju hooltisev olema, MITTE koera omanik), kobisin järgmises peatuses maha ja kõndisin tagasi, aga selleks ajaks oli härra tänaseks juba mujale tuustima läinud.

Minu puhul on selgitatav – kodus on ju jooksukaga emane. Aga sama koer on jälitanud ka mu kolleegi ja tema isast koera. Ja kolleegi jälitama sattus ta, kui jälitas üht naisterahvast.

Koer tundus sõbralik. Pai ma tegema ei kippunud, aga hoidis ligi ja vaatas otsa. Võtaks ta hea meelega hoopis endale, kui võimalust oleks.

Vabandan, kui koerake on täiesti kogemata just (nädal tagasi...) kadunud ja omanik paaniliselt teda taga otsib. Millegipärast kahtlustan, et see ei ole nii ja, et tegu võib olla hoopiski Amadur-iga.

Järgmine kord chillin koos koeraga peatuses, kuni kell lõpuks nii palju saab, et varjupaik vastab. Mis siis, et mul siis tööaeg on. Kui kõik hästi läheb ja eeldusel, et tegu ongi lihtsalt nii vastutustundetu omanikuloruga, nagu ma arvan, siis ehk on omanikul ka tööaeg ja ta ei jõua talle kuidagi varjukasse järgi ja koer saab endale pere, keda natukenegi tema elu ja ohutus kotib.

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛

Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!

viu ja viu

Ärkasin kell 3 põiekaga, aga uni oli niiiii magus ja voodi niiiii soe. Keerasin teise külje ja ignosin.

Hiljem, st 25 minutit enne äratust ei andnud enam ignoda ja vedasin end siiski kõige pisemasse ruumikesse.

Seejärel lippasin Koonuga õue. Kus meie jalutuskäik jäi üsna lühikeseks, kuna üks austaja võttis end sappa. Kuigi too mõmmik oli üksi ja täiesti võõras kohas, siis ma ei jäänud lootma sellele, et isane koer võõral territooriumil paarituda ei soovi, eriti veel siis, kui emane ise väga lootusrikas oli. Ja lohistasin emase tagasi tuppa peitu.

Kui mõni aeg hiljem bussile liikusin, siis otsustas Mõmmik ka pisut eemale nuuskima minna.

Otsustasin minna varasemale bussile, sest hilisem buss on tavaliselt megatäis ja ma armastan oma isiklikku ruumi liiga palju, et sinna 6 inimest lisaks mahutada. Pluss veel see, et ma olin niikuinii olude sunnil varasem.

Olin viksilt ja viisakalt 7 minutit varem peatuses tuule käes ootamas.

Seda bussi ei tulnudki.

Ootasin siis 15 minti veel kuni tuli järgmine buss. See, mis muidu hirmus täis on. Arvestades, et täna üks vahele jäi, siis oli see täna ka natuke palju täis. Aga trügisin vapralt peale.

***

Aga on the bright side – kolleegilaps, kes nii mind kui EllieTheElephanti ühe korra näinud on, saatis tänaseks päevaks Elluška eemalviibimist asendama oma Muri. Awwwwww!

Mula, Uusaastalubadused

Oleks võinud ju 2 postitust eraldi teha, aga ajanappusel teen 2 in 1.

1. Mula

Mu kõrv deformeerus vist ööga. Igal hommikul kuulan bussis klappidest musa (ikka veel seda Let it go lugu ja Sadamasilda). Ja täna ei püsi enam paremas kõrvas see “nööbike”. Tuhat korda vähemalt kukkus välja. Lõpuks ei viitsinudki enam tagasi panna, jäi lihtsalt lahtiselt mütsi sisse töllerdama ja kuulasin ühe kõrvaga.

Keegi targem, mis see seekordne blogiteema oli? “Tema tahab”? “Tema soovib”? “Tema soovid”?

Minionitarkuste leht FBs oli vahepeal kadunud. Aga on nüüd tagasi.Wiiiiii!
Tähistan seda ühe nende targa mõtte jagamisega:
“Elu on liiga lühike, et kogu aeg tõsine olla. Kui Sa ei oska enda üle naerda, siis helista mulle, ma naeran ise Su üle.”

Ja lisaks leidsin ühe niinunnu pildi jääkarupojaga, kes istub ja pragunevat jäämäge plaasterdab. Juures tekst: Please stop Global warming…

Ja last, but not least. Leidsin meililt igivanad pildid ja sheerin siis uhkusega, et kui osavnäpp ma ikka olen.
Kunagi pisut nooremana (veel nooremana kui eelmisel aastal 😀) käis mulle pinda, et mul oma nukumaja ei ole. Tegin siis riiuli tühjaks ja meisterdasin ise nukumööbli. Lapse tehtu kohta pole vigagi, ma ütleks (sest kes mind ikka liputab, kui mitte ise, eksole). Ega ma praegu paremini ei oskaks 🙂

This slideshow requires JavaScript.

***

2. Uusaastalubadused

Ma ei mäleta, et mul oleks kombeks endale uusaastalubadusi anda. Tean ju ette, et ma ei täida neid niikuinii :D… no kui, siis võib-olla 2-3 päeva. Ehk isegi nädala.
Kui just tegu poleks lubadustega asjadest, mida niikuinii teen ja mida meeldib teha. A la: luba, et sügan iga päev oma koera. No problemo!
Küll aga sikutasin eile endale üke äppi (mobiilirakenduse) nimega Coach.me. Seal saab endale seada (mugavam on valida olemasolevatest) eesmärke. Ühtlasi valida ka sageduse, kas tahad teha seda 1-7 korda nädalas? Kas meeldetuletust ka tahad? Mis ajal? Jne.
Ma valisin endale kohe 9 erinevat Challenge-it. Millest tegin esimesel päeval kõik tublisti ära peale ühe. Arvake ise, millise :D.

1. 30 Day Abs Workout
Esimese päeva ülesanne oli 15 kõhulihast, 5 kükki, 5 jalatõstet ja 10sekundit plank-i (ma ei tea seda eestikeelsena)

2. 32 Steps of Lifestyle Design
Eilne ülesanne oli: Naerata, kui sõbraga vestled.

3. Lateral Thinking Puzzles
Iga päev on üks ülesanne, mis sunnib Sind kastist väljaspool mõtlema. Ma ei viitsi eilset mõistatust ümber trükkida.

4. Mental Math (Level I)
Peastarvutamin. Kergem tase. Eilne oli: 26+37=?

5. Mental Math (level 2)
Peastarvutamine. Keskmine tase. Eilne oli: 8+6+4+5+1+9=?

6. Motivational Quotes
Igapäevane ülesanne on lihtsalt päeva tsitaat läbi lugeda :). Eilane oli George Bernard Shaw “Life isn´t about finding yourself. Life is about creating yourself.”

7. Random Acts of Kindness Challenge
Igasse päeva headust. Eilne oli: Naerata võõrale.

8. Take a walk outside.
Iga päev sama ülesanne. Mis arvestades Koera olemasolu on piece of a cake 🙂. Muuseas, Dzeik Jõuluvana tõi mulle jõuluks purgi, kus olid igak späevaks sildikesed. Eilne soovitas ka õues jalutada. Käisime siis õhtul lausa kogu komplektiga ja haarasime T. ka kaasa.

9. Write in Journal.
Ehk siis – blogi! Ma nii julge kui Sesamy ei olnud ja  seadsin eesmärgiks 3 korda nädalas. Eks näis. Selle nädalaga on peale praeguse postituse avaldamist siis ühelpool 😛

*

Ehk siis nagu näha, siis ma püüdsin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Loomulikult on äppis suuuur valik dieedi ja keeleõppe ja spordi ja jooga ja tervisliku toitumise ja uute oskuste õppimise jms variante, aga ma olen liiga laisk selleks. (jah, teil on õigus, kui arvate, et ainsana jäi mul tegemata nr 1 – kõhulihaste trenn 😛).
Raha eest võid endale lausa treeneri saada, aga ma olen liiga vaene selleks. Nii ma siis lepin nende praeguste lihtsate variantidega.

Oeh,ma tegelikult tahtsin veel otsingusõnadest ka rääkida, aga ei jõua täna. Mis seals ikka. Ega blogi pole jänes, kes eest ära jookseb, vms.
Otsingusõnad tuletavad mulle omakorda meelde, et mulle ei meeldi WordPressi uus statistikaleht.

talveilm

Meenus pisike seik eilsest.

Olin koeraga väljas. Seisin.

Minust möödus paarike, kes arutlesid samal ajal teemal “noormehe koju-unustatud-käpikud ja külmakraadid”. *
(Parandasin siin selle eelmise friiklause ära 😀)

Ilm oligi külm. Miinus kümme vähemalt.

Minu juures sattus paarike kohakuti neile vastu jalutava naisterahvaga…

… kes käis õues T-särgi väel.

Maailm on üks kirju koht.

*koju unustatud kindad meenutavad mulle seda lugu:

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!

Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.

Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.

… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe: