Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
***
EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii. Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛
**
Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes. Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.
Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes) papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.
Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.
Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D. Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.
Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.
***
Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.
vot tak.
Note for myself, vaata seda mingi hetk:
Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 